Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarandi sõnul on kultuuris olukord halvem kui halb.

“Sõltumata headest või halbadest aegadest üks on kindel – kultuuri rahastamise osakaal riigieelarves kahaneb 15 või 20 aastat järjest juba. Ja nüüd oleme me jõudnud kunagise tipu nelja protsendi pealt eelarvest pooleteise peale,” sõnas Tarand.

Tarandi sõnul pole kultuuriministri lubatud palgatõus mingi võit, sest tõus jääb väga väikeseks.

“Kokku 7,5 miljonit eurot ei ole mitte mingisugusel moel 10 protsenti palgatõusu, seda esiteks. Teiseks tuleb tähele panna, et isegi kui see 7,5 miljonit eurot tundub nagu mingisugune raha, siis esimese asjana kannavad kõik asutused sellest kolmandiku üle haigekassale ja pensionikassale, sest see kõik on sotsiaalmaksustatud raha. Siis tulevad tulumaksud – tööjõud on ju kõige maksustatum eluvaldkond Eestis ja seetõttu riik võtab sisuliselt poole sellest, mis ta annab ju kohe oma erinevate maksudena tagasi. Nii et see neto, mis järele jääb, tuleb hea õnne korral kõigile keskmiselt 1000 eurot aastas. Võib-olla,” rääkis Tarand.

“Ehk siis alla 100 euro kuus, nii et mingisuguseks võiduks seda pidada ei saa. See on selline võit, millele saab järgneda ainult poliitikute keeles öeldud negatiivne kiitus,” lisas Tarand.

Rääkides kultuuritöötajale sobivast palgatõusust ütles Eesti Teatriliidu juht Gert Raudsep, et TALO, teenistujate ametiliitude organisatsioon, on kõik need aastad rääkinud sellest, et kõrgharidusega kultuuritöötaja või siis temaga võrdsustatud kvalifikatsiooni omaval töökohal töötav inimene peaks saama Eesti keskmist palka.

Eesti Panga järgmise aasta keskmise palga prognoos on 2065 eurot.

“Seda me ei ole kunagi peaaegu saavutanud. Vist ühe korra jõudsime enam-vähem lähedale, aga see on ka kõik. Me liigume tegelikult taandkursil. Meil on töötajaid vähem, kultuuritöötajate arv on vähenenud. Kui meile heideti ette, et teid, näitlejad, on liiga palju, sellepärast ei saa te õiget palka, siis tegelikult on Eesti põhipalgal näitlejate arv teatrites vähenenud vähemalt pooleteist teatri võrra kogu Eesti teatrisüsteemi arvestades,” rääkis Raudsep.

“Ma ei hakka siin isegi rääkima vabakutselisest loovisikutest, sest nende seis on katastroofiline, sotsiaalsete garantiide puudumine ja nii edasi – see on nii lõputu jutt,” lisas Raudsep.

Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme ütles, et ta ei saa öelda, et 7,5- protsendiline tõus kuidagiviisi neile abiks ei ole.

“Muidugi on. Aga ma olen ka öelnud oma keskastme juhtidele, et palun öelge inimestele, – sest kõik on juba võtnud kalkulaatorid ja arvutavad endale 10 protsenti juurde –, et ei ole niimoodi, sest tegelikult me ei tea üldse, [kui palju me juurde saame]. Ja isegi, kui see 10 protsenti tuleb, siis ikkagi ta on inimese peale vähe. Ta on asutusele väga suur summa, aga inimesele on ta vähe. Aga on ju ka vana tõde, et isegi kui me jõuaksime keskmise palgani ja see ei tõuseks, siis see tähendab seda, et me ikka kaotame igal aastal ju tänu inflatsioonile ja kaupade kallinemisele,” rääkis Helme.

Helme märkis, et mida vähem on kultuuriasutuses tööl inimesi, seda kõrgemaks saaks tõsta palka, aga see tähendab kohutavat koormust ja kohutavat survet töötajatele.

“Meie töötajad näevad, kuidas töötavad nende kolleegid suurtes Euroopa muuseumites. Ja see on psüühiliselt erakordselt kurnav, sest siis nad tulevad tagasi, nad saavad aru, et see raha, mida nemad saavad, saab seal tegelikult kolmanda järgu abitööline. Ja me räägime meil doktorikraadiga inimestest, kes on ikkagi pühendanud aastaid sellele, et oma taset tõsta. See tuletab mulle meelde niisugust väikest orjapidamist tegelikult,” lausus Helme.

Omatulu teenimise surve suureneb veelgi

Raudsep märkis, et teatrite puhul on suurematel sihtasutustel 2,1 miljonit vähem kui eelmisel aastal.

“See tähendab, et see raha tuleb kusagilt teenida. Kelle käest? Publiku käest. See tähendab, et piletite hinnad tõusevad, see tähendab seda, et järjest ja järjest vähem inimesi pääseb sellele avaliku raha eest tehtavale kunstile ligi,” lausus Raudsep.

“See põhiline mõte, miks me toetame omakeelset teatrit, oma kultuuriruumi, kaob ära. Seal seal tekib ainult puhas rahateenimise vajadus, et inimestele palgad maksta. Teater, mida näeme laval, see muutub järjest odavamaks ja odavamaks, sellepärast, et ei ole raha enam seda ilusalt ja kvaliteetselt teha. Ehk siis see vaesus jõuab mitte ainult töötajateni, vaid lavalt kõigini,” lausus Raudsep.

Raudsepa hinnangul muudab omatulu teenimise surve teatrid vähem riskialtiks. “Aga risk ja eksimise võimalus on ju ainult see, mis kuhugi edasi viib, ja mis võibolla üldse huvitav on,” lisas ta.

Helme märkis, et mida kallim on muuseumipilet, seda vähem saab inimesi tulla ja mida vähem on inimesi, seda väiksem on muuseumi sissetulek.

Tarand ütles, et jube tore on rääkida, et asutused saavad omatulust maksta töötasusid, aga see on juhi halbade valikute hulgast kõige halvem, sest see on kõige kõrgemini maksustatud raha.

“Sellest omatulust, kui sa seda palkadena välja maksad, võtab riik kõige suurema osa ära ja siis midagi ei ole teha. Siis asutuste juhid mõtlevad, kuidas äkki saaks seda mingisugusel teisel, vähem maksustatud viisil maksta, ja sellega tekitame nii-öelda mittetöölepinguid – oste, teenussuhteid –, mis omakorda, kui me jõuame järgmise ringiga sellel surmaspiraalil jälle sellesse kohta, kus riigil kolme aasta tagant tuleb meelde, et äkki paneks natuke palkasid juurde, märkavad nad, et koosseisud on jäänud toredasti väiksemaks ja ametlikult saab neile veel väiksema summa eraldada,” lausus Tarand.