Eesti meeste koondise kõhtu rohkem kui neli aastat täitnud tippkokk Peeter Pihel usub, et toit ja jalgpall käivad nii emotsionaalsel kui praktilisel tasandil käsikäes.
Peeter Pihelist sai Eesti koondise kokk aastal 2021, kui koroonaviirusest tingitult sätiti ümber kogu maailma jalgpalli. Ajapikku kasvas Pihel aina tugevamaks tiimiliikmeks, kes sõidab koondisega kaasa igale poole. Küprosel on ta Sinisärkidega teist korda: 2022. aastal mängiti siin kohalikega Rahvuste liiga play-off’i, eelmise aasta alguse sõprusmäng Rootsiga jäi tal aga vahele.
Eksootilisematest paikadest rääkides meenub Pihelile esimesena aga hoopis Aserbaidžaan ja Qäbälä, kus Eesti mängis aasta eest Rahvuste liigat. “Mingis mõttes oli see reis nagu ilma otsa. Ja ma pole ammu töötanud köögis, kus oli pliidi all kass! See oli ikka päris huvitav,” meenutab naerusuine Pihel Soccernet.ee-ga vesteldes.
Sealt pärineb ka seni värvikaim fopaa, kui klassikalisest vaniljekastmega õunastruudlist sai õunamoosiga tortilja. “Vahepeal panen enne mängu magusaks ampsuks õunastruudli. Sellise, kus õunad on kergelt krõmpsud, mõnus täidis, keerad selle filosse või lehttaignasse ja küpsetad ahjus ära. Aga seal üks tark mees võttis õunamoosi ja tortilja, keeras selle rulli ja lasi pliidi peal pruuniks!” naerab Pihel. “Sellisel hetkel oli küll, et okei, las ta jääb, me ei serveeri seda.”
Piheli töö ongi kontrollida kõike, mis köögist koondislaste ette jõuab ning vajadusel sekkuda. Toitu valmistavad peamiselt aga kohalikud kokad, kellele saadetakse retseptid koos juhistega varem ette. Siiski võibki juhtuda, et kokad saavad teineteisest erinevalt aru või toetab kohalik kultuur hoopis teistmoodi valmistusviisi.
“Ei saa eeldada, et kõik inimesed teevad praekartulit või marineeritud peeti ühtemoodi. Või näiteks riisi – ta võiks olla hästi keedetud, sõmer ja mõnus, aga vahel on ta seal nagu mingi kamakas. Isegi kui ma saadan oma väiksed juhised, et tulem oleks meie ja tiimi arvates maitsev, siis ikka on tulnud hetki, kus mõtled, et kuidas te sellise tulemuseni jõudsite?!” kirjeldab Eesti koondise kokk.
Piheli sõnul on aga kõikides senistes köökides olnud hea töötada, sest ka kohalikud tahavad, et asjad sujuks hästi. “Alati on kõik sõbralikud ja üritavad oma parimat. Näiteks Norras teadis kokk Eesti klubidest [Tallinna FC] Florat, isegi mõnda mängijat teadis ja küsis, kas nad veel mängivad. Eks proovidki leida sellist ühist keelt, mis natuke liimiks: proovin olla hea nõuandja, toetav, teha paar nalja. Selle pealt on protsessi natuke lihtsam suunata ja vedada. Aga vahel tõesti peab häält ka tegema.”
Hea kogemus meenub talle ka Itaaliast, mis on Eestist igas mõttes kordades suurem. See kaugeltki ei tähendanud, et itaallased oleksid külaliste suhtes ülevalt käitunud. “Nad tõesti kõik väga püüdsid ja tegid oma asja hästi. Kuigi kui me end nendega võrdleme ja paneme jalgpallikultuuri ka kõrvale, siis me oleme täiesti võrreldamatult väiksemad,” kiidab kogenud Eesti tippkokk.
Miks vajab koondis üldse oma kokka?
