Tänavu täitub 30 aastat “Kodanikeriigi manifestist”, mille te panite kirja 1995. aastal ja sellest sai Reformierakonna esimene programmiline dokument. Täna, kui me siin stuudios istume, on meiega koos Emili, 2010. aastal sündinud neiu, kes on minu töövari. Kuidas te selgitaksite selle põlvkonna noortele, miks sellist dokumenti omal ajal kirja oli vaja panna?
Eks see oli ju aeg, kui me taastasime oma iseseisvuse, siis algas nagu jooks uude maailma. Ka täna muidugi Ameerika Ühendriikides ei teata, mis asi see Eesti on, aga siis veel eriti. Nii et me tahtsime ikkagi nagu parketile saada, me tahtsime Eestit Euroopasse viia, me tahtsime end kaitsta võimaliku Venemaa rünnaku vastu ja majanduses tõsta ta ikkagi Soomele järele.
Siis oli Laari valitsus, aga Laari valitsusel olid sisetülid ja see hakkas kuidagiviisi hajuma. Siis oli näha, et tuleb uus võimas poliitiline jõud – Koonderakonna ja Maarahva Ühendus – ja meil oli ettekujutus, et see pöördub tagasi Eesti arengu, mida me ei tahtnud sugugi. Ja siis oli inimesi, kes arvasid, et peaks sekkuma, ja nii me siis sekkusime.
Vaatamata sellele, et Reformierakonna koduleheküljel on see väga mõnusasti voolavalt kirjutatud tekst siiamaani üleval ja paljud mõtted selles, mille võiks kokku võtta nii, et riik ei tungi kodanikele magamistuppa ja ei sori nende pangaarvetes, on väga aktuaalsed mõtted, siis kas ma olen väga küüniline, kui ütlen, et tänane Reformierakond on nendest põhimõtetest ikkagi valgusaastate kaugusel?
Sellega, et valgusaastate kaugusel, ma ei ole nõus. Nendest põhimõtetest ei ole loobutud, aga see oli ju kogu aeg üleval, et kui me jätkame sellise radikaalse paremliberaalse kursiga, siis me jäämegi väikeseks parteiks. Selleks, et suurendada toetust laiemalt, on tarvis ka niisugust rahvale meeldimist. Seda siis on laiendatud ja mindud liiga kaugele.
Ma olen seda juba korduvalt välja öelnud ja teised on ka seda öelnud, et nüüd me hästi ei tee vahet, mis vahe on paremliberaalse erakonna ja sotsiaal-liberaalse erakonna vahel. Põhiküsimus on riik. Paremliberaalid umbusaldavad riiki ja peavad peamiseks seda, et inimest tuleb riigi eest kaitsta. Aga sotsiaal-liberaalid, millele alusepanijaks minu jaoks on ikkagi Franklin Roosevelt oma kursiga new deal ja John Maynard Keynes, kes tõid selle riigi ka mängu, et riik peab ka teatud funktsioone tegema. See on üks vaieldav küsimus.
Aga mis teid praegu kõige rohkem häirib Reformierakonna tegevuses? Mille vastu eksitakse?
Kõige rohkem häirib see, et on vähe eristumist. See tähendab, et on niisugune üldine meeldivus kõigile ja see kindlasti kaugele ei vii. Samamoodi need toetused. Näiteks meie üks fundamentaalne seisukoht oli, et eelarve peab olema tasakaalus. Ja ta oligi kuni 2016. aastani. Siis tuli uus valitsus, ei olnud enam meie, ja siis hakkas see asi hajuma.
Seda refrääni me oleme kuulnud ka praeguste valitsusliikmete suust korduvalt, et kõik läks lappama 2017.
Ma ei taha sinna minna tagasi, vaid ma tahan seda öelda, et nüüd tegi Reformierakond eelarve aastaks 2026, kus puudujääk on ligi kaks miljardit eurot, ja seda on liiga palju. Ma lugesin selle eelarve läbi ja ma võin julgelt öelda, et pool sellest on ülearune. Näiteks räägitakse, et me peame tingimata suurendama riigikaitsekulutusi. Nõus! Aga kui palju on riigikaitsekulutusi selles puudujäägis sees? Samas suurendataks näiteks ühistranspordi riiklikku toetust. See on täiesti mõttetu.
Te ütlete, et praegused poliitikud keskenduvad peaasjalikult sellele, et valijatele meeldida ja et tulevastel valimistel saada veel rohkem hääli kui 37, või vähemalt sama palju?
Üritatakse, jah, aga ma ei ole kindel, et Reformierakond sellise meetodiga saab neid hääli.
