Rein Sikk vestab Vikerraadio päevakommentaaris sellest, kuidas Küprose talunikud õnne ja raha õuele toovad ja mida võiks Eesti sellest õppida.
Ostsin Küprosel puhates pileti kuulsasse Kuldse Eesli Farmi. Tahtsin kogeda eeslikasvatuse eksootikat ja kindlasti külaroogade maitset ning eriti külatantsude kirge. Bussid tõid Skarinou küla farmi kokku sadakond huvilist üle kogu saare. Seal oli minu külastuspäeval teenindus inglise, vene ja kreeka keeles. Isegi tšehhi keeles. Kaugeim külaline meie seltskonnas oli kogunisti Austraaliast.
Ligi neljatunnine eeslišõu algas eesli meie ette toomisega. Looma tutvustati alates tema nimest ja iseloomust. Ja lõpetades anatoomiaga. Vahele tuli perenaise ülesaste eeslipiimaga, millest hakkas valmima juust. Ja oliivihunnikuga, millest valmis maitsev pirukas. Siis sai iga soovija eesliga ratsutada. Sellele eelnes taas eesli iseloomuga tutvumine ning siis poolekilomeetrine retk eesli seljas.
Vähe veel! Nüüd käisid huvilised muuseumitubades, et tutvuda oliividega talitamise kunstiga. Nägime ka ligi 2000 aasta vanust oliivipuud. Vahakujude ja eksponaatide abil sai selgeks, kuidas rakendada eeslit veepumba ette ja kuidas pressida oliividest õli. Siis eeslitoodete demonstratsioon. Alates imettegevast piimast, juustust, kreemidest. Seepide ja napsudeni välja. Kõike sai ka kaasa osta. Osteti hoolega. Seejärel lookas laud külaroogade ja -veinidega, mida sai piiramatult nautida.
Seejärel astus rahva ette kaks püknilist keskealist meest, rahvatantsijad. Mehed esitasid ülilaheda kava, tõden eluaegse tantsumehena. Ikka traditsioonilised meestetantsud, akrobaatilised tantsud vett täis klaasid pea peal. Lõpetuseks kogu seltskonnaga koos sirtaki ehk Kreeka kaerajaan. Siis pöördus kõik tümakaks ja kogu seltskond vehkis end hingetuks maailmakuulsate diskohittide saatel.
Säärase elamuse eest maksis huviline keskmiselt 50 eurot, kokku koguneb seega sajapealiselt seltskonnalt ligi 5000 eurot etenduse eest. Ratsa see rikkaks ei tee. Meid teenindas ju vähemalt kümmekond vastuvõtjat. Aga korralik kopik tuli farmi eelarvesse küll. Poodi jäetud raha lisaks.
“Kus on meie vapustavad talumajanduse etendused? Kas need toovad kokku turiste üle maa ja ilma?”
Miks sellest räägin? Kas teen reklaami? Ei. Pigem küsin: kas me pakume Eesti külalistele ka midagi samalaadset meie farmielust ja talukultuurist? Jah, avatud talude päevi tean. Igavesti äge toimetamine käib siis koos loomade, kaupade ja kontsertidega. Aga muul ajal? Kus on meie vapustavad talumajanduse etendused? Kas need toovad kokku turiste üle maa ja ilma?
Jõudsin Eesti asja uurides Agroturismi veebiküljele, kus turiste ootavad talud kenasti reas. Valisin välja 20 esimesena kirjas olevat looma- ja linnukasvatustalu. Saatsin neile kirjad teele. Tundsin huvi, mida vinget pakutakse eheda Eestina. Tulemina sain kahekümnele kirjale… kolm vastust.
Alpakakasvatustalu Wile Farm teatas, et külalisi võtavad nad vastu küll aga tingeltanglit ei paku. Küll aga on neil jõuluprogramm ja alpakatooted alati saadaval. Praegu pausi pidav Hõbeda kitsefarm arutles, et enam reklaami tooks enam külastajaid. Kõige pikemalt kirjutas Saida farmist legendaarne Juhan Särgava, kes mainis, et varem on nad suvel vastu võtnud kuni 60 bussitäit huvilisi. Särgava tõdes, et nii seakatk kui ka sõrataudi hirm on teinud Eestis oma töö. Meie karmid reeglid aga Eesti agroturismi ei soosi.
Aga ülejäänud talud, kes kirja said, miks nad vaikisid? Äkki oleksin tahtnud neile külla viia paari tuhande euro eest välismaa huvilisi.
Tõden nüüd kokkuvõtlikut kuulsa ansambli Uurikad laulu sõnadega, et jah “õnn-õnn-õnn tuli meie õuele”. Aga “õnn ei oota kusagil lihtsalt käsipõsakil.” Et õnn taluõuele tuleks, on vaja ka ise pingutada, reklaamida, välismaalt õppida. Ehk nagu kirjutas mulle põllumees Juhan Särgava: “Nüüd hakkab alles kohale jõudma, miks mõnel pool välismaal tellitakse farmikülastused juba talvel ette ja need maksavad alates 100 dollarist nina peale.”
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.