“Töötan audiovisuaalmaailmas, tegelen filmide, reklaamide ja telesaadete tootmisega, ametinimetuseks on režissööri esimene assistent, kes tegeleb platsi haldamisega ja tiimi juhtimisega võtteplatsil,” ütles Jan Uuspõllu tütar Laura Lisete Roosaar.
“Laura noorem vend on Fred, kes elab Tartus ja tema tegeleb veel õpingutega. Kõige noorem on Ida, kes sai viieaastaseks,” üles Jan.
Kümme aastat tagasi tegi Laura Lisete Inglismaal kooli lõputööks lühifilmi “Returning Home”, mille kohta ilmus tol ajal ajalehes ka artikkel, kus Laura Lisete muuhulgas rääkis, et on oma isale kõik olnu andeks andnud. Artiklis tõdes ta, et lapsena oli tal väga raske mõista, miks isa Jan ei vastanud telefonile või ei ilmunud kokkusaamistele.
“Nüüd oleme avastanud, et oleme sarnasemad, kui kunagi ehk oleks arvanud,” tõdes Laura Lisete.
Ebaõigluse allaneelamist oli väga palju
“Nii palju on inimestel kalevi alla pandud asju, millest ei räägita ja mis tegelikult süvendavad traumasid ja see viib inimesi tablette sööma, arstide juurde. Mina olen tänulik just Laura Lisetele, sest see on ka mulle teraapiline, ma ei saa ju midagi tagasi võtta, ei saa minna kokkusaamisele, mis oli kokku lepitud ja kuhu ma ei läinud,” tõdes Jan. “Saan olla ainult tänulik, kui Laura, vaatamata kõigele, ulatab abikäe,” sõnas Jan. “See nõuab arengut ka vanema peas, et sild vastu võtta ja olla tänulik.”
Kui Laura sündis, oli Jan sõjaväes. “Minu ema ei jäta mitte kedagi mitte kunagi ripakile. Kui ma sõjaväest tagasi tulin, oli Laura meie korteris, minu toas. Proovisime mitu korda, aga tol ajal ei saanud ma neist asjadest aru.”
“Trauma, mis on meie vanemad saanud tänu oma vanematele, sõda, okupatsioon, isad pidid käima nõukogude sõjaväes. Okupatsioon pani peresuhetesse ikka paraja paugu. Minu vanused poisid kõik teavad seda, et me ei tea, mida tähendab isa kallistus, armastuse jagamine oli väga puudega,” tõi Jan välja ja lisas, et isa poolt sai ta koos aasta noorema vennaga väga karmi kasvatust.
“Lihtsalt lollitamise eest karistati füüsiliselt. Ebaõigluse allaneelamist oli päris palju, sest lapse sõna ei maksnud midagi. Ema sai rääkida,” sõnas Jan. “Selline oli ajastu, ma olen tänulik isale kõige eest, mida ta mulle pakkus. Väga tihti toimus kollektiivne karistamine, vahet pole, kes süüdi oli, kõik said. See tuli ka vene armeest.”
Kiita sai vaid siis, kui isa oli napsine
Jan tõdes, et kiita sai isalt üliharva ja siis oli isa alati napsine. “Minu jaoks napsitamine tähendab kõike positiivset. Alkohol on mul ainult positiivsete asjadega seotud, ilma alkoholita oli kõik ainult negatiivne. Majanduslikus mõttes ei olnud meil mitte millestki puudus.”
Isa elufilosoofia oli Jani sõnul väga paigas, tema isa oli ka väga musikaalne.
Õppeedukus oli Janil läbi elu vilets. “Mul diagnoositi ATH. Mäletan lausa füüsilist valu, ma lausa piinlesin, kui matemaatikatunnis ei saanud kohe lahenduskäigule pihta, lõpetasin migreenihoogudega ja oksendasin. Eksamiperioodil tarbisin tihti alkoholi, sest siis olin võimeline asja enda jaoks selgeks saama ja eksami hästi sooritama,” meenutas Jan. “Minule käega ei löödud, õpetaja nägi minuga tohutut vaeva, käis kodus.”
