“Mo Papa”
Režissöör: Eeva Mägi

Pärast teist täispikka mängufilmi hakkab mulle tunduma, et äkki on Eeva Mägi tegelikult kogu oma senise režissöörikarjääri lihtsalt Eesti filmi erinevaid müüte purustanud, näidates, et sissekäidud radadelt on tegelikult alati võimalik ka kõrvale astuda. Võtame näiteks kaks tema “Eesti lood” raames valminud lühidokumentaali “Lembri Uudu” ja “Süda Sõrve sääres”, mis nihutasid selle sarja piire julgelt uutesse kaugustesse ning viimase viie-kuue aastaga pole keegi teine veel ligilähedalegi jõudnud. Mägi ei ole seega mitte lihtsalt julgelt autorikäe eksperimenteerija, vaid temas on ka grammike punkmeelsust, soovi minna vastuvoolu.

Nendelt samadelt alustelt on võrsunud nüüd juba ka teine Mo-film ja mitte ainult, Eeva Mägi räägib juba üha valjemalt ka Mo-liikumisest, mille raames on praeguste plaanide kohaselt valmimas veel vähemalt kaks linateost. Mõni aasta tagasi valminud “Mo Mamma” oli väga isiklik ja kammerlik lugu, kus nii temaatiliselt kui ka ruumiliselt oli kõik väga kompaktne. “Mo Papa” mängitakse küll geograafiiliselt laiemalt välja – tegelased ekslevad mööda kaasaegse Tallinna nurgataguseid –, kuid sisuliselt on sel korral kõik väga hillitsetud, pealtnäha ei toimu siin mingeid suuri arenguid, kuid tegelaste sisemised dilemmad, kahtlused ning mineviku varjud painavad neid alalõpmata ning selle introspektiivse pinge oskab Mägi koos oma tiimiga väga veenvalt välja mängida.

“Mo Papa” Autor/allikas: Kaader filmist

“Mo Papa” pulbitsev süda on küll Jarmo Reha, kes on oma karakteri põhjalikult viimse mutrini lahti mõtestanud, ent Eeva Mägi Mo-kontseptsioon on selgelt grupitöö ning mõneti seeläbi ilmselt sarnasem isegi teatrile kui klassikalise mängufilmi tootmisele. Koos liigutakse ühise eesmärgi poole ning seda sihti ei seata mitte enne protsessi algust, vaid läbi otsingute jõutakse tulemuseni. Ilmselt on see ka Mägi jaoks, kes on varem tegelenud lühifilmidega, mille tootmine käib täispikkadest märksa kiiremini, ka omamoodi väljapääs, kuna niiviisi on võimalik lühema ajaga ja tõhusamalt oma ideid realiseerida, kõik on palju vahetum ja ausam. Võimalik, et meie vaataja pole sedalaadi filmide jaoks veel päris valmis, aga ega valmisolek ei saagi muudmoodi tekkida kui läbi kogemuse.

Mulle tundub aga, et “Mo Papast” saame täpsemalt rääkida alles mõne aasta pärast, kui Eeva Mägi Mo-filmide sarja raamid on täpselt paika joonistunud, sest eraldiseisvate filmide asemel mõjuvad need rohkem osana tervikteekonnast. Hetkel võime veel vaid aimata, kuhu see kõik välja jõuab, õigemini ma loodan, et finišit kunagi ei tulegi ning Eeva Mägi otsingulisus ei päädi kunagi ühese vastusega, vaid ta hakkab lõpuks lihtsalt enda püstitud teese ise maha murdma. Mõned uued uksed on ta Eesti filmi jaoks aga juba avada suutnud.

“Mo Papa” linastub 17. novembril kell 20.45 kinos Artis.

“Õnn on elada me maal”
Režissöör: Indrek Spungin

Kui Eeva Mägi on loonud märkamatult oma liikumise, siis viimase kümmekonnaga aastaga saab tegelikult ka Eesti dokis joonistada välja väikese koolkonna, keda kirjeldab tohutu produktiivsus ning piiritu vabadus nii loojutustuse kui ka visuaali osas. Sellesse kampa kuuluvad näiteks Madis Ligema, Ivar Murd, Taavi Arus, aga kindlasti ka Indrek Spungin, kelle filmides põrkab meeletu kiirus omamoodi ekspressiivse ülelavastatusega. Teda ei huvita ühemõõtmeline dokumentalistika, vaid ta mängib doki klišeede ja traditsioonidega meeldiva ükskõiksusega, mõni ehk isegi küsiks, kas ta hakkab ehk toimuvat ise liialt oma käe järgi seadma, kuid tegelikult on Spungin oma trikster-vaimuga lihtsalt katalüsaator, kes aitab filmimootorit pidevalt käimas hoida.

