Carla Simónil kulus vaid kaks katsetust, et pääseda Euroopa tuntud väärtfilmilavastajate nimistusse, kui ta teine täispikk film “Alcarràs” võitis 2022. aastal Berliini filmifestivali Kuldkaru, saades kõigi aegade esimese katalaanikeelse filmina selle au osaliseks.
Tänavu teadis filmiüldsus juba paremini valmis olla ning sellest annab ehk aimu ka tõsiasi, et ta uusim film “Palverännak”1 esilinastus kevadel Cannes’i põhivõistlusprogrammis. Kuigi Simóni tituleeritakse järjekindlalt hispaania režissööriks, on ta sündinud-õppinud-kasvanud Kataloonias ning teeb ka oma filme järjekindlalt ja põikpäiselt katalaani keeles (“Palverännak” vähemalt osaliselt, segatuna hispaania ja galeegi keelega). Need on ka keskmisest isiklikumad, ja ma ütleksin, et kohalikumad lood, mis otsivad maailmast arusaamist minevikust, nostalgiast, on paratamatu kaduviku registreerijad.
Carla Simóni filmid on vaikne, ent jõuline vastulause neile, kes kardavad filmide puhul liigset lokaalsust ja seda, et kohalikud väiksemõõdulised lood ei kõneta rahvusvahelist filmiüldsust. Kõnetavad ikka küll. Olgu asukoht mis tahes, inimeste mured on ikka samad, seda enam et elame süveneva globaliseerumise ajastul.
“Palverännakus” läheb peategelane Marina (Llúcia Garcia) uitama lapsepõlveradadele ja hakkab pooltahtmatult aimu saama oma vanemate saladustest, mida perekond on alla surunud ja tema eest varjanud. Kuna on veel ebaselge, kas film üldse meie kinolevisse jõuab, siis tuleks kasutada võimalust ja seda vaadata PÖFFil, kus “Palverännak” linastub tänavuse katalaani fookuse osana.
Intervjuu on tehtud Cannes’is pool aastat varem, kui Simón oli viimaseid kuid rase. See sobis hästi kokku filmi ja intervjuu temaatikaga, sest nii ulatusid perekondlike sidemete niidid mitte ainult minevikku, vaid ka tulevikku.
Kuivõrd on “Palverännak” autobiograafiline, seotud teie enda minevikuga?
Lugu põhineb osalt tõesti mu enda elul, sest ka mina kaotasin oma vanemad aidsile, kui olin alles laps. Ja 18aastasena võtsin ette reisi, et kohtuda oma bioloogilise isa vanematega. Isa perekonda ei tunne ma väga hästi, sest kohtusin nendega alles 18aastasena ja nad elavad Hispaania teises otsas. Küll aga ühendab mind peategelase Marinaga uudishimu. Ja me mõlemad võtame retke ette just uudishimust, mitte vihast. See on küll veidi antinarratiivne ja otsest konflikti pole, minu meelest ei otsi ta armastust, vaid oma juuri. Sedasama tundsin ka mina.
Miks toimub tegevus just Galiitsias?
See on mu bioloogilise isa varasem elukoht ja paik, kus mu vanemad koos elasid. Minu jaoks on sellel kohal mingi müstiline aura. Sinna minek tähendab mulle alati kontakti vanematega – inimesed kaovad, kohad jäävad. Ja kui tahta teada saada midagi oma minevikust, siis on minu arvates oluline minna tagasi samadesse paikadesse isegi siis, kui mõte sellest, mis ees ootab, võib olla frustreeriv.
Kaheksakümnendatel oli Galiitsias ka movida viguesa liikumine.2 Asutati palju häid rokkbände ja liikus ka palju narkootikume, eriti heroiini, ja “Palverännakus” on ka seda perioodi meenutatud. Miks te seda tegite ja mis teid selle juures huvitas?
