ENMAK toob välja, et kütte- ja jahutussektor vajab elektrifitseerimist ning väikese müügimahuga võrgud vajavad investeeringutoetusi, aga mitte sõnagi ei ole sellest, kuidas teha piirkondlikke otsuseid, kirjutab Jaak Aab.

Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2035 (ENMAK) lubab kliimaneutraalsust, energiatõhusust ja taskukohast toasooja. Dokument on mahukas, täis stsenaariume, graafikuid ja termineid, kuid üks oluline osa jääb puudu: selged poliitikameetmed ning konkreetne tegevuskava, kuidas Eesti inimene päriselt odavama soojuslahenduseni jõuab. Arengukavas on palju “sooja õhku”, aga pole lahendusteed kättesaadava ja taskukohase toasoojani.

Kui vaadata tegelikku elu, siis Eesti väiksemates kaugküttevõrkudes osas ei ole probleemiks teadmine parimatest tehnoloogiatest. Põhiküsimus on see, kuidas ja millal muutused ellu viiakse ning kes need kinni maksab.

Tarbja küla või Märja aleviku näited annavad sellest üsna valusa pildi. Kogukonnad renoveerivad maju enda kulul, taotlevad toetusi, liiguvad soojuspumpade juurde, samal ajal kui monopoolsetes võrkudes püsib hind visalt kõrge ja investeeringud venivad. Rääkimata sellest, et tihti on nendes piirkondades elavate inimeste sissetulekud väiksemad Eesti keskmisest ja pole võimekust maksta kinni investeeringuid uutesse tehnoloogiatesse.

ENMAK kirjeldab, et väikestes kaugküttevõrkudes kõiguvad hinnad kõige rohkem ning sõltuvad kitsast kliendibaasist. Sealsetel katlamajadel pole tihti majanduslikku mõtet ja soojus tuleb liiga kallis.

Aga mis on lahendus? Dokumendis loetletakse tehnoloogiad: soojuspumbad, salvestid, madalatemperatuuriline kaugküte, kuid pole vastust, milliste piirkondade puhul tuleks suunduda uuele lahendusele ja millistes on mõistlik hoopis kaugküte lõpetada. Ja veelgi olulisem, kuidas riik toetab neid muutusi, kogu koormuse jätmine omavalitsuste ja elanike õlgadele ei ole jätkusuutlik lahendus, kuna neis piirkondades niikuinii napib raha.

Märja aleviku näide näitab ilmekalt, et konkreetne lahendus ei tule riigi ja omavalitsuse tegevusest, vaid inimestelt endilt. Alles siis, kui korteriühistutel tekkis võimalus võtta kasutusele õhk-vesi soojuspumbad ja tulla võrgust välja, langetas monopol hinda. Aga isegi siis jäi hind kõrgemaks kui lokaalse lahenduse korral. Kui aga võrku jääb vähem tarbijaid, tõuseb hind veelgi.

Selline olukord kinnitab, et poliitikameetmeid on vaja rohkem kui analüüse. Kui riik ja omavalitsused ei kujunda mängureegleid, kujundab turgu lihtsalt juhus ja tarbija maksab selle kinni.

“Ka kohalike omavalitsuste rolli kajastatakse üldsõnaliselt, teoorias koostöö riigiga, aga praktikas jäävad vallad sageli üksi.”

ENMAK toob välja, et kütte- ja jahutussektor vajab elektrifitseerimist ning väikese müügimahuga võrgud vajavad investeeringutoetusi, aga mitte sõnagi ei ole sellest, kuidas teha piirkondlikke otsuseid: millal lõpetatakse kaugküte, millal investeeritakse torustikku ning millal toetatakse üleminekut soojuspumpadele. Ka kohalike omavalitsuste rolli kajastatakse üldsõnaliselt, teoorias koostöö riigiga, aga praktikas jäävad vallad sageli üksi.

Ilma konkreetse poliitikaraamistikuta jäävad kõik otsused tarbija ja ühistute kanda. Tarbja küla haldur ütleb ausalt, et renoveerimine aitab, aga kui võrgu hind ei muutu, tuleb iga talv jälle üle elada kõrgete arvetega. Nii pole energiakavadest kasu, kui need ei anna omavalitsustele ega tarbijatele selget teekaarti.

Riiklik arengukava peab andma selged vastused:

  • Kus säilib kaugküte ja millisel kujul?
  • Kus liigume üle lokaalküttele ja kuidas üleminekut toetatakse?
  • Millised investeeringud on prioriteetsed (soojuspumbad, salvestid, taristu)
  • Milline on hinnapoliitika väikestes võrkudes
  • Kuidas tagatakse, et klient ei jääks monopoli meelevalda?

Ja põhiline, kuidas tuleb muuta õiguslikku raami ja milliste meetmetega neid tegevusi toetatakse. Rääkimata kortermajade renoveerimise toetamisest. Sotsiaaldemokraatide algatusel on nüüd olemas soodsamad ja paremad lahendused maapiirkondadele, kus see vajadus on eluliselt vajalik.

Praegune ENMAK-i versioon pigem kirjeldab tulevikku, kui otsustab selle üle. Eesti toasooja tulevik ei saa sõltuda renoveeritud majade inimeste ettevõtlikkuse või mõne energiapakkuja kampaaniate õlgadel. See vajab poliitilist otsust, mis ütleb ausalt, kuhu me liigume.

Sooja toa tagamine on elutähtis teenus, mitte soovituslik hüve. Kui ENMAK tahab olla rohkem kui paberile kirjutatud olukorra kirjeldus, peab see andma konkreetsuse, mis jõuab Tarbja, Märja, Libatse ja sadade teiste sarnaste kohtade inimesteni. Seni jääb küll mulje, et “sooja õhku” oskame toota, aga taskukohast toasooja paljudes Eesti piirkondades mitte.