Uudishimu avaldub paremini keskkonnas, mis last toetab, ütleb Tallinna Ülikooli nooremteadur Katrina Nurmoja. Turvalised ja soojad suhted ning autonoomsus- ja kompetentsustunnet toetav õhkkond loovad eeldused, kus lapse loomulik uudishimu saab esile tulla.
Uudishimu avaldub sageli hetkedel, mil tunneme sisemist soovi millestki aru saada — sõltumata välistest ootustest või hinnetest. Psühholoogias käsitletakse seda nii ajutise seisundina kui ka püsiva omadusena, millel on seosed isiksuseomaduste, emotsionaalsete seisundite ja heaoluga.
Uurimistulemuste põhjal võib eeldada, et uudishimulikumad inimesed kipuvad olema elurõõmsamad ja õpihimulisemad, sest uudishimu on seotud avatuse, positiivsete emotsioonide, enesearengu püüdluse ja parema psühholoogilise toimimisega. Uudishimu aitab kaasa teadmiste süvenemisele, pikaajalisele mälule ning suuremale aktiivsusele ja kaasatusele õppimises.
Psühholoogide Richard Ryani ja Edward Deci sõnul on uudishimust lähtuvad tegevused näited käitumisest, mis ei sõltu välistest tasudest ega survest, vaid pakuvad rahulolu iseenesest. Seetõttu võib väita, et uudishimu on oluline inimese arengu, õppimise kui ka heaolu seisukohalt.
OECD andmetel on õpilastel, kellel on tugevam koolikuuluvuse tunne ja positiivsed suhted õpetajate ning eakaaslastega, kõrgem uudishimu. Paraku näitab sama uuring murettekitavat trendi: 15-aastased noored on juba märksa vähem uudishimulikud kui kümne-aastased. See viitab, et koolitee jooksul kipub uudishimu vähenema.
Üheks põhjuseks võib olla viis, kuidas kool õppimist suunab. Posti ja Walma van der Moleni uuringus kirjeldasid lapsed, et koolis tuleb lihtsalt teha seda, mida õpetaja ütleb. Teatud tegevuste või ainete osas polegi neil nende sõnul midagi, mille vastu uudishimulik olla. Sarnaselt leidis Nele Flamanti Ghenti Ülikoolist kolleegidega, et kontrolliv õpetamisstiil on seotud suurema vastupanu või sundusliku allumisega õpilastes, mis omakorda seostuvad motivatsiooni puudumisega.
Uudishimu püsib aga keskkonnas, kus on turvaline ja hea olla. Toetav koolikeskkond soodustab õpilaste uudishimu, sama kehtib ka lapsevanema loodud koduse õhkkonna ja vanemliku toe puhul, mis pakuvad lapsele soojust ja julgustust.
Michigani Ülikooli meditsiinikooli arengu- ja käitumispediaatria keskuse kaasprofessor Prachi Shah ja kolleegid leidsid, et lapse uudishimu toetavad hooliv ja innustav vanemlus ning turvaline elukeskkond. Varases lapsepõlves seostus uudishimu eriti tundliku, tähelepaneliku ja stimuleeriva vanemliku käitumise ning arengut toetava kodukeskkonna ja naabruskonna turvalisusega.
Samas on näidatud ka vastupidiste arengusuundadega seotud tegureid: liigne ekraaniaeg ning passiivne meediatarbimine võivad seda arengut pärssida. Rohke ekraaniaeg on seotud mitte ainult madalama uudishimu, vaid ka nõrgema psühholoogilise heaoluga lastel ja noorukitel. Uudishimu toetamiseks on seega oluline tähelepanelik, teadlik ja hooliv toetus nii kodus kui ka koolis. Õpetajad ja vanemad peaksid toetama õpilaste autonoomsus- ja kompetentsustunnet ning looma usalduslikke ja hoolivaid suhteid, et soodustada uudishimu.
Lisaks on määrav ka õpetamise kvaliteet, mis keskendub õppimisprotsessile, mitte ainult tulemustele, ning pakub julgustavat ja konstruktiivset tagasisidet, mis toetab samuti uudishimu püsimist.
Uudishimu säilib keskkonnas, kus toetatakse küsimist, katsetamist ja iseseisvat mõtlemist ning eksimist käsitatakse õppimise loomuliku osana. Niisiis, kui palju ruumi jätame oma koolides ja kodudes küsimustele, kuulamisele, mõistmisele ja hoolivusele? Ja mis juhtuks, kui just need looksid pinnase õppimisele ja uudishimule?