Saksamaa arutab ajateenistuse taastamist. Mille üle arutelud käivad ja millise otsuseni see võiks viia? (intervjuu on tehtud enne neljapäevaseid otsuseid – toim.)

Saksamaa peab kiiresti suurendama oma relvajõude umbes 180 000 tegevväelaselt 260 000-le ja me peame suurendama ka oma reservväge. Püüdes seda teha, mõtleb kaitseministeerium, kuidas inimesi värvata ja hoida Bundeswehris.

Teatud kohustuslik hulk, mis sarnaneb ajateenistusele, võib olla taastatud, kuigi see tundub tulevat erinev sellest ajateenistusest, mis Saksamaal oli 2011. aastani. Reformidega püütakse seda muuta atraktiivsemaks, saada inimesi juurde, aga ka hoida neid Bundeswehris.

Nii et see ei saa olema kogu aastakäik, vaid osa sellest?

Üks kohustuslik osa sellest uuest teenistuse mudelist, mille üle arutatakse, on kohustuslik arstlik ülevaatus ja füüsilise vormi ülevaatus kõigile noortele meestele teatud aastakäigust. Seejärel valitakse sealt osa välja kaitseväeteenistuseks, ideaalis vabatahtlikult. Aga mis ei ole veel selge, on küsimus, mil määral võib seal olla rakendatud kohustuslikke sunnimeetmeid, kui vajalikku hulka ei saada vabatahtlikkuse alusel kokku.

Ja millist varustust soovitakse hankida? Pea igal nädalal võib lugeda sõjaväe uue soovinimekirja kohta, mida kaitsevägi soovib osta ja tugevdada?

Bundeswehri laienemine peab käima koos varustusega. Kõigepealt tähendab see täisvalmisoleku saavutamist justkui võitluseks homme, nagu Bundeswehri juhtidele meeldib rõhutada, aga ka laienemist igas vallas. Selleks on vaja rohkem tanke, lennukeid, laevu, aga üha enam ka droone ja droonivastast kaitset, nagu me õpime Ukraina sõjast. See on midagi, mida Bundeswehr soovib õppida ja teha selle nimel tööd koos liitlastega Leedus, aga ka teistes idatiiva riikides. See tähendab palju rohkem hankeid. Ja tõepoolest, pea iga päev ja nädal tulevad uudised mõnest uuest hankest, mille kaitseministeerium on algatanud, mis puudutab taas tanke, lennukeid, laevu, droone, droonivastast kaitset ja muud. Palju raha pannakse sellesse, et Saksamaa oleks valmis potentsiaalseks laiaulatuslikuks konfliktiks Euroopas – Venemaa agressiooniks.

Olen lugenud ka kriitikat selle kohta, et võib-olla keskendub Saksamaa liialt kõrgetasemelisele relvastusele, kui samal ajal on vaja võib-olla väiksemaid, odavamaid ja lihtsamaid asju suurel hulgal.

Tuleb leida hea tasakaal. Mis puudutab hankeid valmisolekuks, siis on vaja lihtsalt rohkem tanke. Tuleb varustada teatud üksused, et vältida sellist kurnamissõda, mida me näeme Ukrainas juba ligi kaks aastat pärast seda, kui Ukraina suvine vastupealetung välja suri.

Meil on väga staatiline rindejoon ja droonisõda või kurnamissõda. NATO soovib sellist situatsiooni vältida ja soovib mobiilset kaitset rünnakutegevusega idatiival. See eeldab soomusüksusi – tanke, lahingumasinaid, suurtükiväe toetust, aga see eeldab ka odavat laskemoona, millest kõik praegu räägivad. Seal hulgas on droonid, aga ka varitsev moon, odavad tiibraketid ja nii edasi. Nii et tuleb leida hea segu kõrgtehnoloogilistest ja võimsatest süsteemidest ning süsteemidest, mida saab kasutada massides, ja vastane nendega üle ujutada. Ja seda kõike tuleb õppustel läbi teha, et see vastastele muljet avaldaks, mida Saksamaa suudab ja mida ta suudab koos oma partneritega NATO-s ja Euroopa Liidus.