Soccernet sai samuti einestada korra koondise menüüst ning pealtnäha oli see toit nagu toit ikka. Ei midagi ülearu peent, vaid hästi valmistatud armastatud maitsed. Valikus olid “kõigi lemmikud” pasta, riis ja kana, aga ka näiteks halloumi ja baklava. Kõike seda saatsid nii küpsetatud juurviljad kui rikkalik salatimaterjal. Igaüks sai valida täpselt seda ja nii palju, nagu ise soovis.
“Ma arvan, et meis kõigis tekitab toit erinevaid emotsioone, vähemalt minu arvates võiks. Ja minu eesmärk on, et see toit tekitaks head emotsiooni ja oleks üks tiimi meeleolu ja emotsiooni looja. Nagu liim. Kui pere sööb ühe laua taga ja toit on maitsev, siis selles peres on asjad korras. Meie sööme ühe laua taga maitsvat sööki ja meil on ka asjad korras,” läheb Pihel loo juure juurde.
Ta jätkab, et toidu teine ülesanne on praktiline – anda trennideks ja mängudeks energiat ning taastumiseks vajalikke toitaineid. “Ma arvan, et need kaks poolt – emotsionaalne ja praktiline – on minu jaoks isegi võrdselt olulised,” lisab Eesti koondise kokk, kelle sõnul on teadlikkus toidust aastatega tublisti kasvanud.
“See, kes kui palju midagi sööb, jääb iga mängija professionaalsuse peale. Aga ma näen, et taldrikute olukord ja valik on läinud aastatega palju rohkem tasakaalu. Mängijad teavad aina paremini, et toit on oluline osa taastumisest ja samamoodi sellest, mis palliplatsil hiljem saab. Kõlab toidu suhtes halvasti, aga loeb, kuidas sa tangid ennast,” rõhutab Pihel.
Kuna ta einestab koos meeskonnaga, siis jääb vast silma seegi, kui kellelgi jääb midagi järele. Pihel seda südamesse ei võta. “Üldjoontes õpetan nii-öelda nagu oma lapsi, et võta nii palju, kui sa ära sööd, ja alati saab juurde võtta. Aga mingit toiduraiskamist meil küll kindlasti ei ole.”
See, millal mida süüakse, sõltub kalendrist. Pihel räägib, et kui meeskond saab üle pika aja jälle kokku, siis soulfood (tõlkes – toit hingele) on näiteks pelmeenid. “Arvestades, et nad tulevad erinevatest kohtadest, siis on see selline kodune lihtne maitse. Veel on hittideks lasanje, veiseliha ja peale mängu pannkoogid jäätisega,” avaldab ta. Kui mäng jõuab aina lähemale, on laual peamiselt ikka sportlase keha parimalt toetav klassika – pasta, riis ja kana, lisaks köögivilju ja salatit.
Peale mängu on aga aeg kosutada hinge. Esimeseks kiireks ampsuks, mis võetakse juba riietusruumis, on tavaliselt kohale tellitud pitsa. Ka on söödud burgerit ja tortiljasid. “Kui sa poolteist nädalat sööd riisi, pastat ja kanaliha, siis see üks rebitud liha burger ei mängi seal suurt rolli. Kõik on ikkagi inimesed ja vajavad sellist soulfood’i,” rahustab Pihel.
Ka ei näe ta probleemi suhkrupommiks ristitud kohaliku baklava tasakaalukas nosimises. “Kuna Küprosel on see baklava kultuur nii hea ja kvaliteetne, siis lõunal on see üks amps. Kus siis veel seda proovida, kui mitte siin?! Proovin kohalikku toidukultuuri sisse tuua peale mängu, et poisid saaksid ka neid maitseid proovida ja seda kööki näha. Kes teab, millal jälle ja kas üldse,” on Peeter Piheli töö koondise juures täis igasuguseid maitseid.
Pihelist kirjutas 2022. aasta septembris ka ajakiri Jalka (lk 20-27).