Esmaspäev Ida-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna kollases saalis, kus on keskmisest haigemad patsiendid, oli Toivo Tänavsuu sõnul rahulik. Midagi vapustavat ei toimunud, see-eest pakub iga päev haiglas uut. “Iga päev on midagi, mida sa saad katsetada. Võib-olla esimest, teist või kolmandat korda. Tekib vilumus ja see on suurepärane,” ütles ta.

Rahulik päev haiglas ei ole sugugi reegel. “Täna oli selles mõttes rahulik, et ei olnud kiirabi järjekorda ukse taga ja paanikat. Vahel on meil nn toimepidevuse häire ja see tekitab loomulikult stressi meie vastutavale valvearstile ja ka kõikidele teistele, kes tema all toimetavad, sh mulle. Aga vaikselt teeme, ühe patsiendi ravime terveks, tuleb järgmine,” nentis Tänavsuu.

Tänavsuu on tänaseks üldarst, kel selja taga kuus aastat arstiõpet. EMO-s teeb ta kõike, mis on jõukohane. “Kõige raskemad haiged jäävad meil tavaliselt kogenumatele arstidele, aga siiski, tuleb lahendada küll hingamispuudulikkust, südamepuudulikkust, infektsioone, tuleb suhelda erialaspetsialistidega kollegiaalselt, viisakalt, meeldivalt. Muidugi saab hästi palju rääkida lähedastega, pidada nendega erinevaid dialooge ja debatte,” sõnas Tänavsuu ja tõi välja, et töö Ida-Tallinna keskhaiglas ongi talle seetõttu meeltmööda, et seal on palju erinevaid haigeid ja olukordi.

Ühes vahetuses kulub tervishoiutöötajatel palju energiat ja jõudu ning Tänavsuu imestab, kuidas arstid 24-tunniseid valveid teevad. Tema piirdub tavaliselt 12-tunnistega. “Füüsiliselt oled ikkagi kurnatud,” tunnistas arst.

Arstielukutse valis Tänavsuu hilisemas eas. Tänaseks on ta avaldanud ka päevikusissekannetest koosneva raamatu, mis annab huvitava sissevaate nõudlikest arstiõpingutest. Ta usub, et elab tänaseks keset oma unistust.

Toivo Tänavsuu Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

“Diplom on suhteliselt värskelt kätte saadud, aga arstiks saadakse ikkagi läbi kogemuse. Mina juba varakult õpingute kõrvalt hakkasin haiglas töötama, et panna end proovile ja päriselt lahendada neid olukordi, mis ülikoolis sai paberil lahendada. Küll on seal käsitööd, mingite mädapunnide avamist või õmblemist, kipside panemist. Sa paned ennast kogu aeg proovile, sest sinu käes on selle inimese elu ja saatus. See info või juhis, mis sa talle annad, ta läheb sellega koju ja peab sellest saama parimat kasu,” rääkis Tänavsuu.

Ta tunnistas, et ehkki tunneb end väga hästi, on veidi astunud lõksu, kuhu noored arstid ikka vahel satuvad – suure hurraaga tuleb kõik tööpakkumised vastu võtta. “Natuke on koormus liiga suur, aga süda rõõmustab ja see on oluline,” nentis arst.

Arstiõpe pole midagi ületamatut

Mõte arstiõppest tuli Tänavsuule esimest korda pähe 37-aastaselt. “Mul ei tulnud mitte see igavusest, vaid vähiravifondist. Minu ema haigusloost, kõigest sellest hakkas see idanema mu peas. Võtsin kätte, algus oli küll väga raske, mäed olid väga kõrged, mida tuli ületada ja orud väga sügavad, aga kuna tahe oli, siht oli silme ees, siis tegelikult kõik on võimalik. See on minu sõnum ka oma raamatus. Tulevad raskused, aga siis sa saad küsida abi. Sa lahendad need ja sööd selle elevandi lusikatäite haaval ära, sa ei pea seda tervikuna alla kugistama kohe,” lausus Tänavsuu. 

