“Oh, mis rõõm!”
Režissöör: Homayoun Ghanizadeh

Iraani film sattus ennekõike vaatevälja seetõttu, et peaosas on võrratu Golshifteh Farahani, kes ka Tallinnasse sattus ja pressikonverentsil väga sütitava esituse tegi – inimesel lihtsalt on sisemist põlemist ja veenmisjõudu, mida on lummav vaadata. Farahani on teinud rolle nii farsi, prantsuse kui inglise keeles, isiklikult soovitaks välja otsida varastest afganistani vast kõigi aegade parima filmi “Kannatlikkuse kivi” (“The Patience Stone”, Atiq Rahimi, 2012) ja Asghar Farhadi meisterliku “Ellist” (“About Elly”, 2009) ning uuematest on muidugi ka Jim Jarmuschi “Paterson” suurepärane. Farahani ütles pressikal, et üritab farsikeelseid rolle viimasel ajal vältida, et mitte tüüprollidesse kinni jääda (mainib ise “terroristi”, ilmselt selliseid asju talle siis pakutakse), aga võimalusest mängida selles eksperimendis ta siiski ei suutnud keelduda.

Film on tõesti vormieksperiment. Lavastaja Homayoun Ghanizadeh on taandanud miinimumini kõik, mis võimalik, ning lugu leiab sisuliselt aset videokõnena, kus näeme ekraanil korraga üht või mitut tegelast eraldi aknakestes vestlust pidamas. Režiimimeelne ametnik soovib enda nimele kirjutada riigist lahkunud rikka pere kinnisvara vabandusega, et muidu rekvireerib riik kogu kinnistu, aga sel moel saaksid nad omandit jagada. Asjale lisab vürtsi see, et ametniku pere on enne Iraani revolutsiooni olnud rikka pere teenijad.

“Oh, mis rõõm!” Autor/allikas: Kaader filmist

Minimaalses lahenduses kruvitakse pinged üles ainult dialoogi ja näitlemise najal ning film meenutab ilmselt paljudele pigem kammerteatrit, aga minu meelest on selline taandamine väga stiilne. Ja milline seltskond… Kõigi aegade esimeses filmirollis näeme ka täiesti legendaarset fotograafi Shirin Neshatit – palun vaadake tema lavastatud filmi “Naised ilma meesteta” (2009), mille tõime kunagi ka DocPointile ja mis on lihtsalt puhas ilu. Ühes meesrollis näeme iraani üht tuntuimat meesnäitlejat Payman Maadit ja patriarhi osas astub üles vanameister Ali Nasirian.

Muuseas, režissöör Homayoun Ghanizadeh on ka Eestis mitu korda lavastanud teatris – “Antigone” (R.A.A.A.M., 2010), “Kuningas sureb” (R.A.A.A.M., 2012), samuti väga mõjuva eneseväljenduse ja selge sõnaga mees.

“Oh, mis rõõm” on puhas festivalifilm, millel on oma nägu, ja neid olekski mõtet programmist esmajärjekorras välja otsida.

“Mälestus”
Režissöör: Vladlena Sandu

Krimmi päritolu dokumentalisti Vladlena Sandu “Mälestus” on natuke nagu meie oma “Disko ja tuumasõda” – autori minajutustus lapsepõlvest NSV Liidus, lisaks Venemaal pärast kollapsi ja Tšetšeenia sõja ajal, kuhu Sandu oli oma vanaisa juurde elama kolinud.

“Mälestus” Autor/allikas: Kaader filmist

Perekondlikud draamad ja traumad jutustatuna lihtsustatult, läbi lapse silmade, väga mõjuval moel, juttude taustaks kunstiliselt põnevalt taaslavastatud stseenid, kus segunevad mälu, mälestus, unenägu, popkultuur ja maailma lähiajalugu.

Tugeva kunstnikukäega juhitud autorifilm. Vladlena on muideks talle nimeks pandud lühendina Vladimir Leninist. Selle filmi kontekstis kõnekas taustateadmine.

“Jumala koer”
Režissöör: Raitis ja Lauris Ābele

Tundub, et lätlastel oli kassi peadpööritavast eduloost veel vähe, sest nüüd vallutavad nad maailma koeraga. “Jumala koer” on samuti täispikk läti animafilm nagu “Vooluga kaasa”, aga samas sellele täiesti vastupidine. Koomiksilik balti gootika, justkui oleks Frank Miller võtnud vaevaks adapteerida Kiviräha “Rehepapi”.

“Jumala koer” Autor/allikas: Kaader filmist

“Jumala koer” on, khm, täiesti jumalavallatu, juurtega kõikvõimalikes paganlikes tõekspidamistes, kehamahladest tilkuv, tühisuse mudast tõusev õõvalugu, mis tuletab meile edukalt meelde, et meile võidi ju proovida tule ja mõõgaga risti tuua, aga rist ilma tähenduseta jääb lihtsalt ristiks. “Jumala koeras” on fantaasiat ja julgust rohkem kui mõne riigi aasta animatoodangus kokku. See film meeldib mulle kaugelt enam kui peaks, sest miski lihtsalt klikib. Tuleval nädalal on Sirbis ka pikk intervjuud autorite, vendade Raitis ja Lauris Ābeletega.