Ilmselt just tänu sellele julgusele kastist välja astuda ongi Spungin saanud valmis doki, mida nii mõnigi teine nimetaks ilmselt “võimatuks projektiks”. Põhjus on lihtsalt selles, et ansamblist Velikije Luki on küll palju räägitud ning nad ei ole Eesti muusikaloost kuidagi kadunud, aga tol ajal ei mõelnud punkarid ju ometi selle peale, et võiks toimuvad ka kuidagi jäädvustada. See aga tähendab, et liikuvat pilti on minimaalselt ning ka mälestused sellest, mis täpselt mõnel kontserdil või prooviruumis toimub, on alkoaurude tõttu üsna hägused. Kuidas sellest siis filmi teha? Pole probleemi, Spungin lihtsalt lavastas enamik võtmemomendid uuesti.

“Õnn on elada me maal” Autor/allikas: Kaader filmist

Sellest pole mõistagi midagi erakordset, Ivar Murd tegi oma mõne aasta taguses muusikadokis “u.Q.” sama asja, Spungin suudab aga sellest võttest taas maksimumi välja pigistada. “Õnn on elada me maal” on meeletult liikuv, midagi ei seisa hetkekski paigal, kõigi bändiliikmete, aga eriti just Villu Tamme ja Ivo Uukkivi tekst on mahlakas ja vahetu, mistõttu sobibki seda saatma just selline gonzo-ajakirjanduse stiilis lõika-ja-kleebi esteetika, kus arhiividokumentalistika ja taaslavastused sulavad lõpuks märkamatult üheks. Võib ju arvata, et äkki laiem ajastukontekst – Nõukogude Liidu lagunemine, laulev revolutsioon ja nii edasi – ei anna filmile midagi juurde, kuid ilma selleta mõjuks Velikije Luki lugu ehk isegi veidi juhuslikuna, lisatud kontekst aga annab võimaluse meie enda kangelasi suuremaks puhuda.

Spungini jaoks on see juba kolmas pungidokk, varem on valminud veel Nyrok City solistist Peeter Männiksoost “Eesti lugude” raames lühidokk ning täispikk lugu Psychoterrori ninamehest Freddy Grenzmannist, aga arvestades seda energiat, mida “Õnn on elada me maal” igast kaadrist pulbitseb, julgen arvata, et neid filme tuleb veel. Eesti pungi kroonik on täies hoos.

“Õnn on elada me maal” rohkem PÖFF-i raames ei linastu, tuleval aastal jõuab film aga Eesti kinolevisse.

“Jumala koer”
Režissöörid: Raitis Abele, Lauris Abele

Lätlased ikka oskavad enda õnnestumisest maksimumi välja pigistada. Nii eelmisel aastal kui ka veel tänavu noppisid nad oma animatsiooniga “Vooluga kaasa” peaaegu kõik auhinnad, mis võimalik, seega tuleb ju seda tähelepanufooni ära kasutada! Gints Zilbalodise rahvusvahelise hiti keskmes oli kass, seega miks mitte siis nüüd võtta hoopis koer? Kujutan ette kõigi nende Läti filmiturundajate vaimustust, kes hakkasid juba ette kujutama, millise tuhande kavalusega seda värsket, samuti võõrkeelse filmi Oscarile esitatud täispikka animafilmi “Jumala koer” kogu maailmale maha müüma hakata, aga siin on lihtsalt üks pisike takistus: erinevalt “Vooluga kaasa” publikusõbralikusest on “Jumala koer” ikka väga spetsiifiline, vaid peene žanrimaitsega vaatajatele mõeldud hullus.

Seega igaks juhuks rõhutan veel topelt üle: “Jumala koeras” ei ole nunnusid kutsusid, üldse on see kõik nunnudusest nii kaugel, kui vähegi võimalik, seega hinnake enne kinopileti ostmist oma valulävi mitmekordselt üle. Raitis ja Lauris Abele joonistavad ka lahti düstoopia, aga mitte kuskil kaugel tulevikus looduskatastroofi näol, vaid nad lähevad hoopis ajalukku, näidates andruskivirähkiliku grotseskiga ebauskliku talu- ning mõisarahvas piiritut hooramist ja rämedat argielu. Siin on ebamoraalset vägivalda ja tohutus koguses seksi, mida kõike üritatakse mingi ähmase looga kokku siduda, kuid see polegi lõpuks eriti oluline. Vaataja visatakse lihtsalt keset psühhedeelset ning provokatiivset kaost, mille põhiline väärtus tuleneb just ebamugavustundest, mida see tekitab.