Sellele on erinevaid vaateid. Paljud inimesed, eriti Ida-Euroopas, on rõõmsad, et Saksamaa pöörab tähelepanu kaitsele. Samal ajal mõned inimesed Prantsusmaal muretsevad, et võib-olla Saksamaa investeerib liiga palju ja muutub liiga võimsaks. Kas te näete neil kõhklustel mingit alust?

Saksa poliitikategijad peavad kindlasti olema teadlikud väga paljudest eri vaadetest naabruskonnas Saksamaa taasrelvastumisele. Kunagine ja praegune Poola välisminister Radoslaw Sikorski ütles juba finantskriisi kontekstis rohkem kui kümme aastat tagasi, et ta kardab Saksamaa tegevusetust rohkem kui Saksamaa tegutsemist. Nii et Saksamaa kulutab rohkem ja liigub ootuste täitmise suunas, mis Saksamaa partneritel Berliini suhtes on, mis puudutab Euroopa kaitsmist ja euroatlantilise ala kaitsmist NATO raames. See on tõesti positiivne samm.

Aga sellel on oma kõrvalmõjud, mis tekitavad mõnelpool Euroopas muret. Kui Saksamaa tõepoolest kulutab sadu miljardeid eurosid kaitsehangeteks ja paljud neist lähevad Saksa ettevõtetele, siis see mängib ümber Euroopa kaitsetööstuse. Kui Saksamaal on Euroopa suurim maavägi, siis see muudab poliitilist sõnaõigust operatsioonide küsimustes või kuidas neid vägesid Euroopas kasutatakse. Ma ei ütle, et Saksamaast saab unipolaarne hegemoon Euroopas kaitse ja julgeoleku vallas, kaugel sellest. Ma arvan, et Saksamaa poliitikategijad on väga hästi teadlikud, et sellised mured on olemas ja et kõike, mida Saksamaa teeb, teeb ta ta koos Euroopa Liidu, NATO ja oma partneritega, mitte kunagi üksi. Aga ikkagi tuleb neile muredele tähelepanu pöörata.

Kui hästi on Saksamaa valmis vastama hübriidohtudele, mitmeid vahejuhtumeid on ka olnud, ja kui hästi on ühiskond valmis neile vastu seisma?

See on keeruline kasvuvaludega protsess, mida Saksamaa läbi teeb ja mõistab, et me oleme Venemaa tegevuste sihtmärk. Hübriidohud, sabotaaž, tapmised, kaitsetööstuse juhtide tapmiskatsed, valeinfo, küberrünnakud kriitilise taristu vastu, droonide ülelennud ja kõik sellised asjad. Need käisid juba enne 2022. aastat, aga need on kindlasti viimasel ajal hoogu juurde saanud.

Saksamaa poliitikud maadlevad sellega, kuidas inimestele selgeks teha, et Saksamaad rünnatakse. Ja mitte ainult selle pärast, mida ta teeb Ukraina jaoks, vaid ka tema rolli pärast Euroopas, Euroopat ja meie partnereid Venemaa eest kaitstes. Aga teha seda nii, et see ei halvaks ühiskonda, vaid aktiveeriks seda vastu panema. Siin on meil palju õppida meie partneritelt põhjas ja Balti riikides, kuidas üles ehitada ühiskonna vastupidavust, harida ja anda inimestele vahendeid, et nad teaksid, mida teha kriisi korral. Täiemahuline sõda Euroopas ei ole ainus kriis, mis eeldab vastupidavust. Need võivad olla ka looduskatastroofid ja muud tüüpi ebastabiilsus, mille puhul on kasulik, kui inimesed teavad, kuidas tegutseda, kui neil ei ole elektrit või vett kolm, neli, viis päeva.

Kas saksa ühiskond on muutumas selles suunas? Mulle tundub, et valmisolek võidelda ja raha riigikaitsesse panna on kasvanud.

