Eesti raamatu aastal heidavad eri valdkondades tegutsevad inimesed ERR-i kultuuriportaalis pilgu teostele, mis on nende elu muutnud. DJ ja muusikavaldkonna PR spetsialist Liisi Voolaid tutvustab Hanna Kangro romaani “Klaaslagi”.
Mõeldes fraasile “minu elu muutnud raamat” vuhisevad ülikiirelt ja nostalgiliselt silme ette “Väike nõid”, “Arabella” ja “Kunksmoor”. Tugevamad emotsionaalsed lugemismõjud meenuvad ikka lapsepõlve seiklustest raamatukaante vahelt. Kuna “Väike nõid” ei ole paraku Eesti autori kirjutatud ning “Arabella” ja “Kunksmoor” on juba arusaadavalt imelistel põhjustel siinsetelt veergudelt läbi säranud, siis soovin esile tuua ühe kaasaegse lugemiselamuse.
Hanna Kangro on oma romaanis “Klaaslagi” avanud Eesti naiste elusid läbi erinevate ajastute. Nende sisemonolooge, raskeid valikuid, veel raskemaid lähisuhteid. Kõiki naisi ja nende elusid aastast 1937 kuni 2007 ühendab minu jaoks üks joon. See on visadus – läbi kohutavate olukordade trööstitult pinnaselt ikkagi oma julgus leida ja eluga edasi minna. Igat naist ümbritsevate inimeste teod ärritasid, nende jõhkrad käitumisviisid tekitasid minus ahastust ja viha. Ma arvan, et põhjusega, sest raamatusse kirja pandu on liiga paljude inimeste reaalsus, ja mõne juhtumiga paraku suhestusin. Samuti on autor nii delikaatselt ja nüansirohkelt avanud naiste ihasid, kirjutanud lahti tabusid, andnud neile leebelt loa olla.
Romaanis oli üks karakter, kes sai mulle nii armsaks. Tahaksin teda kallistada, temaga sooja jooki juua ja tema jutustusi kuulata. Tema kirjutisi lugeda. See on Ilme, romaanis 1930ndatel Tallinnas toimetav kirjanik. Väga paeluvalt oligi maalitud kujutluspilt ka tolle aja Tallinna kirjandusskeenest, sotsiaalsetest hierarhiatest. Ja väike Ilme selle skeene keskel, ennast kirjanikuna avastamas ja selles kultuurikihis endale kohta otsimas. Ilme oli olemuselt nii vahetu, üdini siiras ja tohutult empaatiline. Nagu selline heleroosa õieke, tudiseb jubeda tormituule keerises, aga kunagi ei murdu. Õrn aga sitke, ja pakub vaatlejale puhast rõõmu. Vaatamata terviseraskustele ja lähisuhete keerukustele ning alatult naeruvääristavale suhtumisele teiste inimeste poolt, oli Ilme selles kurjas maailmas igavesti andestav ja heatahlik. Tsiteerides üht lõiku Ilme “õietaolise” olemuse kirjeldamiseks:
“Teatud nüansside mõistmisel oli Ilme üsna algaja. Ühed neist olid sarkasm ja iroonia. Vaatamata kõigile raamatutele, mida ta oli lugenud, jäi see inimese väljenduspool talle mõistetamatuks”.