Kaheksakümnendad olid Hispaanias nii tähtsad, aga me pole sellest eriti rääkinud, kuna sellega kaasnes palju hingevalu – väga paljud surid heroiini ja aidsi tõttu. Diktatuuri ajal olid noored suures masenduses, Hispaania oli ülikatoliiklik ja väga konservatiivne maa. Ja järsku pärast Franco surma toimus vabanemine nagu vabaduse plahvatus. Õnnelikud ajad. Aga sellel vabadusel oli ka oma tume pool. Järsku olid kõik narkootikumid kättesaadavad ja öeldi, et noortele meeldib lõbutseda ja nad ei viitsi poliitikaga tegelda. Ja ega eriti midagi tehtudki. Meil oli suur heroiinilevik, keegi ei tundnud selle aine omadusi ega teadnud tagajärgi. Ja kui äkki aids tuli, siis oli Hispaania nakatumisprotsent Euroopa kõrgeim. Ühiskonnas vaikiti see periood ajapikku maha kui tabu ja liiga piinarikas jututeema.
Selle põlvkonna tütrena oli mulle oluline see mälestus taastada, sest minu meelest oli just nende põlvkond see, kes vanad väärtused pea peale keeras ja avas ukse progressiivsemale mõtteviisile. Vigo linna kohta öeldi, et ta oli nagu Madridi väike õde, kes pidutses samamoodi.
Filmi vorm on väga huvitav: “Palverännak” algab dokumentaalses stiilis nagu videopäevik ja siis liigub tasahilju kummaliste, abstraktsemate visioonide poole. Kui palju te sellest ette planeerisite?
Filmis on kolm suunda. Tegelikkus, kus Marina plaanib oma reisi ja võtab selle ette 2000. aastate alguses. Siis on see, mida ta filmib, ja kolmandaks see, mida ette kujutab ja mis toimub kaheksakümnendatel. Ma olin enne teinud kaks filmi perekondadest, keda käsikaameraga kujutatakse väga lähedalt, aga need olid teistsugused perekonnad.
“Palverännaku” perekond on erinev ja kui hakkasime operaator Hélène Louvartiga filmi planeerima, saime aru, et me ei saa neid samamoodi kujutada, vaid vajame distantsi, mis Marinal nende suhtes on. Ta pole osa perekonnast. Nii et kasutasime rohkem komponeeritud kaadreid. Küll alati vabalt, sest nii ma näitlejatega töötan, ja alati ka Marinale lähedal, sest lõppude lõpuks kujutan ju ennast läbi tema ja ta on pidevas liikumises, aga siiski veidi rohkem vahet hoides kui varem. Ja tema filmitud materjal pidi olema veidi toores, sest ta on 18 ja avastamas oma armastust filmikunsti vastu ning leidmas oma poeetilist autoripilku.
Ja mineviku ettekujutuste puhul oli intrigeeriv kasutada rohkelt teiste osade peegeldusi. Midagi ette kujutades toetume ju ikka sellele, mida oleme juba näinud. Marinal on ema päevik ja sealt loetule on tal lihtne kuvada visuaalseid kujutisi, mida ta on üles võtnud, külastatud kohti, kuuldut-nähtut. Oli vaja, et fantaasiad sisaldaksid seda kõike, aga oleksid muuga võrreldes vabamad, sensuaalsemad. Teise aja vaimuga.
Film on ka kronoloogiliselt täpne, fikseeritakse päevi ja kuupäevi. Miks?
Tahtsin katsetada uut struktuuri. Pärast kaht filmi, millel on küll lähtepunkt, aga mis on seest vabad, mõtlesin, et “Palverännak” peaks olema teekonnafilm, justkui perekonnatuur. Ja mulle meeldis peatükkide mõte, kui Marina kohtub perekonnaliikmetega ükshaaval ja kuni suure stseenini koos vanavanematega. Kolmanda filmiga on tihti see lugu, et autorid soovivad katsetada uute asjadega.
“Palverännakus” on ka mulle küllaltki uudne dialoogikasutus. Selgitada asju sõnade, mitte piltidega, aga kuna see on narratiivikeskne film, siis tegelased peavadki omavahel rääkima.
Tahtsin alguses päevikuosad jagada filmi peale laiali, aga kui mõistsin, et film räägib mälust ja ängistusest, mis tekib suutmatusest seda taastada, ja et perekonnast mälu taastamisel abi pole, saab määravaks stseen, kus ta mälestuse endale oma kujutluses ise lavastab. Seetõttu pidi see osa olema lõpupoole. Mulle meeldis mõte väikesest filmist filmis. Ja eks see on ka suur väljakutse filmitegijale, kuna vaataja on juba harjunud mõttega, et “Palverännak” on mingit laadi film, aga siis selgub, et hoopis midagi veel. Nagu ma ütleksin neile: täna tuleb teil ka veidi riskida.
