Kunstnik Epp Maria Kokamägi rääkis kultuurisaates “OP”, et tal on tunne nagu maaliks ta ikka üht ja sama pilti ning ikka ei ole rahul. Kokamägi sõnul pole tema kõige parem maal veel valminud. ja ta loodab, et ükskord sünnib ka see maal, millega ta ise on rahul.
“Tallinnasse juhtun väga harva,” ütles kunstnik Epp Maria Kokamägi, kes kolis pealinnast ära 2010. aastal. “Ma läksin Haapsallu, sest oli vaja üks väike puust maja ära päästa. Maja tuli lõpuks nii armas, et kolisime sinna oma koerakestega elama. Ma olen lapsest alates unistanud maaelust.”
Kokamägi sõnul on ta elu olnud parem, kui ta unistada oskas. “Hommikul astun aeda, võtan oma käimiskepid kätte ja lähen kahe väikese koeraga mereäärsele ringile, jalutan umbes kilomeetri. Vahel on laste koerad ka kaasas, siis on mul neli-viis koera sabas.”
Kuna Kokamägi armastab päevavalges maalida, peab ta valima neid päevi, millal päike natukenegi paotab ennast pilve tagant. “Ateljee on meil vanast laudast ehitatud.”
“Ma jään dinosauruseks, mulle meeldib vana maalitehnoloogia,” muheles kunstnik.
“Aastatega ei ole palju muutunud. Inimene ei muutu ajas nii drastiliselt, et ta on 40 aasta pärast täiesti uus. Mul on tunne, et ma maalin ikka üht ja sama pilti, ja ikka ei ole rahul, ikka ei ole see kõige parem maal veel valminud. Loodan, et tuleb ükskord see maal ka, millega ma ise rahul olen. “
25 aastat on Kokamägi välja andnud oma maalidega kalendreid. “See vajadus tekkis sellest, et 25 aastat tagasi ei olnud mul mingit võimalust teha enda kunstist kataloogi. Siiamaani käib see mul üle jõu,” ütles kunstnik. “Kõige populaarsem on minu väike märkmik-kalender.”
Kui Kokamäge kuskile kutsutakse, vastab ta alati jaatavalt. “Ma olen sõbralik, ma ei hakka primadonnat mängima, et mul pole aega ja ma ei saa tulla. Ma olen alati kõigile öelnud: “jaa, katsume leida aja, ja räägime”. Ainuke asi, mida ma olen tihti öelnud, et ma ei oska kunstist rääkida, räägime millestki muust,” tõdes Kokamägi. “Ma räägin heameelega oma koertest ja taimedest.”
“Ma ei tea, kust tulid minu loomingusse inglid. 1990. aastatel olid inglid tugevalt esil meie popkultuuris ja kirjanduses. See oli aeg, kus inglid surusid end meile peale, me tahame tulla siia rokkvideosse, luuletusse, lõuendile ja paberile. Mina lubasin neil tulla,” nentis Kokamägi.