“Teraapia”
Režissöör: Paavo Westerberg
Mõneti on PÖFF-i vaates radari alt läbi jooksnud see Eesti-Soome koostööfilm “Teraapia”, mille lavastaja on seni peamiselt teatritööde poolest tuntud Paavo Westerberg. Paraku peab tunnistama, et ehk on sellel varjule jäämisel ka oma põhjus, kuna film vajaks veel kõvasti küpsemisaega, praegusel kujul on siin ilmselgelt liiga palju õhku ning pea olematu kogus sidusainet, mis erinevaid karaktereid ühte põimiks. Pendeldatakse korra huumori, siis kriipiva tragöödia poole, kumbki ei nakku aga lõpuni ning nii tempo kui ka meeleolu poolest jääb film kuni lõpuni välja otsivaks, paraku suurema tulemuseta.
Äkki igast lühifilmiideest ei pea ikkagi täispikka filmi välja voolima? Usun, et mõnekümne minuti jagu väärt materjali oleks siit saanud välja destilleerida küll, eriti arvestades, et peaosas on alati karikatuurselt ekspressiivne, aga samas köitev Tommi Korpela ning jõulise kõrvalosa teeb Alma Pöysti, ent ka nende mängust paistab hetkiti sihitust. Westerberg on justkui lasknud kõigil tegelastel selles lagunenud Eesti mõisas – jah, lisaks kaastootmisele toimub kogu tegevus Purekkari neemel – ise oma rada otsida, kuid selle keskkonna potentsiaal ammendub kiirelt ja jäädakse mingitesse mustritesse kinni, kordustest ja rutiinist saab osalt stsenaarne motiiv, aga samas ei kanna see lõpuks erilist väärtust.
“Teraapia” Autor/allikas: Kaader filmist
Võimalik, et Westerberg muutis ise ülesande enda jaoks keerulisemaks. Ehk oleks õhulise paariteraapia-kammerkomöödiana tema kontseptsioon ka tööle hakanud, kuid sellest talle ikkagi ei piisanud, tuli sinna veel mõned kellad ja viled külge keerata, alates õudusfilmilikust pöördest kuni absurdse finaalini. Taaskord, need on ju toredad mõtted, aga mängufilm ei ole lihtsalt juhuslike ideede kogum, vaid kõik ekraanil toimuv võiks liikuda mingi ühte eesmärgi suunas. Kõige kurvem on seejuures, et ka oma fookusteema ehk paarisuhete kohta ei suuda “Teraapia” kahe tunni jooksul ühtki originaalset vastust ega isegi küsimust formuleerida.
Üsna tuhm näide Soome kinost, aga põhjanaabrite filmi austajad võivad võimaluse anda.
“Teraapia” linastub 19. novembril kell 21.45 kinos Sõprus.
“Christy”
Režissöör: Brendan Canty
Millise tulemuse saab, kui segada kokku Ken Loachi empaatiline sotsiaalrealism ning Andrea Arnoldi liigutav ja pisut unistav kõrvalpilk ühiskonna äärealadele? Ilmselt just midagi sellist, mida näeme tänavu Just Filmil linastunud Brendan Canty “Christy’s”, mis on ka üks viiest tänavus LUX auhinnale nomineeritud linateostest. Põhjust, mis “Christy” sellesse viisikusse kuulub, ei pea kaugelt otsima, sest siin on publikusõbralikku soojust, aga samal ajal joonistada lahti ka valusalt aus portree noortest, kes peavad vankumatu sihikindlusega murdma läbi oma keerulise lapsepõlve varjudest ja lõpututest takistustest, mis kisuvad neid parema tuleviku teekonnalt taas elu pahupoolele.
“Christy” Autor/allikas: Kaader filmist
Imestan seda alati nii Iiri kui ka UK noortedraamade puhul, et kuidas nad küll oskavad rääkida nii lootusetuid lugusid, aga see ei mõju kordagi ängistava ega trööstituna? Kui me võtaksime sama teema ette Eestis, siis oleks siin ainult muda ja sopp, prügikasti ääres kuseloigus rullivad kodutud ja narkomaanid ning südametud politseinikud, kes sõimavad tänavatel lonkivaid noori pätte. Seal aga kuidagi osatakse ka suurimast pimedusest see väiksemgi valguskiir üles leida, mille abil siis vähehaaval lahenduse, või vähemalt lootuse poole liikuda. Oma osa mängib kindlasti tugev filmivundament, kus sedalaadi küsimusi on kinolinal aastaid ja aastaid käsitletud, meil on see enamasti juhuslik ja ega naljalt Leida Laiuse “Naerata ometi” tasemele keegi jõudnud polegi.
