“Palestiina 1936”
Režissöör: Annemarie Jacir
Palestiina-Iisraeli konflikti tuules ning pideva polariseeriva uudisfooni taustal oleks hea teada ka ajaloolist tausta, mis on ilmselt ladunud vundamendi paljuski sellele, mis seal praegu toimub. Lootsin kogu südamest, et “Palestiina 1936” saab sellega hakkama, aga kahe tunni sisse üritatakse suruda kümneid teemaarendusi ning terve trobikond tegelasi, kuid ükski neist ei saa piisavalt tähelepanu ja vaatajale valatakse lihtsalt katkematult uut infot kaela, millega me ei oska lõpuks suurt midagi tarka peale hakata.
“Palestiina 1936” Autor/allikas: Kaader filmist
Saab näha, kuidas läheb sellel filmil Oscari-rallil, sest Palestiina esitas selle ka oma mitte-ingliskeelse filmi kandidaadiks. Peale mõne ägeda kõrvalosatäitja ning paari meeldejääva võttepaiga on siit raske midagi kaasa võtta. Potentsiaali on rohkem kui päriselt realiseerida suudetakse.
“Palestiina” 1936″ linastub 22. novembril kell 20.30 Apollo Kino Plazas.
“Meri”
Režissöör: Shai Carmeli-Pollak
Ilmselt boikoteerivad inimesed juba põhimõtte pärast Iisraeli tänavust Oscari-kandidaati “Meri”, kuigi enne selja keeramist tasuks ikkagi korra heita pilk ka sellele, mis lugu ekraanil üldse lahti joonistub. Kui “Palestiina 1936” proovis rääkida korraga kõigest, aga ei suutnud lõpuks sügavamalt puudutada, siis “Meri” teeb ühe 12-aastase Palestiina poisi silme kaudu, kes soovib iga hinna eest elus esimest korda mere äärde jõuda, palju tugevamaid ja liigutavamaid üldistusi.
“Meri” Autor/allikas: Kaader filmist
Siin näidatakse, kuidas väikesed inimesed jäävad võimu hammasrataste vahele ning nende pisikestele unistustele tõmmatakse lihtsalt kott pähe. Aga kellelegi ei näidata seejuures näpuga. Shai Carmeli-Pollaki teekonnafilm suudab valupunktidest rääkida kergelt ja läbi huumori, aga mõjuda seejuures igati tuumakalt. Saab nutta, saab naerda ning selle kõige keskel ei vali “Meri” tingimata pooli, vaid kirjeldab olukorda oma paradoksaalses troostituses.
“Meri” linastub 23. novembril kell 16.30 kinos Artis.
“Ma vannun”
Režissöör: Kirk Jones
Otsus minna Tourette’i sündroomist komöödiat tegema on pehmelt öeldes julge, sest vähemalt minul vaatajana oli küll enne seanssi väike sisemine dilemma: mille üle on sobilik naerda, mille üle mitte? Õnneks oli PÖFF-il enne seansi algust režissööri videotervitus, kes selgitas, et John Davidson, kellest sai Suurbritannias üks Tourette’i sündroomi eestkõnelejaid ning kelle elul film suures osas ka põhineb, on ise öelnud, et ka tema naerab tihti tikkide ja sõnaplahvatuste peale, mis neid inimesi igapäevaselt saadavad. See on oluline kontekst, mis võtab vaatamise ajal pingeid maha.
“Ma vannun” Autor/allikas: Kaader filmist
Just nende samade pingetega, nii kolmandate isikute kui ka selle sündroomi käes vaevlevate inimeste vaatenurgast film ennekõike tegelebki. Tõeliselt suure südamega tehtud linateos, mis nõretab mustast huumorist, aga just see hoiab ära liialt moraliseeriva tooni, muutmata samas ka ekraanil toimuvat kuidagi jantlikuks. Võimalik, et aasta parim komöödia, kus saab samas oma nutud ka nutetud. Kui see teile veel filmi maha ei müünud, siis minge kasvõi näitlejatööde pärast kinno: peaosatäitja Robert Aramayo mängib sellise hooga, et suu vajub kohati lahti.
“Ma vannun” linastub 22. novembril kell 15.15 Apollo Kino Solarises.
