1980. aastal sündinud Võigemast tõdes, et lapsepõlves telekast ja raadiost nähtu ja kuuldu mõjutas teda paratamatult. “See tähendab, et ma mäletan veel otsapidi seda va nõukaaega ja, midagi pole teha, see, mis telekast ja raadiost tollal tuli, see mind ikkagi väga-väga palju mõjutas. Paljud lood on sellised, mida täna enam ei olegi viisakas kuulata või raadios lasta. Sellegipoolest vaatasin kõikvõimalike filme, nii palju kui tuli. Ja ka lastesaateid vaatasin väga palju. Tegelikult võiks terve selle saate bloki teha lastelauludest, mis mind on mõjutanud,” naeris näitleja.
“Neid on tohutult palju. Alates Entel Tentelist kuni Leopoldini ja milleni kõigeni veel välja,” rääkis Rapla külje all, Alus üles kasvanud Võigemast. Võigemast usub, et Raplamaalt pärit kultuuriinimeste rohkus ei ole kinni mitte kohas endas, vaid inimestes, kes seal on. “Need inimesed, kes viitsivad noortega tegeleda, jännata, õpetada neid pilli mängima, laulma, korvpalli mängima. Senikaua kui neid inimesi seal veel liigub, seni tuleb Raplast või igalt poolt mujalt noori peale,” tõdes ta.
Võigemastil oli kodus olemas ka raadio ning esimesed helge lapsepõlvemälestused ongi seotud suvehommikul köögist noore poisi magamistuppa ulatuv pannkoogilõhn ning raadiohääled. “Mingil hetkel tekkis meile koju ikka ka mingisugune stereotehnika. Seal oli plaadimängija, kassetimängija ja raadio. Mõned aastad hiljem osutus ülioluliseks veel avastus, et sinna külge on võimalik ühendada ka elektrikitarr. See võimendus tegi ilma, et mul oleks olnud mingisugust kitarriblokki, juba iseenesest sellist mõnusat raginat. Sellega sai esimesed rokenrolli harjutused teha,” meenutas Võigemast.
“Mul on justkui üks sündmus, mis pani mind muusika vastu rohkem huvi tundma. Ma ei tea, kas ma olen selle aja jooksul välja või detailsemaks mõtelnud, aga mul on justkui meeles, et telekast tulid mingid mustvalged kaadrid, kus olid hullunud tütarlapsed, kes kiljusid ja vaat et minestasid. Siis liikusid neist suure vaevaga läbi mingisugused noormehed, läksid lavale ja hakkasid esinema. Ma mäletan, et ma küsisin ema käest, et mis toimub ja kes need on. Ta siis ütles, et need on biitlid. Rääkisime neist ja ema ühel hetkel ütles, et meil on nende plaat ka kodus olemas,” jutustas näitleja, kelle kodus oli plaate pigem vähem.
“Sealt edasi ketrasin ma seda “A Hard Day’s Night” plaati hommikust õhtuni. Mul olid kõik need lood peas ilma, et ma oleksin üldse aru saanud, millest seal lauldi. Ma võisin olla umbes seitsme- või kaheksa-aastane. See on justkui see sündmus, mida ma ise pean selliseks, kus mind mingisugune viirus tabas
Kooliaeg
Viiendas klassis läks Võigemast Rapla esimesse keskkooli. “Seal juhtus huvitav asi, et meid pandi kokku inglise keele eriklassiga. Meiega tehti selline eksperiment, et me pidime ühe aastaga neile, kes olid esimesest klassist inglise keelt õppinud, järgi tõmbama. Õnneks meil oli seal üks fantastiline inglise keele õpetaja, kes tutvustas meile ingliskeelset muusikat. Meil olid kõigil kõrvaklapid peas, mikrofonid ees ja nupud laua peal. Ta lasi meile David Bowie lugu “Space Oddity”, me laulsime kõik seda püüdlikult kaasa, õppisime sõnad pähe, rääkisime sellest loost, taustast, Bowie’st,” meenutas Võigemast ning lisas, et sealt sai muusikapisik jõudu juurde.
