Ajaleht The Wall Street Journal kirjutab, et uus tuumarelvastumise võidujooks on alanud ning see seab USA vastamisi nii Venemaa kui ka Hiinaga. Pärast aastakümneid kestnud pausi tõusid tuumarelvad taas globaalse poliitika keskmesse, samal ajal on USA kaotanud oma tööstusliku ülekaalu.
Hiina pürgib suurte tuumariikide klubisse, Venemaa arendab mitmesuguseid uue põlvkonna süsteeme.
Vladimir Putini režiimi ametnikud ähvardavad nüüd läänt Venemaa tuumaarsenaliga, et vähendada ameeriklaste toetust Ukrainale.
Putin on paigutanud Venemaa tuumarelvad Valgevenesse ning hiljuti teatas Moskva tuumakütusel lendava tiibraketi Burevestnik edukast katsetusest
Venemaa ja USA järgivad siiski endiselt mõningaid relvastuskontrolli piiranguid. Pekingit aga ei seo mingid kohustused ning Pentagoni hinnangul on Hiinal 2030. aastaks üle 1000 tuumarelva.
Septembris leidis Pekingis aset suurejooneline sõjaväeparaad, kus kommunistlik partei tutvustas Hiina uusimat sõjatehnikat. Kompartei juht Xi Jinping tutvustas siis Hiina uut tuumatriaadi. Seda märkas ka Xi paremal käel istuv Vladimir Putin, vahendas The Wall Street Journal.
Kunagised rivaalid Moskva ja Peking on tänapäeval liitlased, mis suurendab nüüd strateegilist ebakindlust USA ja lääneriikide seas.
“Liikumine on nüüd suunatud tuumaarsenali laiendamise poole, mitte vähendamisele. Me siseneme kolmandasse tuumaajastusse, mis hakkab palju rohkem meenutama külma sõda, mitte 1990. ja 2000. aastaid,” ütles Ameerika mõjukas julgeolekuekspert ja välispoliitika kujundaja Matthew Kroenig
Parteideülene kongressi komitee soovitas juba 2023. aastal, et USA peaks kaaluma oma tuumaarsenali suurendamist. Trump on lubanud vähendada tuumarelvade arvu, kuid ei saa seda teha, kui ka USA konkurendid oma relvi ei desarmeeri. Eelmisel kuul käskis Trump Pentagonil taaskäivitada tuumakatsetused.
Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi tuumapoliitika keskuse juht Vipin Narang tõi välja, et USA on uutele ohtudele reageerinud aeglaselt.
“Kogu meie tuumarelva moderniseerimise programm oli üles ehitatud veendumusel, et jätkame koos Venemaaga edasisi kärpeid ning Hiina ja Põhja-Korea ei kujuta endast USA positsioonile väljakutset. Kõik need eeldused osutusid valeks,” ütles Vipin Narang.
Ajaleht The Wall Street Journal toob veel välja, et Hiina pole praegu huvitatud relvastuskontrolliga seotud läbirääkimistest, kuna tahab USA-le ja Venemaale järele jõuda. Hiina väidab samas, et kõigepealt peaksid kaks suurimat tuumariiki oma arsenali kärpima.
“Hiina peaks oma arsenali suurendama, mitte võrdsuse saavutamiseks, vaid sellises ulatuses, et USA ei julgeks kunagi isegi mõelda, et kasutab Hiina vastu tuumarelva. Ja siis, tavalises sõjas, võib Hiina võita,” ütles Hiina kaitseministeeriumi endine kõrge ametnik Zhou Bo.
Sel aastal pidasid India ja Pakistan maha suure õhulahingu. India kaotas sel ajal vähemalt ühe lääne päritolu hävitaja, mis suurendas Hiina enesekindlust, et Pekingi sõjaline võimsus on kasvamas.
“USA-l pole tegelikult võimekust osaleda ulatuslikus sõjas Aasias. USA mõistab, et sõja korral suudab Hiina tööstuslik võimsus USA alistada,” väitis Tsinghua ülikooli rahvusvaheliste suhete juhataja Tang Xiaoyang.
Samal ajal peab USA vastama veel Putini ähvardustele. Venemaa väitis hiljuti, et katsetas edukalt tuumakütuse jõul lendavat tiibraketti Burevestnik, mis võib kanda ka tuumarelva.
“On selge, et venelased võtavad alati välja tuumakaardi, kui neil ei lähe asjad hästi. See on strateegiline kommunikatsioon,” ütles üks lääneriikide kõrge ametnik.
Oslo ülikooli tuumarelvade ekspert Fabian Hoffmann tõi välja, et venelased teevad palju kära, kuid nende imerelvad ei ole endiselt täielikult töökorras ning need avaldavad pigem psühholoogilist mõju.
“Venelaste jaoks on suur osa motivatsioonist lihtsalt hirmufaktor, mis paneb meid siis sellest raketist rääkima. See sööb nende arendustegevuse eelarvet. Sisuliselt on see raha raiskamine. Hiinlastel on palju targem lähenemise viis. Nad ehitavad lihtsalt lõhkepäid ja ballistilisi rakette ega püüa ehitada midagi veidrat ja eksootilist,” märkis Hoffmann.