Ukraina lahingud ei meenuta enam Esimese maailmasõja kaevikusõda – selle asemel on droonid hävitanud kindla rindejoone, luues tapatsooni.
Lahinguväljade kohal olev taevas on nüüd droonidest must. Mõned kannavad kaameraid ja termodetektoreid, teised on varustatud pommide ja relvadega, mõned lihtsalt lebavad maapinnal radade ja teede ääres, kuni mööduv sõdur või sõiduk nad ellu äratab. Nad kasutavad elektroonilisi signaale või neid juhitakse segamisvõimalusteta fiiberoptiliste kaablite abil. Vasturünnaku droonide eesmärk on neid blokeerida, samal ajal otsides droonipiloote, kes on kümnete kilomeetrite kaugusel rindejoonest.
Tulemuseks on umbes 20 kilomeetrini rindejoonest ulatuv kaose hall ala, kus droonid jahivad sõdureid, haavatud jäetakse surema, sest neid on nii raske evakueerida, ning laskemoona, toidu ja vee varusid on eesliini sõduritele peaaegu võimatu transportida, vahendab Politico.
„Oleme nüüd üle läinud droonide sõjale,” ütles Ukraina presidendi kantselei juhi asetäitja ja endine lahinguväljaülem kolonel Pavlo Palisa. „Droonid suudavad nüüd varitsuses istuda, tõrjuda vaenlase logistikat ja häirida varustamist. Samuti on need raskendanud positsioonide hoidmist: kui teid avastatakse, tormavad kõik piirkonnas olevad relvad teid kohe hävitama.”
Droonidel oli võitluses võtmeroll sõja algusaegadest alates 2022. aastal, kui Ukraina tähistas Türgi Bayraktari droonide edu Venemaa soomuskolonnide vastu. Vaatamata sellele valmistusid nii Ukraina kui ka Venemaa algselt pidama klassikalist sõda, mida iseloomustavad suurtükiväe duellid, mehhaniseeritud kolonnid ja kaitsekraavid, ütles Palisa.
Aastatel 2023–2024 aga sõda muutus ja kaevikud hakkasid kaduma, ütles Ukraina armee 110. mehhaniseeritud brigaadi pressiesindaja Ivan Sekatš, kes võitleb Dnipropetrovski oblasti idaosas.
Pikkade kaevikute asemel rajas arvuliselt ja relvastuselt vähemuses olev Ukraina armee tugipunkte ja vaatlusposte ning tugines 155-millimeetrise suurtükiväe laskemoona puuduse kompenseerimiseks droonidele. Vastuseks hakkas Vene armee oma rünnaküksuste suurust vähendama, kuna Ukraina droonid osutusid võimeliseks suuremaid vägede kontsentratsioone täpselt tuvastama ja hävitama.
Varasematele Venemaa rünnakutele omaste laiaulatuslike „lihalaine” rünnakute asemel, kus Ukraina kaitsjate pihta paisati suur hulk mehi, ründab Venemaa nüüd väikestes gruppides, ütles Ukraina armee Lõuna väejuhatuse pressiesindaja kolonel Vladõslav Vološõn.
„Venelastel võtab aega rünnakugrupi kokkupanek. Nad roomavad, peidavad end. Neil kulub kaks kuni kolm päeva, et kokku panna grupp, mis on võimeline meie positsioone ründama,” ütles Vološõn.
Tavaliselt sillutavad teed kaks Vene sõdurit, kuid ainult üks jääb ellu, selgitas ta. Väiksemaid gruppe on Ukraina droonioperaatoritel raskem märgata, eriti udu või vihma ajal.
„Selle tulemusena on meil sügav hall tsoon, kus venelased imbuvad Ukraina positsioonide taha ja peidavad end seal, paljunedes juhuks, kui neid ei märgata ja hävitata,” ütles Sekatš. Halb ilm aitas Vene sõduritel pärast aasta kestnud katseid selle kuu alguses läbi murda Ukraina kaitseliinidest Donetski oblastis Pokrovskis, aga ka teistes rindepunktides, näiteks Dnipropetrovski oblastis Novopavlivka külas ja Zaporižja oblasti keskosas.
„Udu või vihm takistab droonide lende, luues võimaluse turvalisemaks logistikaks, rotatsiooniks või kohalikeks operatsioonideks. Seetõttu kasutatakse ilmaaknaid infiltratsiooniks või vägede ümberpaigutamiseks,” ütles Palisa.
Venemaa töötab selle nimel, et muuta Ukraina kaitsmine veelgi raskemaks.
„Venemaa armee püüab teha tapatsooni võimalikult laiaks, hävitades täppislöökidega kõik hooned ja varjendid, et muuta see täiesti paljaks tühermaaks, kus on võimatu varjuda,” ütles Vološõn.
