Nii autoaknast vaadates kui kodukandis ringi käies paistab Eestimaal metsa, põldu, heinamaad. Kena roheline, talvel valge. Maastikku sisse suumides näeb asjatundja aga ka seda, mida seal ei ole. Mitmed elupaigad neile iseomase kirju liigikooslusega on pidanud taanduma. Näiteks on saja aastaga kadunud 99% puisniitudest, aga ka 90% madalsoodest. Kehvasti läheb ka teistel märjematel elupaikadel – soometsadel ja siirdesoodel. Neid oli omal ajal lihtsam kuivendada lootuses saada kvaliteetset puitu või lisapõllumaad.
Sarnaselt muu Euroopaga on ka Eesti maastikud saja aastaga palju muutunud – liikide ja elupaikade vaates pigem halvemuse poole. Eestis on maastikud siiski tervemad kui näiteks Suurbritannias. Seetõttu on siin vaja vaid suhteliselt väikest nüket, et loodus saaks taastuma hakata. Taastamisalad ongi valitud nii, et sekkuda tuleks vähe ja mõju oleks suur. Suurbritannias seevastu võib mõne soo taastamise hektari hind ulatuda 100 000 euroni. Meie saame hakkama kümneid, teinekord sadu kordi odavamalt.
Eesti ongi märgade elupaikade parandamisel olnud juba praegu küllalt edukas, nii teadlased kui ka kopamehed on saavutanud osavust ja tõhusust. Tehniliselt ei ole meil looduse taastamisel lahendamatuid või ülemäära kalliks minevaid probleeme. Pigem on kitsaskohad kultuurilist ja poliitilist laadi. Industriaalajastul hoo sisse saanud maaparanduse kultuur on 150 aastaga jõudnud juured sügavale ajada. Ehkki taastamine on siiani piirdunud looduskaitsealadega, ei toimu see siiski tühjuses, vaid inimeste kodukohtades – mälumaastikel, kus iga rajatud kraav võib olla mälestus lodult kättevõidetud maast, taludevaheline piir või seenelise orientiir. Kuidas tehnilisemast ökoloogia ja projekteerimise keelest ümber lülituda kodumaastike muutmise ja kohalike loodusväärtuste mõtestamise keelele, on omaette probleem.
Saarde vallas Kikepera looduskaitseala veerežiimi taastamise plaanides põrkusid teadlaste loodusvaade ja taastamise pädevus kohapealsete elanike elutunnetuse ja kogemustega.
Anna Birgitta Erikson
Kikepera hääled
Saarde vallas Kikepera looduskaitseala veerežiimi taastamise plaanides põrkusid teadlaste globaalne loodusvaade ja taastamise pädevus elanike elutunnetuse ja kogemusega. Kuivenduskraavide sulgemine toetaks kahjustatud elupaiku ja leevendaks tuleohtu. Ühtlasi vähendaks see ka kuivendatud turvasmuldadelt lähtuvat kasvuhoonegaaside heidet, mis on Eestis märkimisväärne – maakasutusest lähtuvad vood ületavad kogu transpordisektori heitme. Siiski ei leidnud looduse taastamise plaanid pika metsamajandamise ajalooga vallas poolehoidu. Paljud sealsed elanikud tajuvad taastamist jõulise sekkumisena harjumuspärastesse maastikesse ja kohalikku ellu. Kuivendamismõjudega maastikud on neile kodused lapsepõlvemaad, mida teadlased soovivad muuta „kasututeks sookaasikuteks“. Arusaam n-ö märgade maastike teistsugusest esteetikast ei ole veel juurdunud ja paljudele seostub see kevadise märja maaga või loksuva lausveena. Sellest tunnetusest on ka avalikku ruumi sisse murdnud sõnavara nagu uputamine, üleujutamine jms mõisted.
Siiski selgus Tartu ülikooli küsitlusuuringust, et Saarde valla elanike arvates on taastamisel ka selliseid väärtusi, mille põhjal võiks dialoog looduse taastamise üle just alata, mitte lõppeda. Uuringu otsene ülesanne oli selgitada piirkonna elanike suhteid kaitset vajava piirkonnaga (mis on kaalul) ja suhtumist muutustesse (millised asjaolud häirivad, millised mitte), püüdes must-valgete arvamuste kõrval näidata ka seda, milles ollakse teadlastega ühel meelel. Telefoniküsitluse käigus oli nõus oma arvamust avaldama 209 inimest.
Kuigi protestihääled olid valdavad, oleks ekslik maalida Saarde valla inimeste seisukohtadest ühene pilt. Vastuseisu kõrval ja sageli ka selle sees peitus ühisosa looduskaitse eesmärkidega. Paljud, kes kartsid veerežiimi muutmisel metsa hukkumist, muretsesid ka liigse metsaraie pärast. Palve peale kirjeldada esimesi mõtteid, mis Kikeperaga seonduvad, kõlasid näiteks „suured, võimsad, väga palju raiutud /metsad/“, „liigne raie“, „lageraielangid“ jms. Metsade raiet ja veerežiimi taastamist tajuti loodusele ühteviisi ohtlikuna. Samal ajal arvasid paljud vastajad, et kindlasti tuleks puud taastamisalalt eemaldada (raiuda), seejärel võiks taastada või „tehke mis tahate“. Küsitlus näitas, et ehkki kõige rohkem nõustutakse mõtetega, mis on märjutamise plaanide kahjuks, on üldpilt arvamustest siiski mitmekesisem. Märjutamise vastuargumentidest tugevaim on halvenev ligipääs metsale ja seniste metsamajandustööde tühistamine. Kuid peaaegu sama tugevalt olid esindatud pooltargumendid – tuleohu vähenemine ja elupaikade teke pisielukatele. Seega ei ole kõik vastajad tingimata märjutamise vastu meelestatud, poolt ja vastu seisukohad esinevad kõrvuti. Suure vastaste rühma kõrval on väiksemaid, kus on ülekaalus taastamistöid toetavad seisukohad või poolt- ja vastuargumendid koos.