“André on loll”
Režissöör: Tony Benna
Veel üks film haigusest ning taas ootamatult humoorika nurga alt. Antud juhul on küll raske öelda, kes täpselt selle filmi tegi, sest kuigi režissööriks on märgitud dokumentalist Tony Benna, siis peaosatäitja André Ricciardi andis ilmselt suurema osa sisendist, kaasa arvatud filmi idee. Meenub kohe viis aastat tagasi valminud Manfred Vainokivi dokfilm Linnar Priimäest, kus samuti peaosatäitja filmi kulgu tahtis ise suunata, siin on küll lugu hoopis tragikoomilisem: André saab ühel päeval teada, et tal on kaugele arenenud käärsoolevähk. Aastakümneid reklaaminduses töötanuna hakkab saab ta kohe aru, et nüüd tuleks teha film sellest, kui loll ta oli, et varem kontrolli ei läinud, ning dokumenteerida selle haiguse kulgu.
“André on loll” Autor/allikas: Kaader filmist
Tuhandel muul juhul tähendaks see ilmselt valusalt traagilist portreed ühest vähehaaval hääbuvat inimesest, kuid mitte antud juhul. A24 egiidi all valminud “Andre on loll” näitab, kuidas ühe raske haiguse võitlemiseks võib parim ravim olla hoopis… huumor. Ricciardi naeruvääristab ja mõnitab vähki, ta võitleb küll pidevalt haigusega ega las sel endast võitu saada, kuid kõige olulisem on tema jaoks sellest vaimselt üle olla. Aga kui kaua sa suudad nalja teha tõve üle, mis sind lõpuks täiesti tühjaks imeb? Selle keerulise küsimusega seisavad ka vaatajad filmi viimasel kolmandikul silmitsi, kui näeme vähi laastavat mõju nii lähedalt, et paljud tahaksid ilmselt pilgu ära pöörata. Isegi sulgesin vahepeal silmad, sest oli ebamugav. Aga peabki olema!
“Andre on loll” linastub 21. novembril kell 22.15 Apollo Kino Plazas.
“Hamnet”
Režissöör: Chloé Zhao
Tänavuse filmiaasta üks enimräägitud ja tõenäoliselt ka Oscaritel vähemalt hulga nominatsioone koguv “Hamnet” on näide ideaalsest auhinnahooaja filmist, mis on aga mudeldatud nii täpselt, et osa hingest on peenhäälestuse käigus kaduma läinud. Olemata lugenud filmi aluseks olevat menuraamatut, mis räägib fakte ja fiktsiooni vaba käega segava loo William Shakespeare’i nooruspõlvest ja teekonnast näitekirjanikuks, on mul raske kõike objektiivselt hinnata, kuna äkki on Chloé Zhao lihtsalt viimse mutri ja poldini algmaterjalile truuks jäänud. Sellele vaatamata jääb mulje, et kuigi “Hamnet” ütleb paljusid asju, jääb kõik oluline tegelikult ütlemata.
“Hamnet” Autor/allikas: Kaader filmist
Zhao on tugev lavastaja, selles pole ka “Hamneti” näitel kahtlustki, ta pigistab keskses rollist olevast Jessie Buckleyst välja ikka selliseid registreid, mis toovad judinaid seljale, aga need visuaalsed kujundid, mida ta ekraanile köitvalt luua suudab, pole kahjuks suurema terviku teenistuses. Ühelt poolt on filmi käsitlus tugevalt feministlik, minu jaoks mõjub see aga rohkem feminismi paroodiana: jäädakse kinni loosungitesse ning taandavatesse tüüpmotiividesse, mingit sügavust ei saavutada, kõik on kuidagi pinnapealne ja konstrueeritud. Aga kas see on tegelikult üllatav, sest kas mitte suurt osa Oscari-filme ei kirjelda samad märksõnad? Ilus, kaasahaarav ja kõneainet pakkuv kest, aga kui sisse piilud, siis laiutab seal tühjus.
“Hamnet” linastub 23. novembril kell 17.30 Apollo Kino Plazas.
