Riigikaitseraportis apelleeritakse formaalsele autoriteedile, sisulist kandvust napib. Tõsiseltvõetav tsiviilkontrolli akt peaks sisaldama falsifitseeritavaid, ümberlükatavaid väiteid, mis on varustatud tõenditega. Meelis Kiili ja tema töörühmakaaslased on aga tegelenud pigem tsiviiltrollimisega, leiab Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.
Eelmisel neljapäeval kiitis riigikaitsekomisjon heaks riigikaitseraporti, mille 240-leheküljeline mustand äsja suurt furoori tekitas nii oma kõnekeelse sõnastuse kui ka lausalise negatiivse hinnanguga kaitseväe juhtimisele.
Raporti mustand sai nii kuuma avaliku kriitika osaliseks, et komisjon sulas hetkeks avalikult üles. Esimees Kalev Stoicescu nimetas raportit 3. novembri “Aktuaalsele kaamerale” antud intervjuus “subjektiivseks lauskriitikaks, mis peegeldab autorite isiklikke seisukohti”. Teine Eesti 200 liige komisjonis, Peeter Tali oli end raportööride töörühmast taandanud ja ütles, et ei pea õigeks endiste kaitseväe juhatajate ründamist.
Kaitseminister Hanno Pevkur on samuti manitsenud mitte nii isiklikuks minema, eriti kui kriitikud on endised kõrged kaitseväelased, kes “olid selles süsteemis siis veel tööl, kui need otsused tehti, mida nad praegu kritiseerivad.”
Kahe kaitseväe endise juhi, Martin Heremi ja Riho Terrase, panust riigikaitsesse esitleti raporti mustandis tendentslikult, ühepoolselt ja kohati ka tugevasti moonutatult. Tendentslikkus väljendus muuhulgas selles, et praegust kaitseväe juhti Andrus Merilot kirjeldati kui valgustatud sõjalist juhti, kindral Heremit ja ta eelkäijat kindral Riho Terrast aga kohati suisa demoniseeritakse.
Jäetakse mainimata, et Andrus Merilo viib ellu Martin Heremi ajal välja töötatud sõjalist strateegiat, mille väljatöötamist ta Heremi nõunikuna toetas. Seega vaidlustavad raportöörid kaitseväe lähimineviku valikuid lausaliselt kritiseerides ka kaitseväe praeguse tegevuse aluseid.
Las vaidlustavad. Riigikogu liikmed võivad kõike vaidlustada ja enamasti teevadki seda, tunnustus sellistele vaidlustustele tuleb aga vaidlustuse enda tõendatuse ja kvaliteediga välja teenida. Ühendkuningriigi parlamendi ja Ühendriikide kongressi kaitseraportid annavad teatud standardi ette ja vähemalt mustandi baasil võib öelda, et Eesti oma nendeni ei küüni.
Miinimumina ei tohiks seadusandja levitada valeinfot. Kui raporti komisjoni kinnitatud lühendatud lõppversioon sisaldab jätkuvalt valeinfot või põhjendamata hinnanguid, siis on ajakirjanduse roll need välja tuua ja küsida ka riigikogu juhatuselt ning erakondadelt, miks sõjalist kaitset halvustavasse valeinfokampaaniasse panustatakse, seda eriti ajal, mil rahva turvatunne niigi habras on.
Raporti autorid on kaitseväge avalikult varemgi süüdistanud selles, et kaitseväe juhataja ei juhi enam midagi, et riigikaitse juhtimine meenutab pigem taktikalist ja administratiivset tegevust kui strateegilist juhtimist, et riigikaitsel puudub eesmärgistatud visioon ning riigikaitse plaanidel on rohkem ühist “”Kreisiraadio” sketši kui tõsiseltvõetava planeerimise alusdokumendiga,” kui tsiteerida nende 2023. aastal ERR-i portaalis avaldatud mõtteid. Ka riigikaitseraportis apelleeritakse formaalsele autoriteedile, sisulist kandvust napib.
“Üheksakümnendatel väideldi NATO-ga liitumise realistlikkuse, nullindatel ajateenistuse jätkumise, möödunud kümnendil aga kaitseväe reformide üle.”
Väliste poliitiliste riigikaitseraportite koostamine pole Eestis sugugi uus nähtus. Kümmekond aastat tagasi küdesid riigikaitses sama suured või ehk isegi suuremad pinged kui praegu. Kipume unustama, et Eesti kaitsedebatt ongi igal kümnendil väga tuline olnud. Üheksakümnendatel väideldi NATO-ga liitumise realistlikkuse, nullindatel ajateenistuse jätkumise, möödunud kümnendil aga kaitseväe reformide üle.
2010. aasta paiku otsustas tollane kaitseminister Jaak Aaviksoo pingeid samuti raportiga jahutada, kutsudes kokku kaitseministri nõukoja, kuhu kaasati suuremad süsteemikriitikud. “Oli kaitseväe korralduse seaduse väljatöötamise aeg, samuti muudeti põhiseadust, ja arvamusi oli seinast seina,” meenutab ta.
Aaviksoo arvates töötavad välised nõukojad ja raportid riigikaitses eelkõige siis, kui lähtekoht on tellija selge visioon. “Varjatud huvist lähtudes algatatud raport võib kergesti lappama minna ja tuua rohkem kasu kui kahju,” on ta ise kommenteerinud. Aaviksoo sõnul oli tema toona ellu kutsutud raport mõeldud poliitiliseks pingemaanduseks olukorras, kus visioonid erinesid praegusest märksa rohkem, näiteks Reformierakond rääkis siis tõsimeeli palgaarmeest.
Nüüdse raporti kohta kirjutas Aaviksoo ühismeedias, et “sellist kollektiivset egotrippi polnud kellelegi vaja” ning et “jääb mõistmata, miks riigikaitsekomisjon ei suutnud läbi näha isiklike ja kildkondlike motiivide domineerimist rahvuslike huvide üle ja sellise raporti ämmaemandaks hakkas.”
Raportöörid ise on rõhutanud tsiviilkontrolli olulisust. Tõsiseltvõetav tsiviilkontrolli akt peaks sisaldama falsifitseeritavaid, ümberlükatavaid väiteid, mis on varustatud tõenditega. Meelis Kiili ja tema töörühmakaaslased on aga tegelenud pigem tsiviiltrollimisega. Tsiviiltrollimise akti tunneb ära üldistest ja konkreetsemalt argumenteerimata hinnangutest, millele peaks tõsiseltvõetavust lisama ilukõneline paatos ja sekka pikitud targad tsitaadid sõjandusvaldkonna gurudelt.
Sisuline argumenteeritud kriitika kaitseväe, kaitseministeeriumi ja nende juhtimise kohta on endiselt vägagi teretulnud. Küsimus on, kes seda Eestis süsteemselt teeks. Mõnes riigis teeb avalikkus akadeemilisel tasemel süsteemset kriitikat kaitseväeakadeemia. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus keskendub pigem rahvusvahelisele julgeolekupoliitilisele suhtekorraldusele, väikeriigi huvides on ka selline teenus.
Kui otsida riigikaitseraporti koostamise algatusest midagi konstruktiivset, siis on ülioluline, et Eestis oleks normaliseeritud avalik kriitika selle kohta, kuidas meie poliitilised ja sõjalised juhid sõjapidamisest mõtlevad. Seda enam on kahju, et raporti küüneviha täis mustand selle idee lörtsis.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.