Tehisaru kiiruse ja efektiivsuse üle rõõmustamisega samal ajal tuntakse hirmu eksimuste ja vigade ees, mille mõju ja ulatus näiteks meditsiinis, liikluses või rahanduses võiks olla katastroofiline.
Aga kirjandus, eriti ilukirjandus, on alati olnud üks kunstide hulgast ja seega oma põhiolemuselt majandusega üsna lõdvalt seotud. Pole selliseid piirmäärasid, kui palju peaks kirjandust olema, et see oma eesmärke võimalikult efektiivselt täidaks. Kas kusagil trükisõna ja kultuuri vahel on olemas mõõdetav seos, mitu omakeelset raamatut aastas on vaja välja anda, et säiliks eesti keel? Või piisaks juba raamatukogudes olemasolevatest? Kindlasti on publiku valmidus lugeda juba ammu ammendatud, sest aasta-aastalt on aina keerukam kirjastada raamatut nii, et see ei oleks kahjumlik ettevõtmine.