20-aastaselt vangivalvurina töötanud Gerda Kull rääkis Vikerraadios, et tema jaoks oli inimese läbiotsimine alguses täielik šokk, aga kõige hullem oli olukord, kui kambriluugist sisse vaadates ta kinnipeetavat kongis ei näinud. Kulli sõnul oli ta vanglas töötades nagu mullamutt, kes päev otsa liikus vangla tumedates tunnelites ja päikesevalgust ei näinud.
Enne vanglasse tööle minekut töötas Gerda Kull kaubamajas mänguasjade müüjana ja see töö tüütas ta lõpuks nii ära, et masendus tuli peale. Kulli isa töötas vanglas ja kutsus tütart ka sinna tööle.
“Isa vaatas, et mul seal mänguasjapoes ei lähe kõige paremini, et lihtsalt passin seal, löön aega täiesti surnuks, ütles mulle, et sa oled sportlik tüdruk, võta väljakutse vastu, ta nägi minus potentsiaali,” meenutas Gerda Kull, kes alustas vangvalvurina tööd 20-aastasena ehk oli omal ajal üks noorimaid vangivalvureid Eestis.
Kull suunati kohe kokkusaamiste üksusesse, kus vangile tulevad külalised. “Mina ajan korda paberimajanduse, võtan külalised vastu, teen läbiotsimise ja kõik muu, mis vaja. Alguses oli inimese läbiotsimine minu jaoks šokk. See ei ole meeldiv tegevus, aga ma pean seda tegema. Ma sain selle käppa. Juukseharja võtame lahti, vatitikud vaatame ka ükshaaval läbi. Keegi ei rääkinud, et vaimselt võib see töö olla keeruline.”
Kulli sõnul on see kohutav tunne, kui vangivalvur kambriluugist sisse vaadates kinnipeetavat ei näe. “Sa näed, et teda ei ole, mõtled, et äkki on vetsus. Tõenäoliselt ongi, aga kui sa näed, et vetsus ka ei ole, siis seest käib selline pauk ja ragin läbi. Äkki on maas ja surnud. Sa oled 20-aastane naine ja sa pead midagi tegema. Sa kutsud kohe abi, aga sa ei saa lihtsalt oodata sel ajal, pead kambrisse minema. Mõtled, et äkki kinnipeetav teeb mingit pulli, tuleb nurga tagant välja ja virutab sulle. Aga see on sinu vastutus, sa vastutad iseenda ja ka tema eest. Minul ei olnud õnneks sellist olukorda, kus ma oleksin pidanud kedagi päästma.”
Kull tõdes, et kinnipeetavad panid ta küll proovile. “Nad jõllitavad sind nagu lihatükki.”
“Sa oledki nagu mullamutt, liigud päev läbi vangla tunnelites. Siis mõtled, mis elu ma praegu elan, olen ise ka nagu vang. Kui sa tunned, et see pole okei, siis see töö pole sinu jaoks,” meenutas Kull tööd vangivalvurina. “Vangivalvur ei ole robot.”