Kas saite tegemise ajal teada ka midagi uut omaenda perekonna kohta?
Suurim avastus oli see, kuidas mälu töötab. Minu meelest on see lummav. Tegelikult on võimatu mälupilte kokku panna, sest me ei mäleta mitte mälestust, vaid seda, kuidas me seda viimati mäletasime. Mälestused muutuvad meie mälus kogu aeg. Ka meie enda mugavuse järgi just selles suunas, nagu meil vaja. Ja kui küsida inimestelt läinud sündmuste kohta, siis ei tule sealt kokku kuigi palju kasulikku. Oma loos on igaüks ise peategelane. Mulle tekitas see rohkelt meelehärmi ja ma ütlesin mõne aja pärast, et kui kõik on ise oma mälestuste autorid ja kes teab, kas minu vanemadki mulle tõtt räägiks, kui nad siin oleks, siis kas poleks parem, kui ma need mälupildid ise teeksin. See oli vabastav: teadmine, et mälestusi võib luua, kuna päris tõele jälile ei saagi jõuda.
Olen palju saanud teada ka sõltuvuse kohta ja üks suur avastus oli ka arusaamine, et mu isa ei saanudki isa olla, sest ta oli heroiinisõltlane. Mitte et ta ei tahtnud. Minu perekond oli mulle rääkinud, et ta ei soovinud endale tavapärast, konventsionaalset elu. Aga ta lihtsalt ei suutnud järele jätta. Mulle oli selle mõistmine ka väga tähtis.
Te olete “Palverännakus” jutustanud iseenda lugu, vähemalt osaliselt. Ja nüüd rasedana siin intervjuud andes võiks ka mõelda, et isiklikud teemad lähevad edasi. Peate oma filmitegijakarjääri asemel tegema ehk midagi muud. Kas arvate, et see saab olema keeruline?
Ei-ei, seda ma küll ei arva. Alustuseks, kui ma mõistsin, et on vaja Cannes’i minna, siis käis küll peast läbi mõte, et äkki mul tuleb sel ajal sünnitama hakata. Samal ajal on see mulle tähenduslik: justkui ring saab täis – perekonnast inspireeritud filmide ring. Ja samuti: see on mu teine laps ja ma tunnen, et rohkem ma ilmselt ei soovi. Algab uus periood. Me valmistame ette flamenkomuusikali, millel pole minu eluga midagi pistmist. Selleks filmikunst ju ongi, et uurida ja avastada huvipakkuvaid kohti ja inimesi. Minu elus on kätte jõudmas uus ajajärk ja ma olen selleks valmis. Tõsi, kui töötada oma materjaliga, millega nii lähedalt on ühenduses oldud ja mida tõesti rääkida tahan, siis on see väga eriline kogemus, mis kandub edasi ekraanile. Mingi maagia. Aga saan hakkama ka ilma selleta.
Filmis on stseen, mida ma varem pole näinud kasutatavat, niinimetatud el besamanos3. Kust te selle võtsite?
See pärineb mu emapoolsest perekonnast. Vanaisa tegi seda alati ja oli nii uhke, et sai meid järjekorda ja teda austama panna. Olen alati arvanud, et seda peaks filmis kasutama. Ja nüüd on hakanud välja tulema, et see traditsioon on elujõuline paljudes peredes. Kuna tal on Marinale eriline ümbrik, siis on sellel rituaalil ka dramaturgiline mõte. See on muidugi selge patriarhaadi ja klassiühiskonna nähtus.
Lisaks perekonnamälestustele on “Palverännak” ka film Hispaania mälust. Kas uus põlvkond soovib mäletada läinud aegade traumasid või tahab need unustada?