“Christy” võtab pooleteise tunniga jooksul ette rohkem teemasid, kui päriselt lõpuni läbi närida jõuab, kuid see pole antud juhul probleem: ka õrnalt kombates ei mõju ükski sisuliin kuidagi tühisena, vaid hoiab filmimootorit käimas. Tõeliselt paneb Brendan Canty teose elama ka täpselt valitud näitlejaansambel, kes kõik on ka hingega asja juures, isegi niivõrd, et iga kord, kui filmi nimitegelase kasuvend oma kurbade kutsikasilmadega ekraanile astus, tikkusid vägisi pisarad silma. Pea kõigile tegelastele on lihtne kaasa tunda, isegi siis, kui nad on egoistlikud tõprad.
Loodan väga, et meie levitajatel oleks ka julgust sedalaadi noortefilme kinodesse tuua, mis ei ürita moraali idioodi kombel tuhat korda üle nämmutada, vaid lasevad vaatajal ise ivani jõuda. Arvestades, et Andrea Arnoldi “Bird” kogus siin lühikese levi jooksul olematu koguse vaatajaid, siis ilmselt pole meie publik veel harjunud neid filme kinodes vaatama, aga tasuks aeg-ajalt ikkagi võimalus anda.
“Christy” linastub 19. novembril kell 15.45 Apollo Kino Solarises.
“Pingul keel”
Režissöör: Isabel Hagen
Ma ei oskagi öelda, kas USA väikestuudiod on nii palju professionaalsemaks muutunud või on meeldivalt toores käekiri, mis sealset indie-kino aastakümneid defineeris, lihtsalt moest ära läinud, aga liiga harva näeme praegusel ajal sellisel mõnusalt ambitsioonituid, isegi veidi suvalisi komöödiaid nagu “Pingul keel”. Noh, teate küll neid filme: üks keskne tegelaskuju lihtsalt satub ühest jabur-totrast olukorrast teise, murrab nendest läbi mingi tragikoomilise jonnakusega ning mis kõige toredam, need elu vintsutused ei peagi teda otseselt katarsiseni juhatama, vaid see kõik on lihtsalt väike jäädvustus kellegi katsumusi täis elust. Osalt tabab tegelikult sama märki ka tänavuse aasta üks tippe, samuti PÖFF-il linastunud “Sorry, Baby”, aga tahaks veel rohkem!
Eva Victori “Sorry, Baby’ga” seob “Pingul keelt” ka nii-öelda autorifilmi hat-trick: sarnaselt Victorile on ka Isabel Hagen antud juhul nii peaosatäitja, režissöör kui ka stsenarist. Võib isegi öelda, et siin minnakse kraadivõrra kaugemale, sest ka filmi peategelane, keda kehastab režissöör ise, kannab nime Isabel, on sarnaselt autorile viiuldaja ning saanud hariduse Juilliardis. Autobiograafilisus läbi stand-up koomiku vaatenurga paistab siit läbi igal hetkel, sest ta ei karda häbematult tögada iseenda läbikukkunud karjääri ega ka luhtaminevaid suhteid, kuid see ei mõju kordagi punnitatuna, vaid on antud edasi kuidagi eluterve ükskõiksuse ja avatusega.
“Pingul keel” Autor/allikas: Kaader filmist
Tänavu Tribeca festivalil esilinastunud “Pingul keele” puhul võime küll vaid unistada, kui palju jäi Isabel Hagenil tegelikult piiratud eelarve tõttu teostamata, sest siit paistavad üsna tugevalt välja piiratud rahalised vahendid, mille tingimustes on tulnud oma nägemust teostada. Tehniliselt jätab film tihti soovida, rabedat kaameratööd ning logisevat montaaži üritatakse meile ilmselt visuaalse võttena pähe määrida, kuid päris lõpuni ma seda ikkagi ei usu. Kuid hea indie-vaimu nimel olen valmis siiski üsna palju andeks andma, eriti arvestades, et Isabel Hagenist kiirgab siin kõvasti potentsiaali, usun ja loodan, et see ei jää tema esimeseks ja viimaseks filmiks üheaegselt.
Kui see jutt teile veel filmi maha ei müünud, siis viskan mõned nimed veel õhku: Isabel Hageni kõrval astuvad kesketes rollides üles näiteks Todd Solondzi “Happinessist” tuntud Dylan Baker ja Oliver Stone’i “Talk Radio” peaosatäitja Eric Bogosian. Ehk “Pingul keel” pole ikka päris nurgatagune projekt, kuigi mu eelnevast jutust võis selline ekslik mulje esialgu jääda…
“Pingul keel” linastub 19. novembril kell 21.30 Apollo Kino Plazas, 22. novembril kell 18.30 Apollo Kino Taskus ja 23. novembril kell 16.00 kinos Sõprus.