Sel nädal tõi neile ka romu-uudise: “Jumala koer” kandideerib tänavu ainsa balti filmina ka Euroopa filmiauhindadele lausa kahes kategoorias – parim film ja parim animatsioon.

“Külaline”
Režissöör: Vytautas Katkus

Ei saa läti läbi Leeduta ja jälle jääb vaid imestada, mida nad seal söövad (kas tõesti tsepeliine!), et järjekindlalt on igal aastal mu maailma parimate filmide hulgas ka mõni leedu oma.

“Külaline” selle koha tänavu kahtlemata ka kätte saab. Võib-olla on meie hulgas veel neid, kes on näinud Vytautas Katkuse kaht suurepärast lühifilmi “Kogukonnaaiad” ja “Kirsid”, mille mõlemaga ta ka Cannes’i välja tüüris. Kes on näinud, see oskab Katkuse stiili hinnata. Kui mul oleks vaja illustreerida segast terminit seisundifilm, siis paneksin selgituseks kõrvale just Katkuse teosed, kus põhiline on õhustik, tegevust on pidevalt, aga see pole süžeepöörete ahelates, vaid uitab omasoodu.

“Külalises” tuleb sisuliselt juba perega Norrasse kolinud Leedu mees tagasi Palangasse, et maha müüa oma korter ning jätta hüvasti kodulinnaga. Tema kulg ja tegemine on lihtsalt niivõrd liigutav, kuidas ta püüab ümbrusega veel korra kontakti saada. “Külalises” on värskendavalt kõik inimesed head, salakavalate pervertide kvoot on täitmata, inimlikku väiklust otsi tikutulega taga. Õigemini, filmis suudetakse kõik potentsiaalselt dramaatilised klišeed maandada väga humanistlikul moel, mis tuletab meelde, et kui meie korruptiivne mõistus ka ootab millegi halva juhtumist, siis elus ei pruugigi kõik nii halvasti olla. Piisab vaid veidikesest usaldusest ja asjad lähevad soodsas suunas. Vastastikuse mõistmise tähe all.

“Külaline” Autor/allikas: Kaader filmist

Mullegi on ette heidetud liigset naiivsust maailma suhtes, sest tahan alati ennekõike uskuda head, aga selline suhtumine on end ära tasunud ja soovitan seda teistelegi. “Külalise” maailmas pole konflikti, õigemini on film värskendavalt konfliktivaba. Tegelasel lastakse iseendas selgusele jõuda ilma stsenaristi ülesoorituseta. Stsenaariumi autoriks muuseas geniaalse “Aeglaselt” (“Slow”) režissöör Marija Kavtaradze.

“Külaline” ei suru kuidagi ei ennast peale, meid sisse, ega teemasid esile. Tasahilju tekivad loosse sürrealistlikumad noodid, aga need meenutavad pigem seenetrippi kui luupainajat. Õige suhtumise ja kannatlikkusega “Külalise” maailma sisse minnes saab väga tugeva elamuse.

“Sirat”
Režissöör: Oliver Laxe

Ei saa lõpuks soovitamata jätta ka tänavuse Cannes’i üht suuremat elamust, Oliver Laxe’i “Sirati”, millest kirjutasin esika järel kevadel nii:

Kes nägid Olivier Laxe’i fantastilist filmi “Mimoosid”, see teab, mida oodata. Ajast lahti liigendatud kulgemist, mis ei hoia tingimata kindlast narratiivist kinni. Meid viiakse taas üle laiuvate kõrbeväljade Põhja-Aafrikas koos Kambali crustie’de, reivarite või burner’itega, kuidas neid kaasaegseid muusikanomaade eri kümnenditel kutsutud on. Filmi tõukepunkt lasta isal lapsega otsida kaduma läinud tütart, hajub vaikselt tahaplaanile, kuskilt kerkib korra üles relvastatud konflikt Marokos, on uinutavat hüpnootilist argipäeva, kuni hakkab välku lööma, nii otseselt kui kaudselt.

“Sirat” Autor/allikas: Kaader filmist

Kuna peale Sergi Lopeze on kõik mitteprofessionaalsed näitlejad, siis on neil minu meelest dramaatiliselt nõulikumate stseenidega kohati raskusi, aga filmi süda ja hing on õige koha peal.

“Sirat” on kujuteldav sild elu ja surma vahel. Peenike kui juuksekarv ja terav nagu nuga. Selliste sõnadega film hakkab ja nende juurde tullakse ka tagasi.

Uhke ja häbenematu avangard, kinematograafia.