Kuvatõmmis.
„Lugu on „Troonide mängu” vääriline,” ütles Euroopa vaatleja. Oktoobri lõpus jooksid Euroopa Komisjoni peakorteri koridorides külmajudinad: levisid kuuldused, et „Berlaymonti koletis” naaseb Brüsselisse.
Martin Selmayr on kandnud seda ebameeldivat hüüdnime alates oma ametiajast personaliülemana aastatel 2014–2018, Jean-Claude Junckeri, toonase Komisjoni presidendi ajal ja seejärel aasta aega Euroopa Liidu täitevvõimu peasekretärina. Tol ajal kirjeldati seda säravat, väga poliitilist Saksa juristi, keda tunti mõnede oma otsuste halastamatuse poolest kui Brüsseli võimsaimat meest.
2019.aastal, kui Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja tema lojaalne personaliülem Björn Seibert asusid Komisjoni juhtima, otsustasid nad kohe saata oma kaasmaalase kaugele – esmalt Viini, et seal EL-i delegatsiooni juhtida, ja hiljem Rooma, Püha Tooli juurde. Kuid sel sügisel otsustas EL-i välisminister Kaja Kallas palgata ta Euroopa välisteenistuse (EEAS) geoökonoomika ja institutsiooniliste küsimuste asesekretäriks, vahendab Le Monde.
Pärast ühe oma kogenuma diplomaadi, Simon Mordue kaotamist tahtis endine Eesti peaminister Kallas tuua ametisse raskekahurväelase, kes oleks võimeline taaselustama diplomaatilist teenistust, mis on viimastel kuudel suurtes raskustes olnud, ja muuseas ka Komisjoni presidendile vastu astuma.
Kõik oli asjatu, sest von der Leyen ei suutnud tema tagasituleku mõtet taluda. Ta tegi Kallasele selgeks, et seda ametisse nimetamist peetakse sõjakuulutuseks. Üsna pea pani volinike kolleegium hääletusele Selmayri uue ametikoha loomise: usuvabaduse eriesindaja. „See tappis värbamise eos,” rääkis diplomaatiline allikas. Lisaks, nagu märkis Brüsseli allikas, „tõmbas Berliin talle vee peale”. Kristlikul demokraadil Selmayril ei saanud lasta varjutada von der Leyenit, kes on samast parteist.
Kuna Kallas polnud eelnevalt liikmesriikide toetust kindlustanud, ei tulnud keegi talle appi. Eestlanna jaoks oli see uus alandus, kuna ta on alates ametisse nimetamisest 2024. aasta lõpus vaeva näinud, et pääseda von der Leyeni varjust, kes on olnud hetke oluliste diplomaatiliste ja julgeolekuküsimuste – Ukraina, Lähis-Ida ja Euroopa kaitse arendamise – esirinnas.
See viimane episood kinnitab vaid Komisjoni presidendi peaaegu obsessiivset otsustavust konsolideerida kõik võimud ja vältida seejuures igasugust konkureerivat võimukeskust, olgu see kui tahes tagasihoidlik. Iroonilisel kombel juhtisid mitmed Euroopa ametnikud tähelepanu sellele, et Selmayr ise oli alates 2014. aastast võimu ja teabe Komisjoni presidendi kätte koondamise arhitekt.
Lisaks sellele egode kõkkupõrkele tunnistas Kallas, püüdes seda tippametnikku Brüsselisse tagasi tuua, nii omaenda ebakindlat positsiooni kui ka oma diplomaatilise teenistuse olukorda. Komisjoni asepresidendina, kes põhimõtteliselt vastutab kõigi välissuhete eest, ei ole endine Eesti peaminister suutnud tagada selle poliitika sidusust, sest tegelikkuses on ta piiratud oma diplomaatilise teenistusega. Välissuhete eest vastutavad erinevad peadirektoraadid tegutsevad autonoomselt või Komisjoni presidendi kabineti korraldusel.
„Teoreetiliselt peaks diplomaatiline teenistus juhtima strateegilist ja poliitilist mõtlemist kõigis küsimustes ning seejärel tegema komisjoni osakondadega koostööd erinevate rahastamisvahendite mobiliseerimiseks,” rääkis üks vaatleja. „Nüüd toimub see strateegiline mõtlemine otse Komisjonis.” Üks diplomaat kurtis aga, et välispoliitika „ei seisne ainult mõne rahastamisvahendi haldamises. See seisneb strateegia ettenägemises, analüüsimises, määratlemises ja olukorra mõjutamises sõnade ja algatuste abil.”
2010.aasta detsembris loodud EL-i diplomaatiline teenistus on kaotanud osa oma kõrgematest töötajatest, kellest enamik on lahkunud Komisjoni, ning on silmitsi seisnud üha suureneva ekspertiisivaldkondade ülevõtmisega EL-i täidesaatva võimu poolt. „Komisjon dubleerib kõiki Euroopa välisteenistuses juba olemasolevaid teenuseid, sest viimane kaotab oma elujõudu,” märkis üks Euroopa diplomaat. See on omamoodi vampirism. Mõned ütlevad, et tunnevad end töötavat „uppuval laeval”.
Ukraina sõjaga seoses on kaitseküsimuse – mis on ajalooliselt olnud ainult diplomaatilise teenistuse pädevuses – osaliselt üle võtnud presidentuur; selle uus kaitsevolinik Andrius Kubilius; ja uus kaitsetööstuse eest vastutav osakond. Selle peadirektoraadi vaba ametikoha kuulutamine, kus otsitakse kaitsepoliitika direktorit, kes „panustaks EL-i kaitsealgatuste sidususse”, tekitas muret diplomaatilises teenistuses, kus on juba terve osakond sellele sektorile pühendatud.
Kuid Komisjoni tegevus sellega ei piirdunud. Novembri alguses avalikustas Financial Times luureüksuse loomise Komisjoni peasekretariaadi juures, kuigi EL-il on juba olemas luurekeskus ja sõjaluure direktoraat EL-i sõjalise staabi koosseisus, mõlemad Euroopa välisteenistuse juures ja mõlemad peaksid tegema sama tööd. Komisjon lubas, et see uus üksus „kaitseb institutsiooni ohtude eest ja täiendab olemasolevate organite tööd”. Kuid ennekõike reedab see algatus soovi koondada võim Komisjoni presidendi kätte.
„EL-i välisteenistus oli katse hoida Komisjoni diplomaatilisi algatusi liikmesriikide kontrolli all, kelle jaoks on see kaitstud valdkond,” ütles Jacques Delorsi Instituudi erinõunik Sébastien Maillard. „Kuid komisjon pole kunagi lõpetanud püüdlusi oma positsiooni suurendada.” Praegu soovib Komisjon muuta välisteenistuse lihtsalt järjekordseks peadirektoraadiks, kuid aluslepingud seda ei luba. Praegu lasevad liikmesriigid sel juhtuda. Mitmed diplomaadid leiavad, et Kallase ainus ellujäämisetee on liikuda liikmesriikidele lähemale.
Samal teemal