Taani kirjanik Tove Ditlevsen (1917–1976) on eesti lugejale tuntud eluloolistel seikadel põhinevate romaanide «Lapsepõlve tänav» ning «Kopenhaageni triloogia» autorina. Vähem on teada, et ta oli ka andekas lühilugude kirjutaja, kelle tekstid jõudsid esimest korda eesti keelde kogumikuna «Noor tütarlaps saab vanaemaks» (1964). See oli valimik Ditlevseni noorpõlve novelliparemikku koondavast kogust «Kevade» (1956), mille Loomingu Raamatukogu tõi nüüd täies mahus eesti lugejate ette.
Ditlevseni meisterlikud lühilood torgivad südant ning viivad inimhinge valukohtadesse: adopteeritud poisi pähe, kes tunneb, et on perest kõrvale jäetud, kui perre sünnib «päris oma» laps; tüdruku kõrvale, kes igal õhtul pisarsilmi ema tehasetöölt koju ootab; perekonda, kus otsustatakse oma pattude lunastuseks isale aiakrunt osta; või sellesse kummalisse olukorda, kus me mõnel päeval iseennast ära ei tunne.
Loe raamatust lühilugu «Kevad», mille on taani keelest tõlkinud Maarja Siiner.
Juba kaugelt oli näha, et naine oli kuidagi muutunud. Mees istus tillukeses kohvikus sama laua ääres, kus nad viimase aasta jooksul igal pärastlõunal olid kohtunud. Ta vaatas läbi akna valget tänavat, kus inimesed, käed näo ees kaitseks, endale lumetormis teed tegid. Ta mõtles, et naine tuleb hiljem kui tavaliselt, ja veel enne, kui ta naist nägi, hiilis talle ligi ähmane, valulik rahutus. Ja kui ta naist lõpuks silmas, tabas teda rusuv, nüri hirmuaisting. Naine lähenes nagu tavaliselt tänava teisest servast ja ületas sõidutee, eirates kõiki liikluseeskirju. Ka riides oli ta nagu tavaliselt, kõik oli üsna nii, nagu alati oli olnud, ja ometi oli kõik nii raske ja ebareaalne, nagu oleks sellest aastaid, kui ta viimati siin akna all istus ja naist tulemas nähes tajus, kuidas pelgalt naise nägemine hajutas rahutuse, mida ta alati tundis, kui naine polnud temaga.