Droonid sunnivad ka suurtükiväge rindelt kaugemale liikuma ja muudavad soomusmasinate kasutamise sõdurite varustamiseks peaaegu võimatuks.
„Droonidest on saanud käepärased vahendid kohaletoimetamise ja evakueerimise, lahinguluure ja kaugmineerimise puhul – ülesanded, mida varem tegid tavaliselt sõjas olnud inimesed,” ütles Palisa.
Kuid droonide leviku tõttu muutuvad isegi need kasutusviisid üha keerulisemaks, muutes rinde põrgulikuks maastikuks.
Droonid muudavad evakueerimise ja rotatsiooni, aga ka logistika surmavateks ettevõtmisteks. „Enamik sõdureid sureb praegu rotatsiooni ajal,” ütles Vološõn. „Igasugune kohaletoimetamine on tõsiste riskidega. Seega kasutame droone sagedamini.”
Selle tulemusena sunnivad ülemad sõdureid veetma nädalaid rindel – mida nimetatakse ka nulljooneks – ilma rotatsioonita.
„Tavaliselt jõuab auto rotatsiooni ajal positsioonidest kuni 5–6 kilomeetri kaugusele. Sõdurid peavad ülejäänud tee läbima jalgsi, varjates end droonide eest maastikul,” ütles Sekatš.
See tekitab probleeme moraaliga.
„Jalaväelane, kes on kunagi 60–165 päeva nulljoonel augus istunud, ei lähe enam sinna,” ütles Ukraina Riikliku Strateegiliste Uuringute Instituudi teadur ja Come Back Alive Initiatives Centeri vanemanalüütik Mõkola Bielieskov.
„Haavatutel on kõige raskem, kuna droonid õõnestavad kriitiliselt rindel meditsiini ja evakueerimist,” ütles Ukraina armee Da Vinci Huntide pataljoni anestesioloog Daryna, kes palus end identifitseerida ainult eesnimega.
„Tänapäeval peab vigastatud sõdur sageli kõndima, laskma end kanda või isegi roomama kuni 5 kilomeetrit oma positsioonilt punktini, kus soomustatud evakuatsioonimasin saab ta peale võtta,” ütles Darõna.
„Seejärel peab evakuatsioonimasin läbima Vene droonide parved, mis võivad ulatuda rindel olevatest positsioonidest 20–40 kilomeetri kaugusele,” sõnas ta.
Droonid sunnivad Ukraina lahingmeedikuid ka oma meditsiinipunkte rindest kaugemale viima, mis pikendab haavatu stabiliseerimiseks kuluvat aega. Vigastatud sõdurid peavad oma positsioonidel viibima päevi või isegi nädalaid, oodates evakueerimist, mida mõnikord teevad nüüd maismaarobotid.
Suutmatus haavatuteni jõuda on sundinud Ukraina lahingmeedikuid pöörduma telemeditsiini poole, kasutades Mavici drooni, et rääkida hätta jäänud sõduritega. „Videol näeme, kuidas žgutti pandi. Seejärel saame ühendust võtta haavatud [sõduri] kaasvõitlejatega ja juhendada neid, kuidas teda õigesti aidata,” ütles Darõna. „Droonid on kasulikud ka vajaliku ravimi positsioonidele toimetamiseks.”
Avatud allikate andmetel on ilmunud ka teateid selle kohta, kuidas Venemaa hülgab haavatud sõdurid, selle asemel et neid evakueerida.
Vaenlase droonid muudavad elu palju ohtlikumaks ka droonipilootide jaoks, kes neid rinde tagalast lennutavad.
„Mäletan aegu, kui kontaktjoonest 10 kilomeetri raadiuses tsoonis võis ohutult suitsetama minna. Nüüd me tsooni ilma püssita ei sisene. Kiudoptilise kaabli droonid ulatuvad juba kuni 15 kilomeetri kaugusele, seega tuleb olla eriti ettevaatlik,” ütles Sekatš.
Praegu ei paista droonide loodud tapatsoonile kiiret lahendust olevat.
„Praegu puudub doktriin selle kohta, kuidas ehitada sügavkaitset olukorras, kus rindel on väga vähe jalaväelasi ja vaenlane tegeleb infiltratsiooniga, ning samal ajal, kui vaenlane lõikab läbi ühenduse rindejoone ja tagala vahel ning teeb aktiivselt teie droonioperaatoritele eesliinil lõpu,” ütles Bielieskov.
„See on Venemaa aeglase edasiliikumise retsept – surve-efekt,” lisas ta.
Loe lisaks
Discover more from eestinen
Subscribe to get the latest posts sent to your email.