Mis hetkel siis ikkagi valesti läks? Te olete väga lugupeetud Reformierakonna liige, te olete kirjutanud mitu arvamuslugu sel teemal, et mehed, võtame ennast nüüd kokku ja läheme tagasi nende algsete väärtuste juurde. Miks teid ei kuulata?
Eks mind kuulatakse ka, aga eks need on vaieldavad küsimused. Lõppude lõpuks on ikkagi erakonna tegevjuhtkond see, kes tegelikult otsustab, missugune see kurss on.
Meil oli äsja just volikogu ja seal ka inimesed rääkisid. Kuna erakond on suur ja inimesi on laialt üle Eesti, siis on ju vaated ka paljudes asjades väga erinevad. Selleks, et saada hääli, on üritatud neid inimeste vaateid võimalikult palju kajastada. See on üks suur vaidlusküsimus olnud kogu aeg.
Kui meie alustasime, siis ka majandus alustas mõnes mõttes nullist ja väga suur janu oli, et edasi!, aga mingisuguseid toetusi ei olnud. Põllumajandus ei saanud mitte ühtegi senti toetust. Aga siis 2001 hakkas tulema Euroopa raha ja minu arvates on see palju ära rikkunud sellist mõtlemist, et see on ju riigi raha, see ei ole eraraha, mis tuleb. Seda on tulnud ligi 20 miljardit. See on ikka väga suur raha. Ja kui kogu aeg mõeldakse, et ma kuskilt saan, et ma kirjutan toetusavalduse, teades, et ma sealt saan ja sealt saan ja sealt saan, siis ma jätan oma puulusika väljamõtlemise tagaplaanile. See ongi see, mis meie algset kurssi on muutnud.
Ehk me oleme muutunud mugavaks?
Tunduvalt. Väga mugavaks.
Poliitikud samamoodi?
Just. Kõik on läinud natuke teistmoodi. Väga palju loeb muidugi väliskeskkond: praegu Venemaa sõda Ukrainas. Alguses me kogu aeg kartsime, et meie oleme nende sihikul, aga meie oleme vahepeal jõudnud NATO-sse minna ja see on olnud tohutu suur võit. Aga see on jälle muutnud seda poliitikat, et kõik mobiliseeruvad. Kui ikkagi teema on riigikaitse ja seda laialdaselt toetatakse, siis järelikult ka valimistel mängib see suurt rolli.
Te ise tõite välja selle, et kõik raha, millest räägitakse, ei lähe julgeolekusse, vaid väga palju on seal õhku sees. See on meid viinud rekordilise eelarvedefitsiidi juurde, riigivõlg kasvab. Kui te arutate seda omakeskis seal tagatoas, siis mida Kristen Michal teile vastu ütleb? Ta ju saab ka aru tegelikult, et riigi majandus ei lähe õiges suunas.
Punkt üks on see, et mina ei ole tagatoas.
Teid ei lasta sisse enam?
Küll lastakse, aga ma pole ise pressinud. Vaadake, on üks nõukogudeaegne nali, kus küsitakse poisi käest, et kirjelda, kuidas teil perekonnas asjad on. Poiss vastab koolis, et meil on nii, et ema on nagu partei keskkomitee ja tema otsustab kõik. Isa on nagu valitsus, isa viib kõik ellu. Õde on nagu komsomol, kes muudkui käratseb, aga vanaema on nagu ametiühingud, kes muudkui räägib ja räägib, aga keegi ei kuula. Ma olen võtnud sellest naljast selle, et ma ei taha olla vanaema, kes muudkui räägib ja räägib ja keegi ei kuula. Kui minu käest küsitakse, siis ma räägin, aga ma ise ei trügi oma nõuannetega.
Kui tihti nad päriselt küsivad?
Ikka küsivad. Ma ei ole juhatuses, aga olin nüüd volikogus, pidasin seal kõne, ja ikka inimestega suhtlen, aga enam väga aktiivne ei ole.
Põhiline küsimus on ju tegelikult see, et ega see olukord, kus me praegu riigi rahandusega oleme, ei ole ajutine ja need probleemid ei lahene järgmisel või ülejärgmisel aastal. Pigem lähevad need probleemid ju kogu aeg suuremaks. Näete te täna oma erakonnakaaslaste sõnavõttudes ja pilgus tahet tegelikult panna eelarve raamidesse ühel hetkel?
Kõik räägivad sellest. Ma toon jällegi selle sama eelarve, kui kõik rääkisid, et eelarve peab tasakaalus olema ja eelarves on sees niisugused asjad, mille puhul rahandusminister oleks võinud rusika laua peale panna ja öelda: ei, seda ei tule. Aga seda ei tehtud.
