Elukeskkonda puudutavad teemad on kogu maailmas järjest rohkem esiplaanile tõusmas. Elurikkuse järsk vähenemine, kuumasaared linnades ning ekstreemsed ilmastikutingimused, üleujutused, valingvihmad ja maastikupõlengud on saanud lähtekohaks, millele toetub mis tahes maastikuarhitektuurialane arutelu, ettekanne või projekt. See, et inimkond on komplekskriisis, ei ole enam kellelegi üllatus – kriisist on saanud normaalolukord. Kogu maailmas on vaja järjest rohkem spetsialiste, kes oskavad loodusega koostöös, intelligentsel ja säästlikul moel kliima muutumise mõjuga arvestada ja sellega toime tulla.
Maastikuarhitektuuri tähtsamad rahvusvahelised sündmused leiavad aset sügiseti. Septembris ja oktoobris toimub alati rahvusvahelise maastikuarhitektide liidu (International Federation of Landscape Architects ehk IFLA) kaks olulist kohtumist: Euroopa kongress oli sel aastal Brüsselis ning maailmakongress 1400 osalejaga 60st riigist Prantsusmaal. Võõrustajaks oli seekord nüüdisaegse maastikuarhitektuuri parimate näidetega väikelinn Nantes.
IFLA maailmaorganisatsiooni president ja Eesti maastikuarhitektide liidu liige Bruno Marques rõhutas konverentsi avakõnes, et globaalsed probleemid on väga suures osas seotud keskkonna ja maastike muutumisega. Traditsioonilistest insenerilahendustest (torustikud vihmavee ärajuhtimiseks, betoonmüürid uputuste kaitseks, mitmerealised sõiduteed ummikute vähendamiseks) enam ei piisa. Järjest rohkem tuleb teha koostööd loodusega, mõelda distsipliinideüleselt ning ületada maastikuarhitektuuri, hüdroloogia, ökoloogia, sotsiaalpsühholoogia ja esteetika piirid. Bruno Marquese juhtimisel on maastikuarhitektid viimastel aastatel osalenud ka ÜRO kliimakonverentsidel. Brasiilias Belémis toimunud riikidevahelisel kliimakonverentsil (COP 30) osalenud IFLA delegatsiooni sõnum oli lühike, aga konkreetne: kliimakriisi on põhjustanud disainiviga, kuid disaini abil saab vea ka parandada. Maastikuarhitektid kutsuvad maailma juhte üles loobuma kitsa vaate lahendustest ning lülitama keskkonda puudutavad looduspõhised terviklikud lahendused poliitika- ja majandusotsustesse. Maastikuarhitektuuri n-ö tööriistad ja võimalused tuleb rakendada kliimaprobleemidega võitlemiseks.1
Maastikuarhitekti Kongijan Yu kavandatud Tianjini Qiaoyuani pargis on ühendatud maastikukujundus ja ökosüsteemi teenused.
Mydogistiaotiaohu / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons
Mõtle nagu vesi
Kuidas siis arvestada loodusega poliitikat, majandust ja kultuuri puudutavates otsustusprotsessides? See nõuab maastikuarhitektuuri erialal ümbermõtestamist ja -õppimist. Tuleb olla pidevalt kohal ja dialoogis võimudega, tõestada andmepõhiselt mõjusid ning tõsta ühiskonna teadlikkust eetilise jätkusuutliku keskkonna osas.
Nantes’i konverentsi peaesinejaks oli üks maastikuarhitektuuri staare, professor Kongjian Yu (1963–2025). Tema hukkumine lennuõnnetuses paar nädalat pärast konverentsi, kui ta uuris Brasiilias märgalasid, raputas kogu valdkonda ja andis erakordse praktiku ning õppejõu ühele viimasele loengule veelgi sügavama tähenduse. Parimas loomejõus maastikuarhitekti, Turenscape’i looja ning Hiinas ja kogu maailmas üle 300 projekti teinud švammlinna kontseptsiooni (Sponge City) looja sõnum oli lühike ja võimas: mõtle nagu vesi.