“Jumalik komöödia”
Režissöör: Ali Asgari
PÖFF-i fookus oli tänavu küll Kataloonial, aga erinevatesse programmidesse oli paigutatud ka piisav hulk teravalt lõikavat Iraani kino, et sellestki saanuks kokku panna eraldi põimiku. Veneetsia filmifestivalil esilinastunud “Jumalik komöödia” läheb esmapilgul isegi konflikti sellega, millise pildi me Iraani filmist oma peas loonud oleme, sest see on ju puhas Woody Allen! Aga äkki peabki keegi teine Alleni enda asemel koha sisse võtma, sest USA kultuslavastaja on lühikese ajaga on viimsedki aktsiad maha mänginud, Ali Asgari on minu hinnangul praegu parim kandidaat sellele kohale.
“Jumalik komöödia” Autor/allikas: Kaader filmist
Sisuliselt aga sobitub “Jumalik komöödia” hästi Iraani konteksti: autorikino lavastaja soovib oma uut filmi kinodes näidata, aga talle ei anta selleks linastusluba. Sihikindel kunstnik aga ei jäta jonni ning teekonnafilm roosal Vespal, et leida koht mitteametliku seansi korraldamiseks. Metatasand ning eriti tugev woodyallenlik element tuleb sisse aga faktist, et peaosas on filmitegija Bahram Ark, kes mängib iseennast. Kokku saab lopsaka huumoriga hea tuju film, mis suudab Iraani reaalsuse kohta öelda rohkem kui mõni kordades tõsisem draama.
“Jumalik komöödia” linastub 22. novembril kell 18.00 Apollo Kino Plazas.
“Kõik teevad kõike valesti”
Režissöör: Ivar Murd
Juba teine pungifilm sel aastal PÖFF-il, aga kui Spungin sobras minevikus, siis Murd vaatab tulevikku: “Kõik teevad kõike valesti” on jäädvustus juba mõnda aega kihisenud uuekooli pungi lainest, kus bändid tulevad ja lähevad, kesksed figuurid jäävad seejuures samaks. Kahe skeene maskotiks saanud kuju ehk lugematu hulga bändidega seotud Kalli Talonpoika ning tänaseks ka kirjaniku ning näitlejana tegutseva Riste Sofie Kääri kaudu hakkab Murd seda maastikku lahti muukima. Õigemini läheb ta isegi müüte murdma, sest kuigi teatud vanakooli pungiklišeed on selgelt ka nooremat generatsiooni mõjutanud, siis mingid fundamentaalsed alused on praeguseks ikkagi täiesti erinevad.
“Kõik teevad kõike valesti” Autor/allikas: Kaader filmist
Omamoodi mantrana kõlab siin filmis küsimus “mis on punk?”, millele antakse lugematu hulk erinevaid vastuseid. See aga kinnitab eriti ilmekalt, kuivõrd täisvereline ja mitmenäoline on see erineva taustaga noori ühendav skeene, kust kedagi ei tõrjuta välja, vaid pigem pakutakse alati toetavat õlga. “Kõik teevad kõike valesti” ei üritagi poole tunniga seda maailma lõpuni avada, enamik asjad jäävad nimme lahti rääkimata, aga pigem peakski see mõjuma innustavana teekaardina neile, kes on uut punki seni peljanud, selle filmi najal on tunduvalt lihtsam ja mugavam seda ise edasi avastada.
“Kõik teevad kõike valesti” linastub “Lil triloogia” seansi raames 22. novembril kell 15.15 Apollo Kino Solarises.
“Nukker laul”
Režissöör: Craig Brewer
Nüüd on siis kõigist päris-bändidest juba filmid ära tehtud, et järg on jõudnud tribuutbändideni? See on ilmselt esimene küsimus, mida paljud inimesed “Nukrast laulust” kuuldes esitavad, aga üllataval kombel teeb Craig Breweri soe ning inimlik portree väikestest unistustest silmad ette paljudele tänavustele kassahitt-muusikaportreedele. Osalt võib seda võrrelda isegi McAwoy lavastajadebüüdiga “California skeemitamine”, sest ka siin ei panda rõhku tüütutele musafilmide kohustuslike elementidele – rühime läbi muda tähtede poole, sel teel on aga enamasti takistuseks keeruline lapsepõlv! –, vaid kõik voolab kuidagi vabamalt.
