1920. ja 1930. aastatel ehitati Viljandis palju ja kunstielu lõi õitsele. Viljandi muuseumi näitus “Kuldaeg” heidabki pilgu päevadele, kus kohalikku kunstiklubi vedas andekas akvarellist Eduard Timbermann.
Viljandi muuseum tõi oma mahukast kogust välja pallaslase Eduard Timbermanni ja tema mõttekaaslaste Lydia Nirk-Soosaare, Gustav Mootse, Juhan Kangilaski, Peeter Akerberg-Põldmaa ja Ants Murakini tööd.
Muuseumi loovjuht Kristjan Mändmaa ütles, et näitus tutvustab ka tolleaegset hoogsalt arenevat Viljandit, sealset konteksti ja keskkonda, millesse noorte kunstnike unistused paigutusid. “Viljandi elas oma parimaid päevi sellel ajal, peale iseseisvuse saabumist hakati siin hoogsalt ehitama, linn laienes kümme korda, elanikkond kasvas kaks korda. Kerkisid koolimajad, pangad, teatrid, samal ajal oli ka kunstielu tohutult aktiivne.”
Kunstielu mootor oli Pallase lõpetanud Eduard Timbermann, kes asutas koos oma mõttekaaslastega Viljandi kunstiklubi. “Tegemist oli terve grupi kunstnikega, kes selle Timbermanni ümber olid koondunud ja kes siis maalisid, arutasid, avastasid uusi maailmu, pidasid tulevikuplaane, taheti isegi Viljandi kunstimuuseumit ehitada,” ütles Mändmaa.
“Nad maalisid peamiselt loodust ja inimesi, aga nad otsisid uut kunstikeelt. See väljendus realismist mõnevõrra eemaldumises, seal oli huvitavaid sugemeid impressionismist, kubismist, tolleaegsetest vooludest. Aga nad otsisisid sellist oma Eesti maalähedast ja inimsõbralikku kunstikeelt, samal ajal siiski proovides ka revolutsiooni teha,” kinnitas ta.
Viljandi kunstielus on olnud mitu viljakat perioodi. Kunstiteadlane Mari Vallikivi ütles, et samas pole pärast Eduard Timbermanni noorelt lahkumist Viljandis nii tugevat ja professionaalset kunstnike rühmitust esile kerkinud. “Pärast seda jäi kunstielu soiku, enam ei olnud sellist eestvedajat, kes jaksaks näituseid teha ja kirjutada kõigest sellest, selles mõttes tema roll oli väga oluline.”