Vanemas eas millegi uue õppimine võib tunduda keeruline, aga Tänavsuul oli siht kindel. “Mul ei olnud mingeid kõhklusi, mõnel ju tekivad need teisel, kolmandal või neljandal kursusel. Minu põhiväljakutse oli tulla toime kõige sellega, mis on kooliväliselt. Pere eest hoolitseda, et abikaasa tunnetaks, et ma armastan teda, kogu logistika. Siin raamatus on palju seda ka kirjeldatud, kuidas käisin Tallinna ja Tartu vahet koolis ja tegin kokkuvõttes seitse ringi ümber maakera selle kooliteekonnaga. See oli väljakutse,” tõdes ta.

Tänavsuu sõnul võib tudeng lõputud ladinakeelsed nimetused inimese anatoomiast ära õppida, aga on loogiline, et need ka ununevad. “Kui sa ortopeed ei ole, siis kõik need luude, liigeste ja lihastega seotud asjad lähevad paratamatult meelest, kui sa just EMO-s nende traumadega nii palju ei tegele,” ütles arst ja lisas, et arstiõpe võib küll hirmus tunduda, aga see pole midagi ületamatut.

Toivo Tänavsuu Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

“Ma väidan, et arstiõpe on päris jõukohane paljudele. Minu, ma ei tea, kas eelis või puudus oli see, et ma olin lihtsalt selles mõttes lollakas, et ma ei analüüsinud üle, et nüüd ma pean seda ja seda suutma teha. Ma lihtsalt tegin seda, mida oli vaja ja kui oli vaja, siis ragistasin ajusid konspekti kallal päevade viisi hommikust õhtuni. See kõik tõi tulemuse.”

Kui Tänavsuu esimest korda arstiteaduskonda kandideeris, kukkus ta bioloogia erialakatsel läbi. “Olin lihtsalt sirvinud paari nädala jooksul gümnaasiumi õpikud läbi ja arvasin, et sellest piisab, aga mu mure oli see, et ma sel sajandil ei olnud neid kõiki asju õppinud, küll eelmisel,” ütles ta. Pärast nurjunud katset otsustas Tänavsuu minna Reaalkooli, kus õppis koos gümnasistidega bioloogia ja keemia tundides. “Õpetaja Kersti Veskimets, suur tänu temale, aitas need asjad mul niimoodi selgeks saada, et teisel katsel sain kindlalt üle normi.”

Vähiravifond “Kingitud elu” sündis siis, kui Tänavsuu ema elu hakkas kustuma. “Minu ema haiguslugu, tema võitlus vähiga, olles tema kõrval, käies temaga arstivisiitidel kaasas, tekkis see huvi, et aidata ka sellises olukorras inimesi. Me nägime, kuidas see fond läks väga paljudele väga kiiresti korda, nii haigetele kui ka tervetele inimestele, tervele Eestile,” rääkis arst

Toivo Tänavsuu ja Joonas Hellerma Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Tänavsuu ema oli saanud seitse aastat erinevat ravi, kiiritust, keemiaravi ja teda oli opereeritud. Tema raviarst, dr Padrik, tunnistas, et võimalused, mida tervisekassa tol hetkel pakkus, olid ammendunud, kuid eksisteeris ravim, mis on sellise kopsuvähi vormi puhul sobilik. See tuli aga ise välja osta.

“5400 eurot on ravimikarp, iga kuu. Seal kabinetis visiidil olles ma teadsin kohe, et me leiame selle raha, kuigi ma ei teadnud, kust. Meil ei olnud mingeid sääste, mingit likviidset vara, mida müüa. Tänapäeval vähihaige müüb oma vara, oleme kuulnud ka selliseid lugusid. Kirjutasin sellest artikli ja siis väga paljud inimesed hakkasid abi paluma. Tuttavad, lähedased, ema suur sõprusringkond, kolleegid, aga ka täiesti võhivõõrad – kas ja kuidas me saame aidata,” meenutas Tänavsuu.

Ema saigi ravi kätte ja ühe ilusa aasta juurde. “Paljud ta unistused täitusid. Ta sai ilusti oma arhiivid korrastatud, laste ja lastelastega aega veeta ja kui ta kustuma hakkas, siis me veel koos tema ja Janek Mäggiga mõtlesime, et tegelikult on võimalus aidata ka teisi. Ülejäänud on ajalugu. 3500 inimest on abi saanud ja umbes 36 miljonit eurot on kokku kogutud,” ütles Tänavsuu.

