Rahvusvaheline noore vaataja teatri festival „Naks“ 23. – 25. X Tallinnas Salme kultuurikeskuses.
Lavastusi oli seekordse festivali „Naks“ programmis tagasihoidlikult kaks: Taavi Eelmaa ja Emer Värgi „Olematud loomad“ (Von Krahli teater) ning Leikhusi teatri (Norra) „The Crowd“ („Rahvahulk“). Leikhusi teater tegi noortele ka helide töötoa ning samuti loeti festivalil ette prantsuse näidend „Lind“ (autor Anna Nozière, tõlkinud Indrek Koff), mille lavaversiooni on kevadel oodata teatris Piip ja Tuut.
Tänavuse festivali raskuskese oli ligipääsetava teatri inspiratsiooniseminar, kus esinesid mitteneurotüüpilise ligipääsetavuse konsultant Kelsie Acton ning teatrite kunstilised juhid Alexander Roberts (Rosendali teater, Norra) ja Ellie Griffiths (Oily Carti teater, Suurbritannia). Seminari korraldas Tallinna ülikooli doktorant ja teatrikriitik Keiu Virro.
Mina osalesin festivali tummisel teisel päeval, saades osa nii etendusprogrammist kui ka seminarist. Seitsme tunni sisse mahtus Olematute Loomade Akadeemia professor Taavi ja professor Emeri juhatamisel, Ellie Griffithsi loeng koos töötoaga ning tunniajane kogukonnaloome tekstide saatel Norra trupi loodud ruumis. Punase niidina läbis päeva mõte, et näiliselt olematu on kuskil olemas või selle saab olevaks muuta.
Loenglavastuses „Olematud loomad“ räägib professor Taavi (Eelmaa) noorteadlastele (ehk lastele) paradoksist, puuksu jõul liikuvast konnast, sise- ja välismaailmast ning jaapani animekunstnikust Hayao Miyazakist.
Taaniel Palu
Olematuid loomi vaatamas. Kui ma „Olematuid loomi“ mullu osana Salme Reegi nimelise teatriauhinna žürii repertuaarist nägin, olin siiras vaimustuses. Eesti noore vaataja teatris on uudne nii lavastuse formaat (loenglavastus) kui ka kooslus Eelmaa, Värk ja tehisaru. Oodata ei osanud midagi, ainus mõte oli: „See tundub lahe!“
Ja ongi lahe. Loenglavastuses räägib professor Taavi noorteadlastele (ehk lastele) paradoksist, puuksu jõul liikuvast konnast, sise- ja välismaailmast ning jaapani animekunstnikust Hayao Miyazakist. Professor Emer ja tehisaru aitavad seda kõike visualiseerida. Vaheajal saab endas peituva looma paberile joonistada, et loengu jätkudes tehisaru abil vaadelda tema „sisemist potentsiaali“. Nagu ma „Teatrielu 2024“ kogumikus olen kirjutanud,1 vahendab lavastus rahustavat sõnumit, et loominguline olend on ikkagi inimene, masin saab teda toetada – ideid täiendada või (ala)teadvuses tekkinud pilte taasluua.
Kaasavate kunstiformaatide puhul ei tohi kaasamine jääda formaalseks ning reaktsioonidele tuleb anda ruumi ja aega. „Olematute loomade“ eksistentsiaalselt sügav, kuid parajas koguses õhuavadega dramaturgia ärgitab lapsi valjult kaasa mõtlema ning juhendatud koos- ja üksikloomeks võetakse parajalt aega. Teisalt näitas festivali „Naks“ etendus, et noore publiku osalus pole nagu lüliti, mida saab etendajatele sobival ajal sisse lülitada. Professor Taavil oli raske oma jutupunkte järgida, sest agaratel noorteadlastel oli palju ideid. Toimunu ilmestas hästi, et kui juba korra on koos tantsitud või arvamust küsitud, kehtestub sellega noore vaataja silmis ruum, kus võibki kogu aeg kaasa rääkida – ja lapsed teevad seda kõhklemata.
Professor Taavi tuli selle agarusega eeskujulikult toime: kuulas kommentaari ära, noogutas mõistvalt, mõnel korral püüdis mõtet oma jutuga siduda. Nukraks teevad aga juhud, kui publiku reaktsioonidega hädas näitlejad viibutavad laval sõrme või lausa sunnivad sõnutsi lapsed vaikima. Millegipärast unustatakse neil hetkil ära, et teater on mäng. Noore publiku reaktiivsus võiks teatritegijaid inspireerida, sest see on igatepidi arendav. Muidugi ei osata kõiki reaktsioone ette näha ega kõigiks sekkumisteks valmis olla, seepärast tuleb improvisatsioonioskus soojas hoida.
Eestis justkui (veel) olematu. Just erakordset improviseerimisoskust ning huumorisoont ja vastupidavust nimetas inspiratsiooniseminari esineja Ellie Griffiths kolme põhiomadusena, mis sensoorse teatri (ingl sensory theatre) mängimiseks peavad etendajal olema.