Viimase kümnendi ühe olulisema ökourbanismi teoreetiku ettekanne käsitles ökoloogilist infrastruktuuri ruumistrateegiana, mille abil ühendada ökoloogilised protsessid, kultuuriidentiteet ja sotsiaalne vastupidavus. Professor Yu väitis, et tänapäeva linnad on hüdroloogiliselt ja ökoloogiliselt haprad süsteemid. Hall infrastruktuur ehk torustikud, kanalisatsioon ja betoonpinnad on katkestanud vee ja maa loomuliku suhte ning teinud linnad üleujutuste ja kuumalainete ajal abituks. Tema švammlinna kontseptsiooni kohaselt saab aga linnadesse luua sidusa veevõrgustiku ilma liigse tehnilise keerukuseta. Švammlinn ei tähenda üksnes tehnilisi lahendusi vee liikumise aeglustamiseks ja selle immutamiseks, vaid linna kui keskkonna võimet hingata, taluda ja kohaneda – olla osa ökosüsteemist. Aasias linnamaastike planeerimist muutnud lähenemine on sedavõrd levinud, et nüüd räägitakse juba švammplaneedi kontseptsioonist.
Kongjian Yu kritiseeris korduvalt modernistlikku maastikuarhitektuuri kui „ilusate, kuid surnud pindade“ tootmist, rõhutades, et mõtteviis peab muutuma nii väärtuste kui ka esteetika puhul. Selleks tuleb ühendada loodusprotsessid ja kohalik kultuuriidentiteet, luua seesugune esteetika, kus ilu peitub looduse rütmide austamises ja ökoloogilises toimivuses, mitte geomeetrilises korrapäras.
Yu projektid on suurepärane näide, kuidas tööstuslikust või üleujutusohus alast on saanud kultuuriline ja ökoloogiline maastik: süsteem, mis puhastab reovett, pakub elupaiku ja kus taastub inimeste side loodusega. Tema töödes, nagu Harbini Qunli sademeveepark (2011), Shanghai Houtani park (2010) või Bangkoki Benjakitti metsapark (2022), on maastikuarhitekti ülesanne olnud ökoloogiline planeerimine ja piirkonna olukorra parandamine, mitte visuaalne dekoreerimine. Maastik on elustunud, sellest on saanud toimiv ja kultuuriliselt tähenduslik süsteem. Selline mõtteviis nõuab distsipliinilt uutmoodi eetikat: maastikuarhitekt ei projekteeri enam valmis kujundeid, vaid kujundab terve ökosüsteemi.
Väga imetlusväärne on ka see, et tal on õnnestunud poliitikuid, kinnisvaraarendajaid ja teisi otsustajaid veenda kasutama looduspäraseid lahendusi näiteks üleujutusi takistavate tammide asemel. Otseselt tema järjepideva (teavitus)töö tulemuseks võib pidada 2013. aasta Hiina riiklikku švammlinna programmi, mis hõlmab juba üle 250 linna. Yu rõhutas, et kommunikatsioon on võtmetähtsusega ja et maastikuarhitektidel tuleks julgelt pöörduda otse kõige kõrgemal positsioonil poliitikute ja otsustajate poole.
Puhas mustus
Elurikkuse vähenemine ei ole ainult ökoloogiline probleem, vaid sümptom, mis näitab, et inimeste kujundatud keskkond on liiga homogeenne, tihe ja isoleeritud. Samuti puudutab see otseselt inimeste tervist, elukvaliteeti ja oodatavat eluiga.
Prantsuse mikrobioloog prof Marc-André Selosse on kirjutanud mitmeid raamatuid selle kohta, kui tihedalt on inimene seotud oma keskkonnaga ja kui palju ta tegelikult loodusele ja ökosüsteemidele võlgneb. Tänapäeva „arenenud“ ühiskondadel on 1/3 võrra vaesem mikrobioom kui inimestel 100 aastat tagasi või neil, kes tegutsevad iga päev looduses.2 Oma ettekandes rõhutas Selosse, et linnades peab olema paljast mullapinda, millega lapsed peavad kokku puutuma. Ühe hiljutise teadustöö3 raames uuriti, kuidas mõjutab loodusliku pinnase mikroobirikkus laste tervist. Katses mängis 26 lasteaialast kahe nädala jooksul iga päev kaks korda kahekümne minuti kaupa liivakastis. 13-le anti steriilne, turbaga värvitud liiv, teiste liiv rikastati metsapinnasega, mis on täis seeneeoseid ja mikroobe. Juba kahe nädala pärast näitasid analüüsid, et lapsed, kes olid puutunud kokku elava mullaga, olid saanud mitmekesisema mikroobikoosluse ning nende immuunsüsteem oli aktiveerunud: bakteririkas pinnas oli toiminud loodusliku vaktsiinina.
