Kui universum sündis, ei saabunud see just vaikselt ja korralikult. Pärast suurt pauku kestis tükike ajalugu, millest keegi täpselt aru ei saa, kuid mille jooksul võis taevas täituda miniatuursete mustade aukude, kummaliste valguskerade ja koguni «kannibaltähtedega». Need olid tähed, mis sõid ära enda ümber oleva aine – või iseenda. Kogu see kosmiline hullus kestis kõigest murdosa sekundist, aga selle tagajärgi võime tunda siiani. Kas need ürgsed monstrumid elavad veel meiega samas universumis? Ja kui jah, siis kuidas on võimalik, et me pole nendega juba kohtunud? Tõde võib vahel olla veel pöörasem kui ulme.