Ma pole kindel, sest ma ei ole uue põlvkonnaga enam kontaktis. Tean vaid seda, et Hispaania ei taha kõike mäletada. Väga halvad on lood Hispaania kodusõjaga, seetõttu olemegi oma poliitikaga seal, kus me oleme. Ja on teatud asju, mida on endiselt vaja parandada. Minu filmis on ajalugu veidi lähemal, aga ka neid sündmusi peaksime mäletama. Üldiselt olen uue põlvkonna suhtes lootusrikas. Nad on mõistvad, mõistavad ka ebameeldivaid asju. Igal juhul paistab, et praegu on Hispaanias midagi toimumas. Välja on antud mõned raamatud ja leidub neid, kes on lõpuks valmis ka kaheksakümnendatest rääkima.
Teie peaosatäitja Llúcia Garcia ei paista olevat veel väga kogenud näitleja.
Jah, see on tema esimene osatäitmine. Väga pikal näitleja otsimise perioodil – kaheksa-üheksa kuud – kohtasime igasuguseid tüdrukuid. Leidsime ta tänavalt, kui ta oli tulemas mingilt kokkusaamiselt, seljakott seljas. Küsisime, ega ta ei taha näitlemist katsetada, ja ta oli nõus. Sain äkki aru, et ta sarnaneb väga selle tüdrukuga, kes mina teismelisena olin. Temas oli ootamatu segu süütusest ja küpsusest. Tal oli keeruline ülesanne mängida kaht tegelast ning tihti on nii, et näitleja suudab üht tegelast mängida hästi, aga teist mitte. Temas oli lubadust, et pisukese tööga teeb ta hästi ära mõlemad osad. Umbes kuu aega tegime minu juures proovi ja kuna ta õppis filosoofiat, siis ei olnud tal näitlemisest aimugi, aga tal on väga hea vaist.
Te võitsite “Alcarràs’iga” Berliinis peaauhinna Kuldkaru. Kas sellest oli “Palverännaku” tegemisel ka abi?
Jah, eks see aitab muidugi. Selleks auhinnad põhiliselt head ongi, et lubavad vähema murega järgmiste projektidega edasi tegeleda. Raha annab muretuse, muidu tuleks eelarve tõttu hakata midagi filmist välja võtma.
Sel korral sain aru, et lõpptulemus on väga lähedal algideele, mis mul plaanis oli. Ja film tuli kallim, kuna meri-paadid, erinevad võttepaigad, tehnilised komplikatsioonid nõudsid oma osa. Aga nii arenetaksegi.
Kas Hispaania ebatavalise naisrežissöörina aitate oma eduga avada uksi järgmistele?
Mmm, mingi muutus on toimumas. Nüüd on naisi märksa rohkem, oleme sellest väga teadlikud, ja seda ei saa võtta iseenesestmõistetavalt. Ainuüksi meie pole teerajajad, vaid olid ka need, kes on meile teed näidanud. Me võtsime asja tõsiselt, oleme kuskile välja jõudnud ja tagasi algusse me enam ei lähe. See on suur asi mitte ainult sellepärast, et me filme teeme, vaid sellepärast, et me räägime lugusid ja pakume uut vaatenurka.
Miks on perekonnasaladused nii viljakas pinnas filmitegemiseks?
Perekonda ei saa valida, suhted on pikaajalised ja pika ajalooga. Nendes on nii armastust kui traumat. Ja saladused on kinematograafilised, sest filmides on võimalik neid paljastada järk-järgult. Meil kõigil on saladusi ja sellistes perekondades veelgi enam.
Kas teie filmid võivad ühel päeval omakorda olla päevikuks teie lastele?
Jaa, mulle meeldiks see väga. Kuna mul oli puudu perekonnamälestustest või -arhiivist – mul endal on vanematest vaid mõni üksik foto –, siis olen mõelnud, et minu lastel saavad vähemalt olema mu filmid. Need ei näita küll tegelikkust, aga midagi ikka.
1 “Romería”, Carla Simón, 2025.
2 Movida viguesa – oluline noortekultuurinähtus Vigo linnas Galiitsias, mis hõlmas põhiliselt ööelu, baare ja muusikat ajaloolises kesklinnas, esitades keset süvenevat tööpuudust, majanduskriisi ja poliitilist pettumust väljakutse traditsioonilistele väärtustele.
3 El besamanos – vanamoodne käesuudlemisrituaal, millega austatakse endast tähtsamat – kas kiriku- või perekonnapead – ja saadakse vastu rahaline meelehea.