Tahtmine teisi aidata on Tänavsuul olnud lapsest peale. Talle meeldib teha asju, mis on olulised ja lähevad inimestele korda. “Ilmselge nišš oli selles valdkonnas katmata. Arstid ütlesid meile, et tegelikult on palju neid patisente veel, mõni tuleb kuskilt Võrust Tartusse onkoloogi juurde ja onkoloog vaatab, et ta ei saa isegi bussipileti raha kokku, et korralikult sõita arsti juurde. Miks ta hakkab siis talle soovitama mingit uut ravimit, mis maksab 5000 eurot, mis see annab. Pigem see ju muserdab inimest, kui ta teab, et on ravim, aga kätte ei saa. Tänapäeval seda ei juhtu. Tänapäeval onkoloogid räägivad kõikidest võimalustest ja tänu vähiravifondile, tänu meie annetajatele on parim hetkel saadaval olev vähiravi kõikidele olemas,” sõnas arst.

Toivo Tänavsuu Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Ühelt poolt saavad kõik inimesed aru, mida vähihaigus endast kujutab – see on elu ja surma küsimus, teisalt on vähiravifond püüdnud alati olla võimalikult läbipaistev ja abisaajate lugusid rääkida. “Mulle tundub, et inimesed tahavad teha head, lihtsalt neile tuleb anda selleks hea võimalus. Vähiravifond on andnud selleks väga hea võimaluse. Lisaks tuleb tunnistada, milleni me jõudsime üsna varakult, me toetame, jah, haigeid, aga me toetame ju tegelikult ka terveid. Me toetame tervet Eesti ühiskonda, me ravime tervet Eesti ühiskonda,” märkis Tänavsuu ja rääkis loo sellest, kuidas 2016. aasta presidendivalimised tõi annetuskastide juurde kokku ka igipõlised rivaalid.

“Valijamehed kogunesid Estonia kontserdisaali valima ja seal olid savisaarlased ja jõkslased ja repslased ja helmelased. Omavahel käis hirmus andmine meedias, kaikaid kodaratesse, mustamist ja tõrvamist. Aga meie seisime seal oma annetuskastidega vabatahtlikega ukse ees ja kõik tulevad täiuslikus üksmeeles annetama. Sotsiaaldemokraat käsikäes padukonservatiiviga, täiuslikus rahus ja üksmeeles. Tulevad ka ajakirjanikud, tulevad turistid, kes mööda jalutavad. Tulevad noored emad lapsevankritega ja lõpuks tulevad Tammsaare pargist ka Odini sõdalased. Me sidusime terve Eesti ühiskonna kokku. See oli ilus pilt ja mul ei lähe see meelest,” meenutas Tänavsuu.

Heategevus tervistab

Rahvasündmustel annavad “Kingitud elu” vabatahtlikud inimestele spontaanse võimaluse teha head, kuid ei kõneta neid nagu teatud telekomettevõtted. “Kui keegi tahab mööda jalutada – loomulikult. Võib-olla ei olegi raha, ka poes valid väga, mida osta ja siis ei saa ka annetada. Aga oleme näinud ikkagi, et ka see tegevus on tervistava mõjuga,” leidis Tänavsuu.

“Meenub üks noorte reiviüritus Pärnus, kus me seisime kastidega. Noored jalutavad mööda, alguses isegi naeravad meie üle, et mis te siin kerjate, see üldse ei sobi. Järgmisel korral mööda jalutades on näod juba tõsisemad ja kuidagi mõtlikud. Kolmandal korral poetavad oma punased veeringud meie annetuskasti. Ka see töö omamoodi ravib,” ütles Tänavsuu ja lisas, et vähiravifond ei kogu mitte ainult raha, vaid ka inimeste emotsioone, lugusid, tänusõnu, rõõmu- ja kurbusepisaraid. “Iga kord, kui meie vabatahtlikult sealt tulevad, on nad kuidagi emotsionaalselt nii laetud.”

Tänavsuu tõi välja, et tänapäeval on inimesed üksteise peale kuidagi vihased ja ei anna nii lihtsalt andeks. “Siit tulevad võib-olla ka paljud haigused. Kuidagi kurjad oleme, mõistmatud teineteise suhtes ja vähe on sellist alandlikkust ja kooseksisteerimise harmooniat. Ju see on see, mida vähiravifond püüab teistpidi pöörata,” arvab arst.