“Nukker laul” Autor/allikas: Kaader filmist
Kui teie bingokaardil on laulev Hugh Jackman, siis siit saate seda küll täie raha eest ja rohkemgi veel. Hoopis üllatavama rolli teeb aga Kate Hudson, kes on suurema osa karjäärist ilmselt mänginud allapoole oma võimete, sest siin tabab ta registreid, mida pole varem tema puhul märganud. Ei saa öelda, et “Nukker laul” seejuures suuri imesid saavutaks, aga vaevalt see tegijate eesmärk oligi. Mõnusalt kerge, aga mitte tühine meelelahutus, tänu millele võib Neil Diamond saada endale juurde nii mõnegi fänni.
“Nukker laul” linastub 22. novembril kell 18.15 Apollo Kino Solarises.
“Salaagent”
Režissöör: Kleber Mendonça Filho
Brasiilia kinost on viimasel ajal olnud korduvalt põhjust rääkida, olgu see siis mullu sületäie auhindu võitnud “Olen veel siin”, Berliinis tänavu eripreemia pälvinud “Sinisest sinisem” või siis Cannes’ist parima režissööri ja meesnäitleja auhinnaga koju läinud “Salaagent”. Neid kõiki ühendab julgus kriitilise pilguga oma minevikule otsa vaadata, aga samas ka oskus see rahvusvahelise publiku jaoks köitvaks looks kokku pakendada. Kleber Mendonça Filho on ehk neist kõige ambitsioonikas, sest “Salaagent” on oma skaalalt kassahiti mõõtu spioonipõnevik, mis teeb tuule alla paljudele kordades tühisematele Hollywoodi konkurentidele.
“Salaagent” Autor/allikas: Kaader filmist
Tõsi, USA kiirete ja välkuvate trilleritega harjunud vaataja jaoks võib “Salaagent” mõjuda uinutavalt aeglase loksumisena, aga tuleb lasta enda lihtsalt Filho tasasel rütmil kaasa vedada. Siin ei ole lihtsaid lahendusi ega ühest õiget vastust, 1970. aastate Brasiilia relvastatud diktatuuri antakse edasi pigem lämmatava vaikuse kaudu, kus vaba sõna, isegi julgem mõte on vägivaldselt alla surutud. Sellest kõigest otsib väljapääsu “Narcose” sarjast tuttav Wagner Moura, kes on kahtlemata filmi tugevaim müügiartikkel, aga tegelikult ka mootor, kes seda vaikselt loksuvat müsteeriumit käimas hoiab. Aasta üks tugevamaid teoseid, mille mõju jääb pärast vaatamist pikaks ajaks kummitama.
“Salaagent” linastub 22. novembril kell 20.00 Apollo Kino Solarises.
“Pane mu poega!”
Režissöör: Todd Rohal
Saan ma seda filmi üldse kellelegi soovitada? Kui te olete vaadanud elus vaid ühe õudusfilmi, siis valige kindlasti midagi muud, isegi juhul, kui käite neid lihtsakoeliseid kinolevi-kõhedikke aeg-ajalt vaatamas, siis kaaluge igaks juhuks kümme korda, kas tahate selle katsumuse ette võtta. Juba pealkiri mõjub õnneks piisavalt tugeva punase tulena, mille peale jooksevad loodetavasti paljud vaatajad teises suunas. “Pane mu poega!” on šokeeriv ja ebamoraalne, iga mõne minuti tagant sõidetakse teerulliga üle kõigist tabudest ja astutakse hea maitse piirist sihikindlalt üle.
“Pane mu poega!” Autor/allikas: Kaader filmist
Rämpskino apoteoos, kus provotseeritakse täie raha eest, aga see ei ole mingi suvaline veristamine või rämedus, vaid Todd Rohal tunnetab väga täpselt žanrimaastikku ja oskab sellest klišeedemerest leida üles need ogarad, labased ja iiveldama ajavad sähvatused, mille peale pole keegi teine varem tulnud. Jah, ma ei ole ühegi sõnada kirjeldanud, mis filmis toimub, aga enamik sellest ei kannatagi trükimusta… Normaalsed inimesed võiksid sellest filmist ilma igasuguse kahtluseta eemale hoida, kõik ebanormaalsed friigid on samas ilmselt või sees, ent ka nemad peavad olema valmis rõveduste rõveduseks.
