Kuigi Eestis on õpilaste tehnoloogiahuvi äratamisse suunatud märkimisväärselt raha, on fookus liigselt pidevalt uute katsetuste toetamisel, end juba tõestanud lahendused jäävad nimelt selle tõttu rahast ilma ja töötavate lahenduste alalhoiuks ning laiendamiseks eelarvet pole, kirjutab Lauri Soosaar.
Tehnoloogiavaldkond ja inseneeria saavad noortele ahvatlevaks karjäärivalikuks siis, kui need juba noores eas praktilises võtmes ägedaks teha. Veidi enam kui kaheksa aastat tagasi võtsin koos mõne mõttekaaslasega kuulda presidentide, ministrite ja ettevõtjate üleskutseid, et me peame tehnoloogia ja inseneeria populaarseks muutma, muidu jääme veel aastakümneteks Skandinaavia elatustasemest maha.
Lõime algatuse Merkuur. See on suurde autohaagisesse pakitud rändav tehnoloogiaõppe klass, mis liigub koolist kooli ja lubab sisustada põhikooli tehnoloogiaõppe (vana nimega tööõpetuse) tundi põnevamalt, kui tavalises klassis teha saaks.
Lahendasime ära kitsaskoha, et tänapäevaseid pigem kalleid seadmeid ei jõuaks iga kool õppevahenditeks kunagi osta. Igas koolis seisaks inseneriõppe varustus niikuinii enamiku ajast jõude. Seega on lahendus panna robootika tööpingid, laserseadmed jne koolide vahel liikuma, sest ühe komplektiga saab niimoodi harida ja inspireerida tuhandeid noori.
Merkuur on käinud tehnoloogiaõpet toetamas mitmesajas koolis, kokku kümnetele tuhandetele õpilastele. Algusest peale võeti idee ja lahendus väga soojalt vastu. Saime kiirelt n-ö turu tagasiside õpilaste, õpetajate ja koolijuhtide poolt, et sellist n-ö toodet on Eesti haridusse väga vaja.
Õiged sõnad, aga vildakas rahastusmudel
Kuid mida ei tulnud, oli haridusministeeriumi ja allasutuste sisuline kate presidentide ja ministrite ilusatele sõnadele. Visioonikate kõnede järgi oli otsekui suur ootus, et praktilise kogemusega inimesed looksid uudseid lahendusi, et tehnoloogiaharidust nutikalt paremaks teha. Selgelt suutis Merkuur seda teha, nagu soe vastuvõtt näitas. Samal ajal Merkuuri rahastamise olukord aina halvenes, paradoksaalselt lausa selle tõttu.
“Sarnaselt toimib näiteks idufirmade turg, kus alustavad paljud ja ükssarvikuks saavad üksikud.”
Innovatsiooni ABC ütleb, et kompleksse probleemi lahendamiseks tasub esmalt minimaalses mahus katsetada suurt hulka erinevaid lahendusi ning seejärel suunata ressursid sellesse, mis avaldas soovitud mõju. Sarnaselt toimib näiteks idufirmade turg, kus alustavad paljud ja ükssarvikuks saavad üksikud. Kui idufirmal klientuur kiirelt kasvab, siis lisandub sinna enamasti sama kiirelt ka investeeringuid, sest pakutav lahendus toimib ja sellesse tasub raha juurde panna.
Eestis on haridus sisuliselt avaliku sektori monopol, vabast turust ei saa rääkida. Investeerimisturu rolli täidab riik oma haridusprojektide rahastusvoorudega. Tuleb tunnustada, et innovaatilisteks haridusprojektideks on Eestis olnud läbi aastate päris arvestatavalt raha, enamasti euroraha.
Tõsine mure on see, kuidas raha kasutatakse. N-ö käima läinud lahendused ei saa oma edu tõttu lisavõimendust, nagu näiteks idufirmade turul ja nagu oleks loogiline ja efektiivne. Vaid pidevalt jagatakse kogu raha laiali aina uutele ja uutele esialgsetele katsetustele.
Samal ajal puudub haridusvaldkonnas reaalne turuolukord (innovatsiooniraha ei asu koolides, vaid kesksetes asutustes), seega end sellise n-ö seemneraha toel tõestanud lahendustel pole ka realistlikku klientuuri, kellelt ise edaspidi teenuse eest tasu küsida.
Talendid ei tule haridusse, kui tingimused on elukauged
Loomulikult ei peaks ükski hariduslahendus saama maksumaksja raha niisama. Pidev konkurentsiolukord ja ainult pidevalt koolide silmis kõrge taseme hoidmine oleks mõistlik rahastamise tingimus.
Samal ajal ei saa mõistlikuks pidada seda, kui mõni lahendus ei sobi uueks perioodiks rahastusele kandideerima nimelt seetõttu, et on end juba tõestanud ja õpetajate ning õpilaste poolt oodatud, mitte uus katsetus.
Tulin missioonitundest haridusse panustama erasektorist. Olen hariduselt masinatööstuse insener, töötanud nii tootmis- kui müügijuhina. Haridusvaldkonda tulles kaotasin sissetulekus umbes 50 protsenti. Hiljuti otsustasin, et kehtivate regulatsioonide ja ametkondade suhtumise kiuste ma enam panustada ei jaksa. Teised veavad Merkuuri, nii nagu võimalik, edasi. Mina liigun erasektorisse tagasi.
Ilmselt tuleks ja püsiks hariduses rohkem praktilise inseneeriakogemusega inimesi, kui loogika, kuidas reageeritakse siis, kui keegi kõnedes välja hüütud üleskutsetele ka päriselt vastab, oleks läbimõeldum ja elutargem.