Teel miilitsajaoskonda korravalvurite auto sabas. Foto: Juku-Kalle Raid
Miilitsajaoskonna argipäev
Teisel korrusel laksutas lõugu hirmuäratav kamp kõikvõimalikke tõmmunahalisi vuntsikaid mehi endistest vennasvabariikidest, kes passisid alandlikus vaikuses peldiku kõrval.
Sealt tiriti meid edasi, ikka kõrgemale. Kolmas korrus on ette nähtud meiesugustele kahtlastele indiviididele, kes tulevad välismaalt, kahtlane kaamera kaenlas.
Teisel korrusel laksutas lõugu hirmuäratav kamp tõmmunahalisi vuntsikaid mehi endistest vennasvabariikidest.
Üsna pea tehti selgeks, et me oleme pannud toime võimuesindajaid vaimult kurnava ebaõigluse ja rikkunud häbematult Vene viisarežiimi. Mul on seda ikka ette tulnud, Venemaal on üle 20 erineva viisatüübi, sa võid ükskõik millise viisa teha, aga kui neil parasjagu vaja, oled viie sekundiga süüdi.
Emake armas, miilits valvas!
Kõigepealt taheti teada, et ega ma juhuslikult Eesti telekanal TV 3 jaoks midagi ei filminud (väljaprinditud pildid sellest, kuidas ma kaameraga ringi askeldan olid juba laual); sain aru, et jälgimistöö on olnud pikem ja ajasin moka viltu (illustratsioon saapa ja lipuga, salaja tehtud).
Miilitsajaoskonnas, salaja tehtud. Foto: Aivar Ruukel
Seejärel selgitati: “Teil on äriviisa. A misasja teie tegite? Ajakirjandust! Ja luba ei ole!” Selgitasin, et nii väikese kaameraga ei saagi ajakirjandust teha, saab ainult FB jaoks filmida ja ka väga sitalt. Selle jutu ostsid tüübid ära, nende kujutlustes elab telekaamera ikka veel 20-kilose kolakana.
Ladna olemisega julgeolekutöötaja pilgutas silma ja selgitas, et olen tema rajoonis juba vana tuttav ning lärtsatas lauale veel ühe paki fotosid. Lappasin neid huviga ja avastasin, et tõepoolest, vähemalt kümnest reisist regiooni umbes pooled on usinasti ning täpselt fotodel dokumenteeritud. Isegi sihukene pilt oli, kuidas putkast suitsu ostan.