Kõige olulisem oli Jani jaoks bändi tegemine, vahel võtsid vanemad talt ka pilli ära. Tänu sellele hakkas vend ka pilli mängima ja on nüüd professionaalne pillimees. “Vennaga räägime harva, sest meil pole millestki rääkida. Noorena kaklesime nii, et veri väljas. Olen enamus asju õppinud elus alla neelama.”
Jan tahtis väga kokaks saada, aga tunnistus oli nii kehv, et ei võetud kooli vastu. Kutsekoolis õppis Jan trükkaliks. Laura Lisete ema Margit oli see, kes ütles Janile, et ta peaks minema lavakunstikooli kastetele.
Isaks sai 19-aastaselt
Jan oli 19-aastane, kui ta isaks sai. “Ma ei olnud üldse selleks valmis. Ühest küljest oli see piinav, teisalt tõstev tunne,” tõdes Jan. “Ma olen mingis mõttes meie pere autsaider.”
Laura Lisete sünnitunnistusele läks eksikombel kirja isa nimena Jan Roosaar. “Arvati, et Laura isa on see Jan Roosaar, kes laulis “Entel-tentelis” laulu “Kivil istus väike konn,” muheles Jan.
“See nimi on seal siiamaani, nii et sünnitunnistuse järgi sa ei ole mu isa,” sõnas Laura Lisete.
“Janist ma lugesin peamiselt lehest või nägin teda telekast,” kirjeldas Laura Lisete oma kokkupuuteid isaga.
Oli enda sõnul emotsionaalne värdjas
Viimastel aastatel on Jan väga aktiivselt oma vaimse tervisega tegelenud. “Mul on alati olnud oma kujutluses mingid oma maailmad, selleks et üldse saada hakkama. Imikuna pandi mind neljaks kuuks nakkushaiglasse, kus ma ei näinud oma ema. Need maailmad on vajalikud selleks, kui sind pole kellelegi vaja, kedagi ei tule, aga sul on vaja saada oma eksistentsiga hakkama. Nüüd on mul aastatega tekkinud mingi intelligentsus oma emotsioonidega hakkamasaamisel, muidu ma olin nagu emotsionaalne värdjas, kellelt tema elu mingitel olulistel hetkedel on ära võetud kogu maailm. Väljakannatamatus reaalsuses ma loon endale teisi reaalsusi. Alkoholiga või siis millegi muuga, alkohol aitab kiiremini minna mingisse teise maailma,” selgitas Jan. “Olin hingelt rebel.”
Jani sõnul oli tal kogu aeg probleem, et ta ei suuda olla. “Olen võimeline just lähisuhtes inimestele korraldama täielikku jama. Kui sa tahad oma tohututest kannatustest lahti saada, siis see tähendab karme ülestunnistusi iseendale. Seda on väga raske teha, kui tahad elada kannatusteta, mis panevad su pea valutama. Neid kannatusi peab mingi mürgiga summutama, muidu pole võimalik neid üle elada. Kui sa neid kannatusi tunda ei taha, tuleb suhted korda ajada.”
Tõsist armastust saab näidata ainult läbi oma tegude
Laura Lisete sõnul oli ta isa peale kõige vihasem siis, kui luges ajalehe esikaanelt Jani abiellumisest. “Miks ma pidin sellest ajalehest lugema, oleks võinud teha enne meile ühe telefonikõne,” tõdes Laura Lisete.
Laura Lisete sõnul on ta Jani teiste lastega vaid paaril korral kohtunud. “Ida sündis 24 aastat hiljem täpselt Laura sünnipäeval,” nentis Jan.
“Tõsist armastust saad näidata ainult läbi tegude ja mina ei ole suutnud seda oma naistele näidata, ei ole suutnud end kokku võtta, et armastust tegudega tõestada. Liigse joomise põhjuseks ei ole alkoholi madalad hinnad, vaid see, et meie mehed ei oska armastada, see on valdav probleem,” nentis Jan.
“Janile olen ka kaudselt tänulik, sest kõik jupikesed su eluteel on vajalikud, et selleks inimeseks saada, kes sa praegu oled. Praegusel eluhetkel olen ma väga rõõmus selle üle, kes ma olen ja kõik see, mis on olnud, on mu siia toonud,” lisas Laura Lisete.