Selosse’i sõnul on häda selles, et loodud on liiga puhas maailm, kus steriilne, hoolikalt kontrollitud pinnas ja taimkate ei toeta enam loomulikku elutegevust. Ehkki pealtnäha võib steriliseeritud maailm tunduda ohutu, on see tegelikult elutu. On oluline, et linnamaastik poleks üksnes visuaalne rohelus, vaid elav, hingav ja mikroobirikas keskkond. Belgias läbi viidud uuringu põhjal on vanemaealiste neurodegeneratiivsete haiguste risk (sh dementsus ja Alzheimeri tõbi) seotud sellega, kui tihe on nende kontakt rohealadega.4 Kuna paljude Euroopa haridusasutuste õuealad on tuimad kivi- ja kummipinnad, tuleb eriti tänuväärseks pidada kõiki kooliaedu. Kontakti tõttu elava pinnase ja mitmesuguste mikroobidega on inimene tervem ja vastupidavam. Just lapsepõlves mullaga kokkupuutumine loob vastupidava mikrobioomi ja immuunsüsteemi kogu eluks.
3-30-300 reegel
Maastikuarhitektuuri tegevusampluaasse ei kuulu ammu enam vaid esteetika, maastikuarhitektuuri osad on nii ökoloogilised, sotsiaalseid kui ka füsioloogilised protsessid. Sidusa rohe- ja sinivõrgustiku (puud, pargid, veekogud, rohefassaadid, märgalad jms) suurendamine ei ole kulu, vaid investeering. Sellel on teaduslikult mõõdetav positiivne mõju linnade kliimale, ökosüsteemidele, elurikkusele ning eelkõige inimese heaolule ja tervisele.
Paljud linnad on juba asunud teaduspõhistel alustel muutusi tegema. Näiteks nii Seattle, Malmö kui ka IFLA konverentsi võõrustanud Nantes on omaks võtnud 3-30-300 reegli. Hollandist pärit linnametsanduse eksperdi, teadlase ja õppejõu Cecil Konijnendijki loodud mõõdupuu on lihtne, ent tõhus raamistik linna(roheluse) kvaliteedi hindamiseks. Selle järgi peaks igast eluruumi, laste- ja hoolekandeasutuse aknast olema näha vähemalt kolm puud, 30 protsenti ümbruskonna ja tänavaruumi maapinnast kaetud puuvõradega ning igast kodust peaks 300 meetri kaugusel paiknema vähemalt üks avalik park või roheala. Nimetatud reeglist on saanud linnade rohepoliitika ja tervist toetavate linnade strateegia tööriist, sealhulgas ka maailma terviseorganisatsiooni soovitus.
Kõik räägivad elevandist toas
ÜRO keskkonnaprogrammi sõnutsi on praegusele kobarkriisile võimalik vastata ainult looduse enda abiga, see tähendab loodusest lähtuvaid lahendusi kasutades. Arvesse tuleb võtta kohalikud ökosüsteemid, et lahendada kliima, tervishoiu, turvalisuse, elurikkuse ja demograafiaga seotud probleemid. Maastikuarhitektuuris puudutab see eelkõige vihmavee säästlikku kasutamist, üleujutuste mõjuga arvestamist ja selle leevendamist, kõvakattega pindade vähendamist, looduslike alade kaitsmist ja haljastuse osakaalu suurendamist hoonestuse ja infrastruktuuri arvelt. ÜRO andmetel oleks looduspõhiseid lahendusi kasutades võimalik kasvuhoonegaaside emissiooni vähendada üle 40 protsendi globaalse soojenemise piiramiseks vajalikust kogusest.