Saksa ühiskond on valmis rohkem mõtlema sõjalisest meetmest seoses teiste meetmetega, mida valitsus koos oma partneritega Euroopas ette võtab, et kaitsta Euroopat ja Saksamaad. Sellel on sõjaline komponent ja tsiviilkomponent, kui mõelda tsiviilkaitsest, aga me ei ole veel jõudnud sellise totaalkaitse omaksvõtmiseni, nagu mõned meie partnerid põhjas ja idas on teinud, ja mitte üksnes intellektuaalselt, vaid mida on harjutatud õppustel inimestega.

Mida me saame rohkem teha Ukraina jaoks? Kui Friedrich Merz võitis valimised, siis inimesed ootasid, et Taurus raketid jõuavad sinna, aga seda pole siiamaani juhtunud.

Friedrich Merz on muutnud oma lähenemisi mõnes kaitseküsimuses. Valimiskampaania ajal toetas ta tugevalt Tauruste saatmist Ukrainale, ta on selles küsimuses positsiooni muutnud. Ta oli ka väga võlapiduri säilitamise poolt. Ta loobus sellest pärast valituks osutumist. Poliitiliselt ei ole need meelemuutused talle head toonud. Aga ma ei näe, et Tauruste küsimuses valitsus muudaks oma seisukohta.

Küll aga pannakse raha Ukraina enda kaitsetööstuse edendamisse, sealhulgas kaugmaa droonidesse ja ballistilistesse rakettidesse ning tiibrakettidesse. Neil on olnud teatav efekt Venemaa naftatöötlemistehastele, need on avaldanud survet Venemaa majandusele ja poliitilistele kalkulatsioonidele. Neil ei ole olnud strateegilist efekti, et nad oleksid muutnud Venemaa läbirääkimispositsioone, aga nad on Venemaale survet avaldanud. Ja üldisemalt rääkides ma arvan, et Saksamaa suurendab veelgi oma rahalist tuge Ukrainale. Kuigi seda hoitakse rohkem salajas, mida täpselt saadetakse. Aga ma arvan, et Taurus ei ole nende asjade hulgas.

Aga ikkagi, miks Friedrich Merz muutis oma positsiooni? Kas see on koalitsiooni pärast või mingitel muudel põhjustel?

Ma arvan, et on paar põhjust, miks Friedrich Merz ei tunne end seotuna oma kampaanialubadustega. Kõigepealt kindlasti koalitsiooni koosseis ja tugev vastuseis eelkõige SPD poolt selles koalitsioonis. Ja Ukraina on praegu teistsuguses olukorras kui kaks aastat tagasi. Taurusest oleks siis rohkem kasu olnud, näiteks Krimmi silla ründamisel Vene logistika kahjustamiseks okupeeritud Ukrainas. Praegu on see logistika võrgustik palju vastupidavam ja Krimmi silla ründamine ei annaks enam sellist tulemust nagu kaks aastat tagasi.

Saksamaa investeerib koos Euroopa partneritega Ukrainas ise toodetud kaugmaalöögi võimekusse ja seda palju odavama hinna eest. Nii et võib argumenteerida, et investeering on tõhusam, kui saata Taurused Saksamaa tööstusest või varudest Ukrainasse. Sellega ei eitata seda, et Ukrainal on vaja täpseid kaugmaarelvi, aga Ukraina enda kaugmaarelvade tootmise võimekus on Saksa valitsuse silmis produktiivsem tee.

Kas Saksamaa kaitsetööstus töötab nüüd täistuuridel või saaks teha midagi rohkem?

Kaitsetööstus kaebab endiselt, et pole veel tellimusi, ja on endiselt kaebusi valitsuselt, et tööstus peaks nägema signaale ja suurendama oma võimsusi juba ilma tellimusteta. Nii et me oleme ikka situatsioonis, kus üks süüdistab teist. Aga näha on tootmise suurenemist ja tellimusi tankidele, lennukitele, laevadele, droonidele, droonivastastele süsteemidele ja teistele võimekustele, mis suurendavad kaitsetööstuse tootmist. Ja kus me näeme märkimisväärset suurenemist on suurtükimoon ja õhukaitsemoon, sest need on kohe vajalikud Ukrainas, aga tootmise kasv võimaldab Saksamaal ühtlasi taasrelvastada Bundeswehri ja tagada neid võimekusi ka meie partneritele Euroopa Liidus ja NATO-s.