Eesti meediatarbija jaoks on igahommikuseks refrääniks saanud uudis, et Ukraina linnade pihta läkitati ka äsja möödunud ööl sadu Vene ründedroone ja kümneid ballistilisi rakette; et mitmed neist tabasid energiataristut ja kortermaju eri linnades; et kümnete hukkunute ja vigastatute seas on nii täiskasvanuid kui ka lapsi. Suur osa sellest lastakse ilmselt kõrvust mööda, sest nüri järjekindlusega korduvatel teadetel tegelik uudisväärtus puudub: agressorriigi käitumine on (või peaks olema) juba ammu kõigile teada. Eestis neid uudiseid siiski vähemalt kajastatakse. Paljudes teistes riikides ei kuule inimesed sõjasündmustest enam peaaegu midagi ja ainult imestavad, kui see vana teema aeg-ajalt jälle meediasse jõuab.
Ukraina energiataristu hävitamine ja tsiviilelanikkonna terroriseerimine on Venemaale kindlasti eesmärk omaette. Ent samal ajal on rutiinne vägivald osa ka käimasolevast infosõjast, kinnistades muljet, et Vene jõuvarud ei ole ammendumas ja eesmärgid pole muutunud. Nii tundub nende eesmärkide saavutamine lõppkokkuvõttes möödapääsmatu, sest teist riiki rünnanud Venemaa näib suutvat kõik oma valikust tulenevad ebamugavused ära kannatada ja aastatepikkuste ponnistuste järel ikkagi «võita».