Küsimus pole enam selles, kas muutus toimub, vaid kas meil on selleks piisavalt oskusi. „Me ei saa enam kasutada loodusvarasid nii nagu eile – kaevandada, toota, tarbida ja seejärel ära visata,“ ütleb TalTechi vanemlektor ja magistriõppekava „Hooned ja rajatised“ programmijuht Simo Ilomets. Tema sõnul ei piisa enam hoonete energiatõhususe parandamisest. Vaja on süsteemset muutust, mis arvestab ka hoonete materjalilist jalajälge, ümbertöötlemise võimalusi ja kestlikku linnaruumilist kasutust. „Kõige kestlikum hoone on see, mida ei pea ehitama. Ja kui ehitame, siis peame juba projekteerides teadma, mis saab materjalidest 40 aasta pärast,“ selgitab ta.
Ehitiste elutsükli kontseptsioon tähendab uue mõtteviisi juurutamist kogu projekteerimise ja ehitamise ahelas, alates arendusotsusest kuni hoone lõppkasutuse ja võimaliku lammutamiseni. Materjal pole enam kuluartikkel, vaid teadlikult valitud ja tulevikus taaskasutatav ressurss.
Selleks, et uusi oskusi omandada ja muutust ellu viia, toimuvad haridus- ja noorteameti (Harno) roheoskuste programmi raames järgmise aasta keskpaigani Eesti kõrg- ja kutsekoolides tasuta koolitused, mis aitavad inimestel arendada oskusi, kuidas tegutseda keskkonnasäästlikult ja ressursitargalt. Programmi raames toimub enam kui 170 tasuta koolitust, mille teemad ulatuvad tehnika ja inseneeria erialadest kuni jätkusuutliku toidu- ja tekstiilitehnoloogia, ehitamise ning keskkonnasäästlike teenusteni.
Tehnoloogia mõte ei peitu vaid täpsemas joonises
Merko Ehituse projekteerimise grupi juht Alan Väli märgib, et BIM (ingl Building Information Modeling – tarkvarapõhine ehitise täielik modelleerimine) pole enam pelgalt valikuline abivahend, vaid standard, mis mõjutab otseselt ehituse kvaliteeti ja kestlikkust. Tema sõnul on BIM-i võimalused sageli alakasutatud, kuna seda käsitletakse vaid ruumilise visuaali, mitte otsustusmudelina. „Tegelik kasu sünnib siis, kui andmetest tehakse otsuseid. Kui me juba projekteerimisel modelleerime hoone energiabilansi, sisekliima ja akustika, saame juba enne ehitamist hinnata, kas lahendus on mõistlik,“ selgitab ta.
Merko projekteerimise grupi juht Alan Väli lisab, et BIM-i edukas kasutus eeldab tiimiülest oskustaset. „Roheoskused ei saa olla ainult projektijuhi peas. Kui objektijuht ei mõista, mida CO₂-jalajälg tähendab või kuidas materjali elutsükkel mõjutab tellija otsust, siis me ei jõua süsteemselt kestliku ehituseni.“
Avalik tellija kui turukujundaja
RKAS-i keskkonnasäästliku arenduse projektijuht Kadri-Ann Kertsmik kinnitab, et riigi kui tellija roll rohepöördes on määrava tähtsusega. Tema sõnul jääb väheks, kui seadusandja kuulutaks vaid keskkonnaeesmärke välja. Oluline on, et need seataks ka ehitushangetes konkreetseteks nõueteks. „Kui meie avaliku sektori tellijana nõuame CO₂-jalajälje arvutust või LCA-analüüsi, siis turul tekib sellele vastav kompetents. Me ei suuna turgu sõnade, vaid hanketingimustega.“
RKAS on viimasel ajal teinud mitmeid samme, et oma tellimustes materjalide kestlikkus, elutsüklikulu ja taaskasutusvõime oleksid hinnatavad kriteeriumid. Rae gümnaasiumi näitel rakendati tehases toodetud puitkonstruktsioone, mis võimaldasid vundamendi mahtu vähendada ja ehitusprotsessi paremini juhtida. „Puit ei ole roheline ainult sellepärast, et on puit. Küsimus on, kas see sobib antud hoone funktsiooni, struktuuri ja elutsükli loogikasse,“ rõhutab Kertsmik.
Haridus peab olema arengust ees, mitte löntima sabas
TalTechi vanemlektor Simo Ilometsa sõnul jääb väheks sellest, kui õppeprogramm pakub üksikut „rohelise arhitektuuri“ loengut. „See, et kuskil programmis on roheline aine, ei tähenda veel, et me valmistame ette spetsialiste, kes suudavad kestlikult töötada. Rohepööre peab muutma kogu õppekava ülesehitust.“ Ta toob esile, et TalTech arendab uusi mikrokraade ja spetsialiseerumisi – digiehitus, materjaliringlus, elukaarepõhine projekteerimine –, mis on tulevikunormiks, mitte erandiks.
Teadustöö kaudu on hakatud otsima ka uusi rakenduslikke lahendusi. TalTechi ringmajanduse tuumiklabor katsetab koostöös ettevõtetega, kuidas lammutustöödel tekkivaid mineraalseid jäätmeid kasutada uute konstruktsioonide osana. „Tahame liikuda laborist prototüübini ja prototüübist tööstuseni. Selleks on vaja tellijaid, kes küsivad õigel tasemel, ja insenere, kes oskavad vastata.“
Et muutus pole teoreetiline, vaid juba käimas, näitavad ka septembris ja oktoobris toimunud Roheoskuse programmi koolitused. Tallinna Ehituskoolis õpetati, kuidas kasutada poorbetoonkergplokke energiatõhusates seinakonstruktsioonides. Materjal, millel on väiksem jalajälg ja lihtsam paigaldatavus. Samal ajal viis TalTech läbi koolituse avaliku ruumi kavandamisest rahvastikutrendide järgi, ühendades sotsiaalstatistika ja ruumilise planeerimise. Need ei olnud pelgalt loengud, vaid töötoad, kus osalejad modelleerisid, projekteerisid ja analüüsisid praktilisi lahendusi. Just see on roheoskuse tegelik sisu: oskus luua midagi, mis kestab, kohaneb ja mõjub laiemalt kui ainult ehitusplatsil.
Koostöö kui asja a ja o
Rohepööre ei toimu Exceli tabelis ega ainult laboris, vaid sünnib osapoolte interaktsioonis. Avalik tellija, teadusasutus ja ehitusettevõte peavad mitte ainult rääkima ühte keelt, vaid töötama samas rütmis. Nagu ütleb Riigi Kinnisvara AS-i keskkonnasäästliku arenduse projektijuht Kadri-Ann Kertsmik: „Me ei kujunda ainult hooneid, vaid ka mõtteviise, kuidas neid tellida, projekteerida ja kasutada. Kui tellija küsib läbimõeldud lahendusi, peab kogu ahel sellele reageerima – ja just sealt algabki tegelik muutus.“
Koolitusvõimalused, mis katavad selleks vajalikke teadmisi ja oskusi, on juba olemas. On meie otsustada, kas astume järgmise sammu teadmistega või püsime samas ringis ootustega.