Kui Kay Washburn oli 1950. aastatel koolitüdruk, hoidis ta viiskümmend tundi lapsi, et tal oleks endale võimalik osta unistuste kleit – 25 dollari eest.
Üks kodumaine samblaroheline kleit poeaknal oli talle hakanud kangesti meeldima ning ta töötas poolteist kuud, et hilp osamaksete kaupa välja osta, kirjutab The Wall Street Journal.
Ja siis kandis ta seda aastaid, kuni kleit lõpuks täiesti ära kulus.
Järgnevatel aastakümnetel, mil ameeriklased asjade tegijatest valdavalt nende ostjateks kujunesid, sai Washburni tarbimine tiivad. Enam ei säästa ta rõivaste soetamiseks penne ning on harjunud ostma endale, mida hing ihaldab.
Äsja klõpsas see 89-aastane daam sängis lebades Hiina müügiketi Shein nupule ja oligi uute pükste omanik tühise 5,95 dollari eest – vähem, kui tal linna peal lemmikburgerile kulub.
Ta mõtleb kanda neid ehk ühe hooaja või kaks.
Suur osa riideid, majapidamiskraami, tööriistu ja mänguasju on ameeriklaste jaoks nüüd niivõrd odav, et need võib soetada vaat et mõtlemata. See omakorda on toitnud sõltuvust odavkauba järele.
Ükskõik, kui kiiresti see kaup siis ka kohale toimetatakse – õnnetunne isikupärastatud telefonikestast või pidžaamast on lühiajaline: paljud taolised asjad visatakse varsti ära ja tsükkel kordub. Kohe on käes järjekordne Must Reede ehk juba ootab nurga taga järjekordne drastiline osturalli.
President Trumpi tollid ja tema tulevikuplaan Ameerika kui tootmishiiglase taastamisest heidab sellele osta-nüüd-ja-muretse-hiljem-mõtlemisele tugeva väljakutse.