“Pane mu poega!” linastub 22. novembril kell 22.30 Apollo Kino Plazas.
“Tõmbsooned”
Režissöör: Raymond St-Jean
Juba mitmendat aastat järjest jõuab PÖFF-i põhivõistlusprogrammi ka mõni žanrifilm ja see on positiivne tendents, kuna viimasel ajal on sellest saamas uus normaalsus ka maailma suurimatel festivalidel. Ehk siis oleme vist juba üsna kindlalt jõudnud ajajärku, kus õudus ja ulme mängivad selgelt olulist rolli ka autorikino kõrgemas liigas. Raymond St-Jean’i “Tõmbsooned” ei kasuta seejuures mitte lihtsalt mõnd kõhedat detaili, vaid filmi kontseptsioon on üles ehitatud kui mõni judinaid tekitav H. P. Lovecrafti lühijutt: tütar saabub oma lapsepõlvekoju ja avastab, et selles maailmast ära lõigatud paigas on ühe müstilise doktori käe all toimumas salapärased-pahelised teod.
“Tõmbsooned” Autor/allikas: Kaader filmist
Võimalik, et “Tõmbsoonte” valmimisele andis lisatõuke ka mullune “The Substance’i” edulugu, mille mõju eksperimentaalsele autorikinole oleme juba korduvalt näinud, kuid St-Jean vaatab tegelikult ka kaugemale minevikku, haarates üsna palju ka John Carpenteri kehaõuduse-klassikast. Paraku ei lähe ta sellega ikkagi lõpuni välja: filosoofiline kommentaar loodushoiust ning laiem idee peresidemete olulisest töötavad paberil paremini kui ekraanil, sest filmis jooksevad need erinevad liinid igaüks eri suunda. Ehk võinuks “Tõmbsoonte” kontseptsioon olla palju lihtsam? Siin saab saatuslikuks autori-žanrikino pidev probleem, kus ei suudeta end päriselt nende kahe maailma vahel positsioneerida. Lõpptulemus on siiski keskmisest õõvafilmist kõvasti tuumakam.
“Tõmbsooned linastub 22. novembril kell 19.45 Apollo Kino Plazas.
“Fiume o morte!”
Režissöör: Igor Bezinovic
Kui Wes Anderson hakkas dokfilme tegema, näeksid need ilmselt umbes sellised välja. Tänavu Euroopa filmiauhindadel parima doki kategoorias nomineeritud “Fiume o morte!” on kummaline projekt, mille peale on huvitavam mõelda kui seda päriselt vaadata. Siin proovitakse kahe tunni sisse ära mahutada mitme tellisemõõtu ajalooraamatu sisu, et avada Horvaatia-Itaalia piirilinna Rijeka, kunagise nimega Fiume keerulist ajalugu, täpsemalt seda, kuidas kirjanik Gabriele D’Annunzio linna vallutas ning selle mõneks ajaks iseseisvaks kuulutas. On ta kangelane? On ta fašistist tõbras? Miks paljud kohalikud ta tänaseks unustanud on?
“Fiume o morte!” Autor/allikas: Kaader filmist
Iseenesest huvitavad küsimused ja segu taaslavastustest ning rohkest video- ja pildimaterjalist pakub võimalust köitvaks ajarännakuks, aga siin tekib selgelt sisu ja vormi konflikt. Bezinovic julgeb radujudelikult otsida absurdi kaudu sügavamaid üldistusi, kuid katkematu tekstilaviin, kus uusi fakte tulistatakse rohkem kui keegi eales vastu suudaks võtta, ei anna võimalust neil nutikatel võtetel – näiteks see, et D’Annunziot kehastab filmis kümmekond juhuslikku tänavalt leitud inimest – lõpuni tööle hakata, sest nende jälgimiseks ei jagu meil lihtsalt tähelepanu. Kui aeg-ajalt usaldab režissöör korraks vaatajat ja laseb ka meil endal mõned järeldused teha, mitte ei kirjuta kõike ette, välgatab korraks, milline film võinuks olla. Julge katsetus, millest oleks ka ilmselt meie dokitegijatel palju õppida, kuid praegusel kujul sobib see ennekõike ajaloohuvilistele.
“Fiume o morte! linastub 22. novembril kell 17.45 Apollo Kino Solarises.