Miks?
Seda peate nende käest küsima.
Riigi rahanduse tasakaalus hoidmine oli Reformierakonna jaoks aastaid mantra, põhimõte, millest ei taganetud. Nüüd ma kujutan ette, et Kristen Michal ja tema võitluskaaslased vastavad, et aga Siim Kallas, teie ajal valimistel saite te maksimaalselt 19 kohta riigikogus, täna meil on 37 kohta.
Seda juttu ma olen kuulnud palju ammu juba. Reformierakonna toetus läks üle 30 koha riigikogus aastal 2007 viied valimised järjest. Siin ongi nüüd küsimus, kellel on õigus. Me otsisime ka tol ajal ju niisugust vormi, et säiliks meie selge reljeef, ütleme nii, aga et ühtlasi me suudaksime ka haarata rohkem valijaid.
Aga mõttemängu vormis: kui oleks nende toonaste “Kodanikeriigi manifesti” põhimõtetega läinud lõpuni ja nendest poleks taganetud ühel hetkel – kas me täna oleksime selles olukorras oma majanduse ka eelarvega, kus me täna oleme?
Ega me ei ole ju väga halvas olukorras.
Nalja teete? Küsige ettevõtjatelt.
Oleneb ettevõtjatest. Eile alles vestlesin pikalt ühega, tema ütles vastupidist. Nii et eks neid on erinevaid.
Aga see on selline küsimus, mida kahe sõnaga ära ei vasta. Muidugi, kui sa tahad valimistel edu saavutada, siis sa pead arvestama valijatega. Väga palju ikkagi muutus sellest hetkest, kui me saime üle teatud künnise – kui me saime Euroopa Liitu, saime NATO-sse. Siis tekkis teatud pingelangus ja kogu õhkkonna muutus on ka ikkagi väga palju mõjunud.
Teie kolleeg, kes istub siin, kuulub nende 553 000 inimese hulka, kes sündis pärast taasiseseisvumist. Neil ei ole seda nõukogude aja eitust, mis meid pani õudsalt tegutsema. Seda ei ole, sest nad ei ole tundnud seda nõukogude võimu mitteliberaalset konstruktsiooni.
Kuidas te suhtute, kui teile öeldaks, et seadus on kodanlik igand, seadusi üldse ei pea olema? Selle asemel oli partei juhtkonna poliitiline otsus.
Te pidasite nädala eest Reformierakonna volikogul tähelepanuväärse kõne, kus sedastasite, et demokraatiat pole olemas, kui erakondi käsutavad suurrahastajad. Demokraatiat pole olemas, kui sellega manipuleerivad õiguskaitseorganid. Demokraatiat pole olemas, kui otsustamisel asendab vabalt valitud seadusandliku kogu ilma rahvamandaadita riigiaparaat. Päris tugevad sõnad. Kas asi on tõesti nii hull?
See on ülemaailmne probleem natukene. Kui me alustasime siin sellest, et mis on see Reformierakonna elu mõte, siis kui nooremate inimestega vestelda, siis nad ütlevad, et turumajanduse teema tegelikult toimib, et selle nimel ei ole enam mõtet võidelda. Aga kogu maailmas on see küsimus, kas demokraatia on ikka võimul ja kas demokraatia püsib või teda ei õnnestu kaitsta. Vaat see on, miks ma hakkasin mõtlema, et ma panen demokraatia teemad ritta.
See on igavene vaidlus, kas autoritaarne süsteem on parem kui demokraatia. Demokraatia võtab aega, sa pead minema lepingut parlamendis ratifitseerima, vaja ette kanda ja kaitsta. Diktatuur sõlmib lepingu ja kogu lugu, kirjutab alla, asi on tehtud. Samas, pikas vinnas jälle on alati demokraatia võitnud. Aga alguses jääb mulje, et autoritaarne juhtimine ja riigi valitsemine on palju efektiivsem, palju tõhusam, palju kiirem. Siis peab vaatama, kus on need nõrgad kohad. Ja tõepoolest, vaatad, et valimised on, aga valimised ostetakse ära.
Siim Kallas raadiosaates “Reedene intervjuu” Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Me elame väga huvitaval ajal. Hiljaaegu Postimehes oli ülimalt huvitav intervjuu ühe demokraatia uurijaga Rootsist, Marina Nordiga, kes oma keskusega uurib faktipõhiselt, missugune on seis üle maailma riikide ja nende demokraatia tasemega. Ja väga huvitav fakt: tänaseks on demokraatlikke riike maailmas vähem kui autokraatlikke riike. Me oleme langenud demokraatia tasemelt 1985. aasta tasemele.
