Kirjanik Piret Jaaks, kelle sulest on ilmunud nii romaane kui ka näidendeid, usub, et hea lugu sünnib sellest, kui teema ka autorit ennast väga puudutab.
Raamatud on Piret Jaaksi saatnud maast madalast. Ta hakkas lugema umbes nelja-aastaselt ning esimene raamat, mille ta läbi luges, oli Julius Oro “Muna”.
“Ma mäletan täpselt seda hetke, kuidas ma vaatasin neid tähti ja ma sain järsku aru, et need moodustavad sõnu. See on mulle nii hästi meelde jäänud ja sellepärast on “Muna” minu elus väga oluline raamat,” meenutas ta saates “Ridade vahel”.
Lugemine saatis teda läbi lapsepõlve ning raamatud saatsid teda nii koduseinte vahel kui ka mööda Kohilat ringi kolades. Kuid kõige suurema meelega luges Jaaks raamatuid öösel pimedas teki all. Kirjanik usub, et see iseloomustab paljusid tema põlvkonna lapsi.
“Raamat oligi sisuliselt meie internet. Sealt me ammutasime oma informatsiooni, elasime oma tundeid läbi. Ja kuidas sa siis paned ära raamatu põneva koha pealt magamise ajaks? See ei ole lihtsalt võimalik,” lausus ta.
Eriti armastas Jaaks muinasjutte. “Ma lugesin kõiksugu laadi muinasjutte, kaasa arvatud üsna süngeid asju,” märkis ta ja lisas, et muinasjutud on teda ka kirjanikuna tugevalt mõjutanud.
“Ma ei tea ühtegi enda teost, kuhu ma ei paneks mingisugust maagiat sisse. Isegi kui ma “Taeva tütreid” kirjutasin, mis on tegelikult reaalselt elanud inimese eluloo põhjal, siis mul ikka õnnestus sinna panna selliseid vaatenurki, mille kohta võiks küsida, kas need juhtuvad unes või ilmsi,” kirjeldas ta.
Nagu lugemiseni, jõudis Jaaks ka kirjutamiseni üsna varakult. Kuid ilukirjanduse asemel hakkas ta sõbrannaga omaalgatuslikult ajakirjandusega tegelema.
“Meil oli siin samas Kohilas sõbrannaga üks plats, mida kutsusime Korinthose maa-alaks. See oli sisuliselt kuningriik ja me rajasime sinna oma ajalehe. Ja siis hakkasime ise ajalehte tegema: mõtlesime lood välja, panime kirja, illustreerisime, köitsime ka vihikukeseks,” meenutas ta. “Me andsime seda iseenda jaoks välja, ise lugesime ka. Lugejaid meil rohkem ei olnud, olud olid keerulised, aga saime hakkama,” naeris kirjanik.
Kui jõudis kätte aeg ilukirjanduse poole liikuda, võttis Jaaks esimesena ette näidendid. Tõuke selleks andis noores eas draamateatris nähtud Tšehhovi “Onu Vanja”.
“See paelus mind tohutult. Eriti see, kuidas Tšehhov teksti üles kirjutab. See tundus mulle suurepärane, et kuidas saab öelda nii kaunikõlaliselt nii palju ja samas nii vähe korraga. Siis ma tundsin, et sellist maagiat tahaks ise ka õppida, et kuidas sa valdad sõnu niimoodi, et sa võid ühe korraga maalida põhimõtteliselt paari sõnaga inimese ette terve maailma,” lausus kirjanik.
Jaaksi näidendist “Öökuninganna” on tehtud neli lavastust. Nüüdiskirjanikest on rohkem lavastatud vaid Jaan Tätte loomingut. Jaaks meenutas, et “Öökuninganna” kirjutamiseks sai ta tõuke sõbranna Andra Teedelt.
“Andra ütles, et Eestis on näidenditega selline olukord, et ei ole vanematele naisnäitlejatele tugevaid kandvaid mitmekihilisi rolle ja mina olin juba tükk aega mõtisklenud, et peaks kirjutama ooperilauljast loo. Ongi fiktiivne tegelane, aga see pakub kuidagi nii palju: kuidas saab võtta elu niivõrd mänguliselt ja samas on see ka sinu töö. Nii tuligi “Öökuninganna”,” avas ta.
Hea näidendi retsept on Jaaksi sõnul väga lihtne – teema peab autorit väga puudutama.
“Sa pead põhimõtteliselt selle justkui enda omaks tegema ja andma sellele kolm tilka verd. Niimoodi sünnibki hea näidend. See on ilmselt iga hea kirjandusteose retsept,” usub ta.