Kodukandis mõisas tegutses ka klubi, kus oli kultuurimajade tehnika ja tegutses mitu ansamblit. “Aga üks neist oli nagu punkbänd, minust vanemate tüüpidega. Kui ma sealt mõisast mööda läksin, siis kostis sealt aeg-ajalt väga ahvatlevaid helisid. Ma vaikselt nillisin ka sinna ligi ja ühel hetkel pääsesin ka sisse. Sealt saingi esimese elektrikitarrikogemuse. Kui varsti Nõukogude Liit kokku varises, siis jäi kogu see tehnika seisma ning ühe kitarri ma sellisest olukorrast ka päästsin ja oma raadiosüsteemiga ühendasingi,” meenutas Võigemast.
“Siis mul oli ka veel üks duubelmakk, mingi ilge junn, kohutav, aga vot sellega me salvestasime Vaikoga esimesed Joygunsi palad minu kodus magamistoas,” rääkis ta.
Eplikuga tutvuti Rapla muusikakoolis, kus Võigemast õppis löökpille ja Eplik klaverit. “Aga meil olid muusikaajaloo tunnid koos. Ootasin seal tunni algust ja keegi mängis klaveril lugusid nagu MacGyveri tunnusmeloodia, äkki ka Code One’ilt midagi. See oli Vaiko ja tüdrukud kuulasid armunud pilgul. Vaikol oli ka mingi kitarr, mille ta oli ise valgeks värvinud ja sellele mingisuguse lahtise häälestuse peale keeranud ning mängis peamiselt pöidlaga akorde.”
Ansambel Friroid
“Aga kuna minule olid juba Alu punkarid õpetanud C- ja D-duuri, siis mul oli au Vaikole need mõned esimesed duurid õpetada. Edasine on juba ajalugu,” muigas Võigemast. Koos Vaikoga satuti mängima ka Rapla lähistel asuva Keava bändi nimega Friroid, kuhu solistiks kutsutud Eplik Võigemasti rütmikitarristina kaasa võeti. “Ma olin selles kohutav, minu võim oli vist isegi maha keeratud. Aga vahet pole, see oli väga huvitav kogemus,” sõnas Võigemast.
“Friroidiga me natukene siin ja seal ikka esinesime ka. Mängisime kavereid, peamiselt rokiklassikat nagu Aerosmith, Jimi Hendrix ja Deep Purple. Sealt sai alguse ka tohutu Aerosmithi armastus,” rääkis näitleja. “Friroidiga sain ma esimest korda ka pillimängimise eest raha. See oli üllatav, aga sama üllatav oli ka see kui vähe sai. Kui palju peab mängima, et üldse ära elada. See ilmselt kehtib tänase päevani ja õnnelikud on need, kes suudavad ainult pillimängust ära elada.”
Väike töötasu ei saanud siiski Võigemasti karjäärivalikutes määravaks. “Teistele radadele viis mind arusaamine, et muusiku või pillimängijana edasi minemiseks on vaja ka talenti ja kõvasti harjutada. Mulle tundus, et ma olin sellega tiba juba hiljaks jäänud ja tunnetasin, et mul nii palju seda muusikapisikut sees ei ole, et päris professionaalseks muusikuks tahaksin hakata. Mul oli igasuguseid muid huvisid ka,” lisas ta.
“Sellel hetkel, kui ma keskkooli lõpetasin, ei olnud mul õrna aimugi, mis ma edasi tegema hakkan. Esimese hooga viisin hoopis paberid Pedasse helirežiisse, aga kuna lavaka katsed tulid kohe peale ja sealt sain edasi, siis jäi helirežii asi juba kõrvale. Mõlgutasin küll mõtteid, et lõpetan lavaka ära ja siis on mul veel aega õppida igasuguseid asju, aga paraku on teatrimaailm selline, et kui ta sind endasse haarab, siis ta haarab tervenisti,” tõdes Võigemast.