“Jumala koer” Autor/allikas: Kaader filmist

Kas “Jumala koer” on hea film? Kindlasti mitte, kaugel sellest. Aga kas on lõbus ette kujutada, kuidas Ameerika filmiakadeemia liikmed seda vaatama päevad? Oojaa. Mõneti ongi Raitis ja Lauris Abele film pigem seisukohavõtt: ei ole me seal Lätis mingid suvalised pehmod, vaid oskame ikka reljeefsemaid asju ka teha. Üks neist PÖFF-i filmidest, mida ma kunagi teist korda vaadata ei tahaks, aga oma templi suutis ta juba esimese korraga mällu vajutada.

“Jumala koer” linastub 17. novembril kell 21.00 Apollo Kino Plazas, 21. novembril kell 20.30 Tartu Elektriteatris ja 23. novembril kell 20.45 kinos Sõprus.

“Kõrgmoe fassaad”
Režissöör: Alice Winocour

Pärast seda, kui mullune leedu rahvusvaheline hitt “Mürgine” (ning miks mitte ma tänavu PÖFF-il linastuv “Valge tigu”) näitas meile moetööstuse reaalsust läbi viiekordsete mustade prillide, mõjuvad kõik teised glamuursemad käsitlused kuidagi… plakatlikult. See ei ole muidugi otseselt prantsuse lavastaja Alice Winocouri süü, et kaugel Ida-Euroopas julgevad lavastajad palju häbitumalt sellel noori tüdrukuid ekspluateerival tööstusel kardinaid eest tõmmata, kuid ka ilma selle kainestava kontekstita mõjub “Kõrgmoe fassaad” pisut vanamoelisena. Kõik mõjub siin kuidagi veidi aegununa, otsekui oleks tegu mõne 2000ndate alguse filmiga, mis unustati paarikümneks aastaks riiulile tolmu koguma ja leiti siis poolkogemata uuesti üles.

Või ehk on asi hoopis selles, et “Kõrgmoe fassaad” lihtsalt vajanuks veel küpsemisaega? Praegusel kujul on sellel klassikaline festivalifilmi probleem: liiga tihti jääb mulje, et me ei vaata mitte lõpuni viimistletud linateost, vaid poolikut montaažifaili, mida siis eksklusiivselt mõneks seansiks näha saab. Vaevu aimatava joonega on välja joonistatud karakterite arengukõverad ning mõne üldistava mõttekilluga on ümber seatud ka õrn raamistik, kuid näitlejad seal keskel aga on alles oma teed otsimas ning pidevalt tundub, et ka režissöör ise alles murrab end materjalist läbi.

“Kõrgmoe fassaad” Autor/allikas: Kaader filmist

Seetõttu on need moemaailma eri külge avavad lood – näeme seal nii moeetenduse lavastaja, modelli ning kostüümikunstniku perspektiivi – kuidagi juhuslikud ja ilma täpse fookuseta, need algavad eikuskilt ja suubuvad samuti suvaliselt. Keskseks karakteriks saab Angelina Jolie kehastatud lavastaja, kelle liin on ka kõige huvitavam, kuid seda suuresti tänu näitleja enda isiklikule puutele: tema tegelaskuju seisab ootamatult silmitsi rinnavähiga, millega on ka Jolie ise aastaid võidelnud. Mängu tuleb metatasand, mäng mängus ning seda stoilist valu, millega Jolie rolli kehastab, on huvitav jälgida. Paraku jääb aga ka tema potentsiaal lõpuni realiseerimata.

Usun, et kasvõi meie enda Moekunstikino programmi võiks “Kõrgmoe fassaad” sobida, sest sellel on ikkagi pisut fännikauba hõng juures. Laiema kinolevi või isegi PÖFF-i kava jaoks jääb siin puudu sügavusest, et pikemalt kui paariks päevaks meelde jääda.

“Kõrgmoe fassaad” linastub 17. novembril kell 20.45 Apollo Kino Solarises.