Vastuste põhjal võib öelda, et kohati oli vastuseis taastamisele abstraktne ja väljendus üleüldises soovis hoida juba kujunenud maastikuilmet. Mitmedki vastajad leidsid, et küll kuivenduskraavid vajuvad tasapisi ise kinni, andes alal elavatele liikidele pikema kohanemisaja kui kraave kopaga sulgedes. Hüdroloogilised uuringud aga näitavad, et mõnigi saja-aastane, pealtnäha kinnikasvanud kraav juhib maastikust siiski veel vett välja. Samal ajal toodi küsitluses välja ka väga konkreetseid muresid ja hirme: kas hakkab lirtsuma, kas seened-marjad jäävad, kas teed säilivad. Kostis hääli, mis peegeldasid kaotusvalu: „Vanasti oli Kikepera raba kuulus, nüüd ei ole teda võimalik majandada, kui lastakse kraavid kinni, kohalikud inimesed on selle vastu“. Või ka [kraavide kinni ajamine] „…on esivanemate töö peale sülitamine [—] metsad on kogukonnalt kaaperdatud“. Need kommentaarid räägivad küll kujuteldavast majanduslikust kahjust, aga veelgi rohkem kaotatud identiteedist, kus paljude inimeste elutöö ja unistused hinnatakse ümber. See näitab, et debatt ei käi enam ammu kraavide, vaid väärtuste ja õigluse üle.
Samas kostis hääli, mis nõudsid dialoogi: „Kindlasti peab kohalike inimestega rääkima, metsaomanikega [—]“, „hea teavitustöö on oluline – tuleb rohkem ja sisukamat teavet jagada ning põhjendada loogiliselt ja arusaadavalt, miks metsade märjutamine on vajalik“. Seega ei pruugi vastuseis alati tulla niivõrd taastamise eesmärkide eitamisest, kuivõrd hirmust muutuse enda ees – hirmust kaotada tuttav maastik ja kontroll oma elukeskkonna üle. Tuleb ka meeles pidada, et märgalade taastamine on ühiskonnas kõneainena uus teema – see arutelu on alles lapsekingades ja on kahtlemata huvitav jälgida, kuidas seisukohad ajas teisenevad ja arenevad.
Millised on senised õppetunnid?
Kikepera juhtum ei sündinud mingist konkreetsest kohalikust eripärast, sedalaadi suhteid võib looduskaitse ja kohalike elanike vahel olla mujalgi. Siin on vähemalt neli tähtsat õppetundi.
Esiteks, looduse taastamine ei saa olla pelgalt ekspertide ja ametnike projekt. See on sotsiaalne protsess, mille käigus paljastuvad uskumused, väärtused, harjumused, ja mis seal salata, ka majandushuvid. Kaasamise nõiaring seisneb selles, et looduskaitse teema on rahvale kauge ja otseselt justkui mittepuutuv. Seetõttu ei tule üritustele enamasti kuigi palju kohalikke inimesi. Kikepera looduskaitseala taastamistegevuste avakoosolekutele – kahele jalutuskäigule loodusväärtustega tutvuma ja plaane arutama elanikke ei tulnud. Neile järgnevatel kohtumistel tuli vastu võtta kriitika, et inimestega pole räägitud, et kaasamine on nõrk. Arvamus, et otsustatakse kellegi selja taga, tühistab inimeste silmis teadusliku plaani head küljed.
Teiseks, omavalitsused on peatähtsusega sillaehitajad. Vallavalitsustes on tööl spetsialistid, kes näevad tänu oma erialale kogu ühiskondlikku pilti. Kuid selleks, et nad saaksid oma rolli kanda, tuleks neile anda selged suunised, arusaam ja andmestik taastamise ulatusest ja asukohtadest ning metoodika taastamisvajaduse lülitamiseks kohalikku planeerimisse. Nii muutuks kohalik omavalitsus võrdsemaks partneriks riiklikus looduse taastamises.
Kolmandaks, konflikte ei pea kartma. Kikepera looduskaitseala juhtum näitab, et vastuseis võib käivitada dialoogi, mida varem ei toimunud. See sunnib osalisi märksa paremini oma seisukohti mõtestama ja põhjendama ning leidma üles nii ühisosa kui ka need kohad, kus väärtused ei kattu.
Neljandaks, üksikute projektide ja infopäevade asemel on vaja asutusi, kes mõtestaksid looduses toimuvat koos kohalike elanikega. Keskkonnahariduse keskused võiksid siin olla abimeesteks. Samuti on vaja taastatavaid alasid seirata pikka aega – kuidas muutuvad liigid, kui suur on kasvuhoonegaaside heide, missugune on inimeste kogemus. Tõendusmaterjali kogumise kõrval on vaja otsida kasulikku ka kohalikele elanikele: katsetada märjutatud aladel uusi teistsugust tulu toovaid majandamise mudeleid, nt märgalaviljelus, püsimetsandus, võimalus müüa elurikkuse krediite. See annaks selge signaali, et looduse taastamine on riiklikult juhitud ja terviklik protsess, mille eesmärk on kestlik ja süsteemne muutus.
Mari Palolill on Tartu ülikooli geograafia osakonna planeeringute spetsialist ja Eestimaa Looduse Fondi kaasamise ekspert.
Maie Kiisel on Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi analüütik.
Piret Pungas-Kohv on Eestimaa Looduse Fondi keskkonnateadlikkuse ekspert, projekti WaterLANDS kaasprojektijuht.