Hirmuäratav. Enne Teist maailmasõda oli pilt veel hullem ja kuhu see viis, ei tasu meenutada. Aga kus nüüd väljapääs on? See on teema, millele täna rahuldavat vastust ei ole. Näiteks Ameerika Ühendriigid, kus iseseisvusdeklaratsioon 4. juuli 1776 ja siis ka konstitutsioon on nagu liberaalse demokraatia pliiatsiga John Locke’i teoste järgi aetud ja needsamad põhimõtted on kõik kirjas seal, siis täna ometi täitevvõim rullib seadusandlikust võimust üle. Täiesti uskumatu, et selline asi juhtub maailma kõige võimsamas demokraatias.
Üks asi on Ameerika Ühendriigid, aga me näeme samasuguseid trende ka siinsamas Euroopas: Ungari, Poola, samasugused probleemid paistavad tegelikult silma Madalmaades ja nii edasi. Mis hetkel see liberaalse demokraatia allakäik algas Euroopas?
Ei ole niimoodi nagu mõelnud. Põhimõtteliselt võib ju võtta tagasi Esimese maailmasõja järgsesse aega, kus tegelikult suur murrang oli, kui tuli Hitler võimule, Mussolini Itaalias, ja tulid alternatiiviga, et kogu seni toiminud süsteem viis rahva maailmasõtta ja vaesusesse. Ja et meil on teine plaan, hoopis parem plaan. Ja kes ei ole nõus, need lasti maha.
Aga tänased autokraadid tulevad võimule vabadel valimistel? Inimesed ise tahavad neid.
Nii on. Nad veenavad. Demokraatia vajab ka jõulisi liidreid, kes väga veenvalt kaitsevad neid põhimõtteid ja kuidas seda kõike teha. Üks asi on, kuidas te ehitate üles täitevvõimu ja näiteks võimude lahusus, kas see tegelikult toimib või mitte. Selles samas kõnes ma tõin mõned näited.
Näiteks Eestis peaks olema nii, et erakond on ju kodanikuühendus ja kui erakond otsustab kellegi välja visata, siis erakond otsustab. Selle üle ei saa vaielda. Inimene ei pea reeglitest kinni ja visatakse välja. Aga ta läks kohtusse ja kohus ennistas ta tagasi. Jutt on EKRE mingist liikmest. See on absurd.
Teine asi, mis on üks huvitav teema, aga ma arvan, et see läheb natuke liiga keeruliseks, on see, et kes kontrollib parlamendi esimest koda. Meil ainult esimene koda ongi. Parlament on ka erinevad hoovused, erinevad huvid. Parlament keerab mingi jama kokku, saadab selle siis presidendile välja kuulutamiseks, president ei kuuluta välja, lükkab selle tagasi. Aga kes tegelikult tagasi lükkab? John Locke’il oli seisukoht, et selleks, et esimest koda tasakaalustada, peab olema teine koda. Ma olen sellest korduvalt kirjutanud, aga üks kodanik alles hiljaaegu sõimas mind, et ma tahan mingit täiendavat bürokraatiat.
Aga te leiate, et riigikogul oleks vaja väikest juurdeehitust?
Ma olen seda pakkunud õige mitu korda.
Tuleme korraks selle demokraatia allakäigu juurde tagasi. Mida siis ikkagi teha? Me näeme, et meie silme all maailm laguneb koost. Need põhimõtted, mis seni Euroopa väärtusruumis eksisteerisid, lagunevad koost. Mismoodi nüüd tagasi rööbastele saada see asi?
Kui võtta näiteks seesama Holland, siis seal Geert Wilders, kes muide on endine liberaal, ju seekord nendel valimistel kaotas toetust. Võib-olla hakkavad inimesed mõtlema nende asjade peale. Eks on ka nii, et populism ja demokraatiavastane äärmuslus tuleb ja ütleb, et hääletage minu poolt, ma teen kõik asjad paremini. Aga kus on Põlissoomlased Soomes täna? Tulid peaaegu nii, et võtavad kogu Soome riigi juhtimise üle.
Mina usaldan, et enamus valijaskonnast hakkab lõpuks ikka mõtlema, et teil, vanad, on küll tohutu head plaanid, aga kuidas te selle kõik ellu viite.
Peavooluerakonnad, ütleme konservatiivid, liberaalid ja sotsialistid, suudavad pakkuda terviklikuma nägemuse. Saksamaal need kolm on ikkagi domineerivad, mis sest, et AfD on väga võimas.