Vähiravifond “Kingitud elu” on tänaseks töötanud üle 10 aasta ja sellel on üle 15 000 igaikuise püsiannetaja, kellel fondi jätkusuutlikkus suurel määral põhineb. “Keskmine annetaja on küpses eas naisterahvas. Naised ongi teatavasti empaatilisemad ja arusaavamad. Näeme ka näiteks lapsi, lapsed on väga siirad, tulevad ja annetavad meile oma jäätiseraha, ütlevad, et mina tahan teha head. See on ilus,” sõnas Tänavsuu, kelle hinnangul on mehed sageli skeptilisemad, kinnisemad ja said kõvasti vastu näppe siis, kui hakkasid Ukrainat toetama.

Toivo Tänavsuu Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

“Me oleme näinud seda, et vähiravifondi 11 aasta jooksul on annetused Eestis kenasti kasvanud koos meiega. Fond on kiirelt kasvanud, aga ka annetused üleüldiselt. Midagi sarnast juhtus ka pärast Ukraina sõja algust, kus meil tekkisid mitmed fondid, kes hakkasid koguma ja tekkisid ka täiesti uued annetajad, kes varem võib-olla üldse ei olnud kedagi toetanud, aga nad said kõva paugu. Numbriliselt ei ütleks, et see meid mõjutas, aga ma arvan, et iga selline skandaal või arusaamatus mõjutab absoluutselt kõiki annetuste kogujaid kuidagi,” tõdes Tänavsuu.

Ehkki Tänavsuu ei sündinud usklikku perre, siis jõulude ajal viis ema ta koos vennaga ikkagi Hageri teenistusele. Tänavsuu ütles, et tema kogemuse järgi on jumal reaalne ja ta vajab teda iga päev. “Ma palvetan iga päev. Ja kui on ikka väga raske, tõesti, on elus olukordi, kus sul on teelahe, sa ei tea, kuhu minna, siis põlved maha, palve. Ja see rahu, mida sa ootad, see tuleb sinu sisse. Vaadates oma elule, vaadates kasvõi vähiravifondi loole, minu ema haigusloole, minu lapsepõlvele, kus ma ei tea, kust saadud idee alusel õhtuti tegin oma sõnadega voodis õhtupalveid. Ma ei tea, kust ma selle idee sain, sest mul ei olnud kedagi usklikku kõrval. Sellele kõigele vaadates tahavaatepeeglist on minu elu olnud suure õnnistuse all. Mitte ainult see, et ma ülikoolis olen hakkama saanud, see kõik on olnud üks Jumala arm ja ime minu jaoks,” tunnistas Tänavsuu.

Mida rohkem Tänavsuu kirikus hakkas käima, seda rohkem kutsus kaasa ka ema. “Ema oli tugev nõukogude naine ja nõukogude ajal oli see teatavasti teisejärguline, et ei ole mingit Jumalat, me ehitame siin puhast materialismi. Ta küll väga sageli ei käinud, aga tal oli aukartus selle kõige suhtes, eriti olukorras, kus ta jäi haigeks,” tõdes ta.

“Tol ajal, kui ema tervis oli juba täielikes varemeis, inimene on kolmandik sellest kaalust, mis ta tervena oli, köhib verd ja morfiiniannused järjest suurenevad, hapnikku tuleb järjest rohkem peale anda, ta isegi ei saanud rääkida seal hospiitsis enam, aga lugesime piiblit, palvetasime ja need on üleloomulikud asjad, kui sa näed, et inimene läheb teele rahuga. Ma ei ütle, et rõõmuga, aga on ka neid lugusid kuuldud, kus eakad, kelle juures käivad meie Oleviste pastorid, rõõmustavad,” rääkis Tänavsuu.

Toivo Tänavsuu Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Haiglates on vana traditsioon teha aken lahti, kui inimene lahkub. Tänavsuu jaoks oli see esmakordne kogemus. “Oma silme all nägin, kuidas inimene heitis hinge ja eks noore arsti jaoks on huvitav kogemus. Sa vaatad, kuidas see asi täpselt käib. Viimased hingetõmbed, mõned korinad veel. Koolnulaigud, siis vaatad, et keha muutub kangeks, jäiseks. Siis ühel hetkel tuleb kummivilina saatel üks BMW buss, sealt tulevad kaks tursket meest välja, rõõmsad näod peas, toovad oma raami peal suure kilekoti ja mees vinnatakse kilekotti ja kummivilinaga nad lahkuvad. Nende jaoks on see rutiin,” ütles arst.

