Kohtun Mihkel Rauaga (56) hämaral hilissügisesel hommikul ühes Tallinna vanalinna kohvikus. Kolmandat kuud elab ta elu, mida varem ei ole elanud, ehkki vanalinna hääled kõlavad nagu varem. Kaubaautod voorivad, turistide kohvrite rattad vurisevad munakivisillutisel… Aastakümneid jalutas Mihkli ema Aino Pervik samu tänavaid mööda.
Alustuseks jutustan Mihklile, kuidas tema vanemate Aino Perviku ja Eno Raua raamatud mind väikelapsena aitasid, kui haiglasse sattusin. Hoidsin neid padja all, paludes Kunksmoorilt tervist ja Naksitrallidelt, et nad mu koju viiksid. Mihkli arvates oleks see lugu ta emale meeldinud.
Oled juba tellija? Logi sisse