Viimasel ajal on uudiste lugemine üks päeva ebameeldivamaid kohustusi – ühelt poolt võiks ju üks normaalne inimene jälgida, mis parasjagu siin ja mujal toimub, teisalt on masendava info maht nii suur, et vahel tekib küsimus, kas edasi lugedes on ühel tundlikul inimesel veel võimalik jääda täie mõistuse juurde. Vabadusse lastud retsidivistid, lonkav õigussüsteem, ühte rahvast annihileeriva riigi saatkonna avamine riigis, mis ise on omal nahal kogenud pikka okupatsiooni, kultuuri jätkuv alarahastamine, õigemini selle aeglane ning süstemaatiline hävitamine … Sest kuidas teisiti saaks iseloomustada juba aastaid jätkuvat trendi, kus kultuuri valdkonnast võetakse järjepidevalt raha vähemaks, kusjuures needsamad vähemaks võtjad rõhutavad kultuuri väärtust ja vajalikkust.
Kulturnike selleteemaline seakisa on võtnud enda alla kilomeetreid nii tänavatel, ühis- kui ka peavoolumeedias: teatrirahva protestid, Olari Eltsi kõne, Muba noorte pöördumine ja viimati siis kultuuriministeeriumi rahastusest ilma jäänud Theatrumi ja elektron.art’iga solidaarsed sõnavõtud ja avalikud kirjad. Kõik kahtlemata vägagi õigustatud, kirjutan kõigile nendele alla! Ometi võttis nii mõnigi reaktsioon viimatiste värskete uudiste taustal kõhu korralikult õõnsaks. Misogüünne retoorika, lihtsalt lahmiv või lausa verd ihkav kommentaarium. Kired on lõõmamas ning näikse, et ratsionaalset mõtlemist kipub tõsiselt varjutama (valesti kanaliseeritud) viha. Nii mõnegi ühismeediapostituse all võis lugeda nõudeid avalikustada need inimesed, kes otsustasid Theatrumile ja elektron.art’ile raha mitte eraldada või jäid erapooletuks. Okei, ja siis mis? Avalik häbipost? Tühistamine? Ei kutsu enam „reetureid“ esietendustele? Seina äärde ja pumppüssiga … ? Ma saan aru, et inimesed on vihased, kurvad ja pettunud – mina olen ka –, aga komisjoni sõimamine olukorras, kus süsteem ise on mäda, on täiesti mõttetu. Pettumus tuleks suunata eeskätt selliseid tulemusi võimaldava struktuuri enese pihta ja lahenduste ning alternatiivide otsimisse praegusele mittetoimivale rahastamismudelile.
Kui ligikaudu 90% riigi eelarvest teatritele eraldatavast rahast läheb riigiteatritele, samal ajal kui ülejäänud 10% (sealhulgas Tallinna Linnateater) peab igal aastal näljamängude stiilis mõõduvõtmise üle elama, siis ei ole probleem neis inimesis, kes Excelis punkte jagavad, probleem on rahastuse ebaadekvaatses jaotumises. Ühe võimaliku lahendusena soovitas kriitik Jaak Allik teha Tallinna Linnateatrist sihtasutus, sekundeerin sellele mõttele. Linnateatri sihtasutuseks muutmine vabastaks osa era- ja munitsipaalteatrite rahastamise hindamiskomisjoni kaudu jaotatavast rahast. Samuti peaks suurendama kohalike omavalitsuste vastutust nn riigiteatrite rahastamisel ja vabaneva riigiraha suunama jällegi väiksemate teatrite toetuseks.
Eesti kultuur, eesti kirjandus, eesti kunst, eesti teater – on seda tugevamad, mida tugevamad on n-ö perifeersemad asutused, kunstnikud, ideed. Näiteks elektron.art on lühikese ajaga suutnud saada tõsiseltvõetavaks institutsiooniks, mis pakub platvormi eelkõige noortele alustavatele loojatele. Kas me tahame juba eos ära lõigata noorte võimaliku panuse Eesti teatrisse? Jah, need, kes väga tahavad ja jõuavad – saavad hakkama igasugustest tingimustes, aga kas see tõesti peab olema alati nii? Ning kas kultuuri elujõud ei tulene ka sellest, et riik loob tingimusi ka teistsuguste loojate kultiveerimiseks ja hoidmiseks, kui vaid nende, kes saavad ükskõik mis tingimustel õitsele puhkeda?
Siinkohal tahan kutsuda üles suuri ja riiklikult toetatud teatreid solidaarsusele väiksemate ja eksperimenteerivate asutustega. Olen seda varem ka öelnud ja rõhutan praegugi: tugev peavooluteater/kunst sõltub suures osas ka sellest, mis toimub kultuuri perifeersemates nurkades. Kui väiksemaid kohti pannakse muudkui fakti ette ja lõpuks survestatakse suisa end kinni panema, mõjutab see pikemas perspektiivis ka peavooluteatrit, kes tihti saab (kaude) inspiratsiooni ja impulssi just nimelt noilt väiksematelt-imelikumatelt-eksperimenteerivamatelt tegijatelt. Isegi kui suuri riigiteatreid ei koti väikse(ma)d, võiks neid ikkagi kottida enese tulevik – mida tugevam on perifeeria, seda tugevam on peavool! Meie kõigi asi on väiksemate asutuste hoidmine, see on kogu kultuuri värskuse, tugevuse ning jätkusuutlikkuse alustala. Nemad on kunstivälja tegelikud uuendajad. Laskem neil siis elada ja meil kõigil koos õitseda!