Piletil oli kirjas, et hilinejaid saali ei lubata. Nägin vahetult enne kontserti veel muusikameest Mart Avi (tal oli seljas särk, millel asjakohaselt Mercedese logo), kellele sai osutatud, et Kraftwerk kindlasti minutitki ei hiline, hilinev Kraftwerk poleks ju Kraftwerk. Ma jõudsin saali 19.32. Lubati sisse.
Võtsin istet. Kraftwerk mängis. Või oleks õigem öelda töötas. Või hoopis simuleeris tööd? (Mis teete? – Ah, simuleerime tööd. – Hea, hea.)
Kas neid mehi oleks üldse sinna masinate juurde vaja olnud? Aga kui oleks ainult masinad ja LED-ülikondades mehi mitte, kas oleks üldse kontserdile tuldud? Olen kuulnud eelkõige vanemaid inimesi rääkimas, kuidas nad ikka masinamuusikat ei taha ja eelistavad sellele bändi. Isegi kui see «bänd» tähendab meest süntesaatoriga. Inimfaktorit peetakse väga oluliseks. Süntesaator võib olla, inimene peab olema.
Muidugi on töö simuleerimine üks väga kaasaegne fenomen ja kaasaegsus on Kraftwerki ikka huvitanud. Nagu ka tulevik. Tea, kas tulevikus hakatakse veel enam tööd simuleerima, kui tehisintellekt üle võtab. Kuidagi peab selle päeva ju õhtusse saama, nagu kunagi ütles mulle Siim Kallas, kui olin talle kurtnud, et kõik mu kolleegid läksid koosolekule ja mina pean nüüd talle helistama. Või siis pole enam vaja midagi simuleerida, kõik on selge ja töö simuleerimiseks väga sobilikke hallalasid pole.