Harri Tiido Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord vaatluse all Hiina globaalse valitsemise algatus. Arenguabi lõpetamine globaalsele lõunale ja USA lahkumine erinevatest organisatsioonidest annab Hiinale hea võimaluse tekkinud tühikut täita, märgib Tiido.
Hiina on suur riik ja seal elab palju inimesi. Seega on ilmselt ka mõtteid palju ja neid on vaja väljendada. Tegelikult saab Hiinas küll väljendada eelkõige juhtkonna mõtteid või nende poolt heaks kiidetud algatusi. Ja neid algatusi jagub, kusjuures nende üllitamise sagedus on kasvanud. Selleks on ilmselt omad põhjused, kuna Hiina juhtkonna meelelaad on muutunud.
Praeguse juhtkonnaga piirdudes üllitasid nad 2012. aastal peatselt pärast võimule tulekut vöö ja tee algatuse. Selle kõrval esitati üleskutse näha maailma kui inimkonna jagatud tuleviku kogukonda. Siis oli väike vahe ja 2021. aastal kutsus Hiina liider Xi Jinping parandama globaalset valitsemist või ehk paremini kõlaks maailmahaldust tuginedes ÜRO-le ja rahvusvahelisele õigusele. Samas esinemises pakkus ta välja ka globaalse arengualgatuse. Aasta hiljem pakkus Peking välja globaalse julgeoleku algatuse ja 2023. aastal globaalse tsivilisatsiooni algatuse. Kõik nimetused on ambitsioonikalt terminiga “globaalne”.
Selle aasta saak on Shanghai koostööorganisatsiooni tippkohtumiselt septembrikuust globaalse valitsemise algatus ehk maailmahalduse algatus. Selles tõdetakse õigustatult, et rahvusvaheline maastik on läbimas muudatusi ja vapustusi. Maailmahaldust on üha vähem järele jäämas. Puudustena on kirja pandud kõigepealt globaalse lõuna alaesindatus rahvusvahelistes institutsioonides. Teiseks on autoriteet murenenud ja ÜRO hartast enam eriti kinni ei peeta. Ja kolmandaks oleks vaja rohkem efektiivsust maailmakorra haldamisel.
Pakutakse siis asja parandamiseks omapoolsed ettepanekud. Kõige tähtsam olla riikide võrdsus suveräänsuse plaanis, sõltumata riigi suurusest, jõust ja jõukusest. Kusagil mujal algatuses leidub küll märge, et vaja on riike-liidreid ehk kipub juba jagamiseks minema.
Teine postulaat on rahvusvahelise õiguse järgimine, mis kujutab maailma haldamise põhitagatist. Siin tekib nüüd Hiina puhul küll küsimus, et kuidas jääb toetusega Venemaa agressioonisõjale Ukrainas. Või paarkümmend aastat sanktsioonide all olnud Põhja-Korea diktaatori enese kõrvale istuma panemisega sõjaväeparaadil Pekingis.
Kolmas postulaat on ustavus multilateralismile ja neljas ustavus inimkesksele lähenemisele maailmahalduses. Viies ning viimane tees teatab, et tuleb olla ustav tõeliste tulemuste saavutamisele.
Hiina algatuslik visioon ei jaga maailma liberaalseteks demokraatiateks ja illiberaalseteks autokraatiateks. Sellised liberaalsed mõisted, nagu inimõigused, vaba turg ja põhiseaduslik valitsus märkimist ei leia. Selle asemel on jutt väärtustest nagu rahu, koostöö, harmoonia, areng, kaasavus ja vastastikune austus.
Pekingi siht näikse olevat iseenese paigutamine maailma keskpunkti. Võib näha kahte paralleelset protsessi. Ameerika Ühendriigid eriti Donald Trumpi ajal, ennast üha rohkem isoleerinud. Arenguabi lõpetamine globaalsele lõunale ja USA lahkumine erinevatest organisatsioonidest annab Hiinale hea võimaluse tekkinud tühikut täita. Mitte et lääneriigid Hiinat kohe automaatselt usaldama hakkaksid, kuid globaalne lõuna on kindlasti asjaga rahul.
“Kui USA hülgab rahvusvahelise kaubandusrežiimi ja lööb laineid oma tollipoliitikaga, on raske Hiinat samas süüdistada.”
Kui veel mõni aeg tagasi püüdis Hiina ÜRO-s ja mujalgi suhteliselt madalat profiili hoida ja eelistas tihti hääletustel pigem erapooletuks jääda, siis viimasel ajal on olukord muutunud. Hiina tunnetab oma majanduslikku võimsust ja ka kasvavat sõjalist jõudu. Kui USA hülgab rahvusvahelise kaubandusrežiimi ja lööb laineid oma tollipoliitikaga, on raske Hiinat samas süüdistada. Kuigi nad teevad ka midagi, aga kuidagi viisakamalt.
Kuna USA lähtub vist teesist MAGA, tõlgenduses küll ehk make America go away, on Hiinal ruumi tegutseda. Jääb mulje, et kuigi algatustes toonitatakse ÜRO rolli, siis tegelikult on Pekingil teised plaanid.
Samal Shanghai koostööorganisatsiooni tippkohtumisel kutsus Xi Jinping seda ühendust võtma suuremat rolli ja asuma maailma haldusalgatuse keskmesse. Ja Shanghai ühenduses on Hiinal keskne roll. Kuidagi juhuslikult paigutab Hiina end maailma haldamise või valitsemise keskmesse. Selleks tehakse aktiivselt tööd ka teistes organisatsioonides, kus töötatakse välja eri regulatsioone ja norme. Ikka selleks, et kõik oma käe järgi seada. Ja see pole tulevikumuusika, protsess juba käib.
Mõnigi vaatleja on märkinud, et Hiina tegevuses on imperiaalne alge, kuid mitte sõjalises mõttes, lihtsalt poliitika ajamine selliselt, et Hiina osutub taas Keskriigi rollis olema.
Ja huvitav on ka Hiina kõrvalehoidmine näiteks Venemaa agressiooni hukkamõistmisest või Põhja-Korea sõdurite Ukrainasse saatmisele hinnangu andmisest. Nimelt lisas Xi Jinping territoriaalsele terviklikkusele ja suveräänsusele kui põhimõtetele veel ühe, iga riigi legitiimsete julgeolekuhuvide tunnistamise. Ehk siis võib ju öelda, et Venemaal olid legitiimsed julgeolekuhuvid.
Kokkuvõtlikult peab tõdema, et USA osalusel rajatud ja tagatud rahvusvaheline kord on lõpusirgel. Hiina on aga asunud ambitsioonikamale kursile kui seni, muuhulgas ka tehnoloogiariikide seas esirinda tõustes. Kui Ameerika järgib avalikult tehnoloogilise natsionalismi poliitikat, siis Hiina korraldas maailma tehisintellekti konverentsi “Globaalne solidaarsus tehisintellekti ajastul”. Seal lubas Peking jagada tehisaju saavutusi ja kuulutas välja veel ühe globaalse projekti, ülemaailmse tehisaju haldamise.
Viited lugemishuvilistele