Soome-ugri kirjastandardite loomist ja arengut on mõjutanud nii geograafia kui poliitika. Kilde kirjakeelte ajaloost jagas “Keeleminutites” EKI arhiivi juht ja teadur Liis Ermus.
Soome-ugri keeli on kirjutatud juba päris kaua. Ungari keele vanimad kirjapanekud pärinevad 10. sajandist, vanim teadaolev läänemeresoome keeltest pärit tekst on kirjutatud karjala keeles ja pärineb 13. sajandist. Vanakomi ehk vanapermi kirjakeel loodi 14. sajandil.
Eesti ja soome keele aladel tekkis vajadus kirjastandardi järele, kui hakati välja andma kohalikus keeles vaimulikku kirjandust. Esimesed pikemad tekstid neis keelis pärinevad 16. sajandist. Kuna sel ajal tegelesid kirjutamisega peamiselt saksa ja rootsi päritolu kirikuõpetajad, ei kajastanud kirjaviis alguses väga hästi keele tegelikku hääldust ja seda tuli aja jooksul korduvalt ümber teha ja täiendada.
19. sajandil trükiti raamatuid, peaasjalikult vaimulikku kirjandust ja aabitsaid juba paljudes soome-ugri keeltes. Kirjasüsteemid ei olnud siiski veel välja kujunenud.
Venemaa territooriumile jäävate soome-ugri keelte kirjastandardite arendamine toimus suuremalt jaolt 1920–1930. aastatel. Läänemeresoome keelte kirjaviisid loodi ladina tähestikule. Oma kirjasüsteemid said isuri, vepsa ja karjala keel. Vadja keel jäi kahjuks kõrvale. Ka obiugri – handi ja mansi kirjakeeled põhinesid ladina tähestikul, mis 30ndate teises pooles asendati kirillitsapõhise kirjaga. Mari, ersa, mokša ja udmurdi kirjakeel põhinesid kirillitsal.
Koos kirjakeele arendamisega toimus kirjakultuuri areng, trükiti nii õpikuid kui ilukirjandust. Omakeelse haridusega kaasnes rahvustunde tugevnemine ja üldine kultuurielu elavnemine. Ilus aeg sai järsu lõpu 1937. aastal alanud venestamispoliitikaga. Kirjastustegevus peatati, omakeelsed koolid suleti, õpikud põletati, kultuuriinimesi represseeriti. Uuesti hakati kirjakeeli arendama alles 20. sajandi lõpus.
Kuna mitmete soome-ugri keelte kõnelejad paiknevad suurtel maa-aladel ja murdeerinevused võivad olla suured, on mõnel keelel mitu kirjakeelt. Eraldi kiri on näiteks mäemari ja niidumari keelel ning karjala murretel. Handi keelele on eri murrete põhjal loodud viis kirjakeelt. Põhjasaami keelel oli enne 1979. aastal kasutusele võetud ühtse kirjakeele kasutuselevõttu aja jooksul kokku kaheksa eri kirjakeele normi, mille piirid jooksid ka mööda riigipiire – põhjasaami keelt räägitakse nii Norras, Rootsis kui Soomes.
Olenevalt kogukondade aktiivsusest või poliitilistest oludest võib üks või teine keelevariant rohkem levima hakata ja üldiseks standardiks saada. Nii juhtus näiteks lõunaeesti kirjakeelega, mis algul arenes põhjaeesti kirjakeelega paralleelselt, kuid taandus kasutusest ja riigikeeleks sai hiljem põhjaeesti keelekuju. Lõunaeesti kirjakeele traditsiooni elustas 1990ndatel võro keel.
Kirjakeelte loomine ja arendamine on jätkunud ka 21. sajandil, oma kirjakeel on nüüd ka vadja ja pitesaami keelel. Ortograafianormi arendamisega tegeldakse alles hiljuti keele staatuse saavutanud meä ja kveeni keeltes.
Soome-ugri kirjakeeltest räägiti 13. novembril EKI-s toimunud sümpoosionil “Soome-ugri kirjakeelte lood”.