Ülikoolis võiks Tänavsuu hinnangul olla mõni aine, mis räägib ka inimhingest ja selle hoiust. Eriti EMO-s näeb ta seda, et inimene on tervik. “Üks on jah see ihu, aga vaimne pool kindlasti käib seal komplektis. See nähtub kasvõi sellest, kuidas inimeste ohjeldamatu elu, nende teadlikud halvad valikud mõjutavad nende tervist ja ka nende vaimset tervist. Sellest, kuidas paljud vaimse tervise probleemid avavad uksi ihulikele haigustele ja ka vastupidi. Kui me jääme haigeks, kuidas see hakkab mõjutama meie vaimset tervist,” märkis Tänavsuu. 

Tervishoid on odav ja seda ei väärtustata

Eesti meditsiini tuleviku pärast tunneb arst muret ja ei näe vähemalt hetkel tervishoiu rahastamisel mingit jätkusuutlikkust. “Ma tulen nii mõnelgi hommikul valvesse ja kuulen, et meil on haigla täis, kardioloogia on täis, siseosakond on täis, okei, meil on vaja saata eakaid inimesi õendushooldusesse, Järve haigla on ka täis. Kuni selleni välja, et ka omaksed ei taha sageli võtta oma lähedasi enam koju, sest inimene räägib segast juttu, nõuab mähkmevahetust, hooldust, ravimeid. Kes see siis sellist tüli tahab. Siis ütlebki see pereliige, et ei, ma ei tule oma emale järgi, sest mul ei ole sellist ema vaja. Ja kuna teda Järvele ka ei saa panna, kuna tal hooldekodukohta pole, mis sa siis teed, vii või koju. Aga õnneks sotsiaaltöötaja mingi koha talle leiab,” nentis Tänavsuu.

Ta lisas, et inimesed elavad kaua ja meil on palju kroonilisi haigusi, nii et ravi järjest kallineb. “Me soovime imerohtusid, mis meid kohe terveks teevad ja see kõik maksab tohutu raha. Samal ajal maksumaksjate arv järjest väheneb. Kes selle kõik lõpuks kinni maksab, ma ei tea, aga igal juhul peab meie igaühe vastutus meie oma tervise eest suurenema. Et püsida võimalikult kaua terve või siis hakata rohkem maksma,” ütles arst.

Toivo Tänavsuu Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Onkoloogias on mitmed teada-tuntud riskifaktorid, näiteks geenid, mida inimene muuta ei saa, aga ka sellised tegurid, mida on võimalik mõjutada. “Toitumine, alkohol, tubakas, kiirgusfoon, vähene liikumine, rasvumine. Aga mulle tundub, et me natuke oleme jätnud tähelepanuta selle, et meil võiks olla ka inimsuhted terved, et vältida haigeks jäämist. Me võiksime leida selle jõu, et andestada inimestele, kes on meile haiget teinud,” leiab Tänavsuu.

Nooremad inimesed mõtlevad juba oma tervisest teistmoodi ja saavad Tänavsuu sõnul aru, et see on nende endi teha, kui tervelt nad elavad. “Kas ma jään juba 40-50aastaselt mõnda kroonilisse haigusse, diabeeti, hüpertooniasse või see löök tuleb kunagi hiljem. Sellist terviseteadlikkust nooremas generatsioonis on, aga vanem generatsioon on paljuski selle tähelepanuta jätnud, ju siis sellepärast, et arstiabi on olnud tasuta, tervishoid on odav ja kui midagi on odav, siis seda ei osata ka väärtustada,” tõdes Tänavsuu.

Kultuurisoovitus. “Ma soovitaks kõigil vaadata Maria Avdjuško dokumentaalfilmi “Head inimesed”. Jah, sellepärast soovitan, et see film räägib vähiravifondi missioonist, aga tegemist on kõrgel tasemel kunstiliselt tehtud filmiga, mis toob väga hästi esile selle, millest me siin oleme rääkinud ehk vähiravifond toetab haigeid, aga tegelikult ravib tervet ühiskonda. Me oleme selle filmiga natuke kinodes juba käinud, aga jõuame erinevatesse Eesti punktidesse ja oleme valmis tulema sinna, kuhu meid kutsutakse seda näitama,” rääkis Toivo Tänavsuu.