Brüsseli üldkogul sai osaleda ka töötoas, kus arutuse all oli looduspõhiste lahenduste parem integreerimine Euroopa liidu toetuste jaotamise hangetes. Peamiste kitsaskohtadena toodi välja kvaliteedipõhiste hangete puudumine (ehk odavhangete domineerimine) ning see, et kvaliteedikriteeriumide hulgas ei ole ei teadus- ega looduspõhiste lahenduste nõuet. Samuti pole selgust, mida peetakse silmas projekti kliimamuutustega kohanemise spetsiifiliste miinimumnõuete all. Hangetes on sageli eraldatud disain ja insenerilahendused ning maastikuarhitektid ei pruugi olla kaasatudki hanke korraldamisse. Isegi kui disaini osa käsitleb looduspõhiseid lahendusi, ei pruugi muud (tehnilised) projektiosad seda toetada. Nimetatud probleemid esinevad peaaegu kõigis Euroopa riikides, Eesti ei ole siin mingi erand. See tegelikult julgustab ja õhutab Euroopa kolleegidega kogemusi jagama. Euroopa linnade omavaheline koostöö, kus IFLA on üks osaline, juba toimub mitmete ELi rahastatud projektide raames. Hea näide on programmi „Interreg North Sea“ toetatud projekt „Green Team“, mis ühendab Belgia, Hollandi ja Saksamaa omavalitsusi ning on abiks kliimamuutustega kohanemisel ning rohe-sinivõrgustikesse investeerimisel.
Probleemid parkideks
Hollandi maastikuarhitekt ja teoreetik Dirk Sijmons on uurinud maastikuarhitektuuri rolli kriisides. Tema sõnul ei ole kliima, elurikkus, energia, sotsiaalne õiglus või territoriaalne ebavõrdsus enam eraldi nähtused, vaid mitmekihiline probleem, mis määratleb antropotseeni ajastu iseloomu. Sijmonsi järgi ei saa sellises olukorras pakkuda lahendust väljastpoolt, vaid lahendus peab sündima olukorra seest ning see peab aitama ühiskonnal kohaneda.
Sijmons kasutab kujundina neljakohalist maatriksit, kus neli maailmavaadet ehk kliimamuutuse eitamine, (öko)modernism, posthumanism ja antropotsentrism 2.0 ristuvad nelja professionaalse rolliga: nimelt maastikuarhitekti, teadlase, aktivisti ja kunstniku omaga. See struktuur ei kirjuta ette väärtushinnangut ega hierarhiat, vaid kujutab kognitiivset ja eetilist maastikku, kus toimetavad keskkonnaga tegelevate erialade esindajad. Ühestki mõtteviisist üksi ei piisa muutuste läbiviimiseks, kuid igaüht neist on millalgi vaja. Seetõttu ei saa tänapäeval olla maastikuarhitekt ainult spetsialist või visionäär. Vaja on praktikuid: maastikuarhitektuuri ülesanne pole enam üksikute probleemide lahendamine, vaid liikumine maailmavaadete ja rollide vahel olukorras, kus ebastabiilsusest on saanud püsiv seisund. Antropotseeni maastik ei vaja valmis lahendusi, vaid võimet elada kestvalt ebakindlas olukorras. Vaja on ümber õppida, mitte järjekordset disaini.
1 Our Call to Action: IFLA’s COP30 Brazil Position Statement. https://www.iflaworld.com/newsblog/our-call-to-action-iflas-cop30-brazil-position-statement
2 Marc-André Selosse, Nature et préjugés. Convier l’humanité dans l’histoire naturelle, Actes Sud, 2024.
3 Marja I. Roslund, Aniruda Parajuli, Nan Hui jt, A placebo-controlled double-blinded test of the biodiversity hypothesis of immune-mediated diseases. – Ecotoxicology and Environmental Safety 2022, nr 242.
4 Jean Simos, Exposition aux espaces verts et mortalité due aux maladies neurodégénératives chez les personnes âgées: étude de cohorte de suivi sur 13 ans. – Environnement, Risques & Santé 2022, nr 21, september-oktoober.