Griffiths on Oily Carti teatri kunstiline juht – tema teatris on üle 40 aasta loodud ja mängitud sensoorseid lavastusi erivajadustega lastele. Eestis on Tim Webbi välja töötatud ja mõtestatud teatrivormi vähe kasutatud, tegijatest meenub näiteks Jaanika Juhanson. „Naksil“ jagas Griffiths nippe ja tähelepanekuid, mida on peaaegu poole sajandi pikkuse teatripraktika ajal tal kogunenud, ning andis huvilistele võimaluse katsetada sellise teatri tegemist, kus valgus on peategelane või heli muutub järsku vaikuseks.
Sensoorses teatris püütakse liikuda sõnast kaugemale ja aktiveerida publiku meeli (mida inimesel on vähemalt 33: kuulmise, nägemise, kompimise, haistmise ja maitsmise kõrval ka gravitatsioon, vistseraalne ja vestibulaarne reaktsioon jne). Oily Carti teater keskendub erivajadustega lastele, ent sensoorse teatri kaudu publikuga kohtumisest mõeldes võidaksid kõik. Harva on meie kõige meeldejäävamad kogemused elus verbaalsed, samuti ei looda tähendusi üksnes sõnadest, vaid palju kujundlikum võib olla etendaja kostüümi materjal või valguse langemine veekausile. Tasub meeles pidada, et teatri geograafiline või majanduslik kättesaamatus pole kaugeltki ainsad või peamised põhjused, mis takistavad kultuuris osalemist: vahest ulatuslikum on sotsiaalne eksklusioon, s.t, et üldiselt oodatakse teatrisse inimesi, kes mõtlevad ja käituvad ühtmoodi, normatiivselt.
Juba 2019. aastal näitas Keiu Virro, et sotsiaalselt ligipääsetavama teatri järele on Eestis nõudlus ja suur huvi.2 Rahvusooper Estonia „Tajuleebe tantsulugu“ kinnitab seda: intellektipuudega lastele mõeldud etendustele on jõudnud erilaadsete puuetega inimesed, sest see on üks väheseid lavastusi, mis on spetsiaalselt loodud mittenormatiivsele publikule. Ka Ellie Griffiths kinnitas, et erivajadustega laste pered on lojaalne publik: kui nende usaldus on võidetud, on nad igal etendusel kohal ja kutsuvad kõik oma sõbrad koos perega kaasa. Usalduse loomiseks on aga vaja teadmisi, mida „Naksi“ inspiratsiooniseminaril lahkelt jagati. Kuuldavasti osalesid kõigis loengutes-töötubades EMTA CPPMi magistrandid, nii et võtkem ühendust ja tehkem koostööd.
Olematud etendajad lõid kogukonna. Festivali „Naks“ teise päeva lõpetas Leikhusi teatri „The Crowd“. Etenduse alguses tervitasid publikut etendajad Eva Rosemarijni ja Lise Andrea. Nad andsid publikule kõrvaklapid ning suunasid ruumi, kus istekohti (teatritoole) polnud, aga olid näiteks riidestange kasukatega, „Jenga“ ja kaks tugitooli. Etendajad ise kaasa ei tulnud. Kui kümmekond minutit oli möödunud, helid ja tekstid mõnda aega juba klappides kõlanud, hakkas tunduma, et etendajaid ei ilmugi. See kollektiivne taipamine oli murdepunkt: lavastust vaatama tulnud publik sai etendajaks. Üks publikuliige istus tugitooli, teised kaks läksid legodega mängima, mina otsustasin proovida lauale asetatud parfüüme.
Järgmise tunni ühises ruumis sisustaski igaüks omal moel. Kõrvus kõlasid mõtisklused koos- ja üksiolemisest ning juhised, näiteks „otsi üles küpsised ja paku inimesele, keda sa ei tunne“. Mina alluda ei tahtnud, sõitsin tõukerattaga ringi ja mängisin üksi „Jengat“, aga heameelt teiste tegutsemise jälgimisest, meie koosolust tundsin ikka. Ja kui nägin, et ühiselt sätiti piknikutekid maha, võeti istet ja valati üksteisele teed välja, tahtsin ühineda.
Norra etendajaid füüsiliselt meie hulgas polnud, kuid etendus – kuidas me rahvahulgas ja rahvahulgana oleme – ja transformatsioon täiesti võõrastest kooskogejateks toimus sellest hoolimata. Muidu olematuna näiv olevik (sest minevik ei jäta rahule ja tulevik ei anna rahu) sai tunniks ajaks olevaks loodud.
1 Eleriin Miilman, Empaatiat, fantaasiat, antipaatiat. Noore vaataja teater 2024. aastal. – Artiklikogumik „Teatrielu 2024“. Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, 2025, lk 155–171.
2 Keiu Virro, Pingevabad lavastused erivajadustega lastele: kas puhta rõõmu kogemus jõuab ka Eestisse? – Eesti Päevaleht 20. IX 2019.