Kui vanasti mängis laste saamisel rolli see, et tulevikus oleks töötegijaid ja toetajaid vanaduspõlves, siis tänapäeva noorte jaoks on eelkõige tähtis emotsionaalne pool, nentis Tartu Ülikooli professor.
Eesti ühiskonnas räägitakse üha enam sellest, et lapsi sünnib vähe ning sündimus peaks suurenema. Tartu Ülikooli empiirilise sotsioloogia professor Kairi Kasearu on uurinud põhjuseid ja tegureid, miks noored ei taha lapsi saada
Kasearu sõnul on levinud eksiarvamus, justkui ei peaks noored perekonda oluliseks. “Kui vaadata küsitlusuuringuid, siis tegelikult peavad noored perekonda väga oluliseks ja kohati isegi olulisemaks kui vanemad põlvkonnad,” sõnas ta.
Muutunud on pigem arusaam perekonnast. Ühe jaoks tähendab see tulevast oma peret, teise jaoks suhteid vanemate või õdede-vendadega. “Üks lääne teadlane on öelnud, et perekonna defineerimine on sama keeruline kui naelaga putru seina külge lüüa,” lausus Kasearu.
Uuringud näitavad, et muutused ühiskonnas peegelduvad väärtushinnangutes. Nii kujunevad ka põhjused, miks lapsi soovitakse. 1970. aastatel rõhutasid teadlased pigem utilitaristlikke põhjuseid: lapsed kui tööjõud või vanaduspõlve toetus. Tänapäeval domineerivad aga emotsionaalsed ja psühholoogilised väärtused. Lapsest oodatakse lähedustunnet ja võimalust pakkuda talle parimat.
“Kui lapse väärtus seisneb eelkõige emotsionaalses sidemes, siis paratamatult arvestatakse, kui paljudele lastele seda suudetakse pakkuda,” märkis professor. Just see aitab mõista, miks riikides, kus lapsi väärtustatakse eelkõige emotsionaalselt, sünnib neid vähem. “Armastus on piiritu, aga aeg on piiratud,” ütles Kasearu.
Miks inimesed üldse lapsi saavad? “Kõige sagedamini armastusest lapse vastu,” ütles Kasearu. On ka neid, kes näevad seda kui vastutust ühiskonna ees, kuid neid on vähem. Bioloogiline seletus on samuti olemas: soov jätta endast liin püsima.
Noortega tehtud intervjuude põhjal saab Kasearu sõnul jagada nad kolme rühma. Esiteks elusihtide otsijad, kes tahavad enne lapsi aru saada, mida nad oma elult tahavad. Teiseks on elunautlejad, kes soovivad kogeda ja reisida, kuid näevad last samuti eneseteostuse osana. Kolmandasse kategooriasse võib liigitada selge sihiga planeerijad, kes teavad, millal soovivad lapsi saada ja millises vanuses. Kasearu nentis, et reaalsuses kerkivad pinnale aga ka majanduslikud ja eluasemega seotud probleemid, kliimaärevus ning sõjahirmud.
Sünnib vähem, kuigi elu on parem
Kuigi 1980. aastate lõpus ja 1990. alguses sündis lapsi palju, olid elutingimused kehvemad kui praegu. Nüüd, mil elu on justkui parem, on sündimus langenud. Kasearu selgitas seda nn ebakindluse narratiiviga. “Üheksakümnendatel oli inimestel väga suur usk paremasse tulevikku. Tundus, et loome ja taastame Eesti riiki ning see andis kindlustunnet,” lausus ta. Hiljem, kui majanduslik reaalsus kohale jõudis, sündimus langes.
Praegu võiks elustandardit hinnata tema sõnul heaks, kuid ebakindlus on ikkagi suur. “Meil ei ole selget visiooni, kuhu riigina liigume, ja see peegeldub inimeste otsustes,” ütles professor.
Ka haridustase mõjutab pereplaneerimist. Kõrgharidusega naised soovivad küll veidi vähem lapsi, kuid nende hinnangud on realistlikumad ning nad jõuavad soovitule lähemale. Samas muutuvad soovid elu jooksul. “28. eluaastaks pidasid paljud minu kursusel esimest last iseenesestmõistetavaks, aga päriselus nihkus see edasi,” meenutas Kasearu.
Oluline on ka kahe inimese väärtuste ja elukorralduse sobitamine. Tänapäeval oodatakse, et mõlemad panustavad pereellu võrdselt, mis tähendab rohkem arutelusid ja planeerimist.
Kasearu sõnul on siiski ka riigil oma roll. “Oluline on, kas lapsi väärtustatakse ühiskonnas. Me ei saa panna häbiposti neid, kellel lapsi ei ole, aga saame luua lastesõbralikku keskkonda,” ütles ta.