Selge on see, et väga palju asju ei sõltu meist, kasvõi näiteks see, mida otsustab Valge Maja teha Ukrainaga. Me näeme praegu, et tulevad viited mingitest salakokkulepetest justkui eurooplaste selja taga, Ukrainale surutakse tingimusi peale. Me peaksime tegelikult ju väga murelikud olema selle pärast?
Me peamegi väga murelikud olema.
Mis Trumpi plaan on?
Kui ma teaks. Mina ütleksin lihtsalt seda, et ta ajab ikka Venemaa asja. Kogu aeg tahetakse rahu saavutamine teha Ukraina hinnaga. Kui Putin pommitab Kiievit, siis president Trump väljendab oma rahulolematust. Mina väljendan ka oma rahulolematust. Aga mis sellest muutub? Tegelikult ühtegi tegu pole. Võib-olla praegu need naftasanktsioonid on, aga juba ta teeb tagasikäike, teeb erandeid Ungarile ja nii edasi. Ta ikkagi on Venemaa poolel.
Ma ei tohiks seda öelda ja võib-olla pannakse seda ka väga pahaks, aga mina vaatan kogu aeg, et mille eest tegelikult Ukraina võitleb. Ta ei võitle ainult enda eest. Ukraina kukkumine tähendab ikkagi väga suurt muutust ja me peaksime olema ikka väga mures.
Tegelikult ei ole ka Euroopa Liit, Euroopa riigid sellist otsustavat käiku teinud. Kas ka selles osas on momentum maha magatud, et teha Ukrainale sobilik relvarahu Euroopa riikide juhtimisel?
Euroopa riigid püüavad. Euroopa on olnud sanktsioonides vägagi otsustav, need sanktsioonid Venemaa vastu on olnud üsna ulatuslikud ja neid jätkatakse. Selle koha peal lepitakse kokku. Aga seal istub 27 inimest laua taga, üksinda, ei ole abilisi ega kedagi, aga kõigil on selja taga oma valijad. Demokraatia häda, eks ole, et seal kohapeal nad peavad otsustama nii, et nad oma valijatega tülli ei läheks. Ja siis see kõigub nii.
Aga nad peaks ka aru saama, et nad saevad sedasama oksa, millel nad seal istuvad.
Koostöö on olnud ikkagi päris ulatuslik. Aga sõjalist võimekust sa niisama lihtsalt kokku ei lepi.
Ilma Ameerikata me ei tee tegelikult midagi?
Kui me oleks 30 aastat tagasi hakanud tegema ilma, siis meil oleks need võimekused kõik olemas, aga nende tegemine võtab aega.
Mis me siis teeme? Kas teis, Siim Kallas, on veel usku, et diplomaatia kui selline suudab Ukrainale rahu tuua?
Oleneb diplomaatiast. Ma ei tea. Igatahes olukord on väga keeruline ja paraku me oleme kogu aeg lootnud selle peale, et Ameerika on meie selja taga. Ja kui ühel hetkel äkki Ameerikat pole selja taga, siis lennukeid tehakse isegi siin Euroopas ju ka päris korralikke, aga mis puudutab kogu satelliidindust ja kaugluuret, siis siin on ameeriklased ülivõimsad, nii et nendeta on väga raske midagi teha.
Siim Kallas raadiosaates “Reedene intervjuu” Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Räägime majanduse kõrval ka muudest vabadustest ja riigi juhtimise kvaliteedist, mida me oma poliitikutelt saame. Väga palju kostub kriitikat, et meil on lapsehoidjamentaliteediga riik, et paljudes eluvaldkondades riik kirjutab ette, kuidas peaks käituma, mismoodi me peaksime tegutsema. Üks grotesksemaid näiteid sellest on minu meelest politsei- ja piirivalveameti peadirektori kevadine näide sellest, kuidas tehisintellekti abil töötavad kaamerad võiksid meid kõiki aidata. Et kui vanemad inimesed tänaval kukuvad, siis kaamera fikseerib selle ära ja automaatselt saadetakse politseile teade selle kohta. Kõlab düstoopiliselt.
Vägev. Ma ei oska seda kommenteerida. Aga vahepeal oli kõvasti teemaks ja on ikka teemaks juurdepääs pangaarvetele. Seda ei tohi mitte mingil juhul lubada. Isegi Stalin hoidis hoiuarved 1930-ndatel aastatel teatud mõttes autonoomsetena, ei trüginud inimeste hoiuarvete juurde. Sest niipea, kui sa kaotad pangaarvete usaldusväärsuse, et inimene ei usalda enam raha pangas hoida, siis kus ta seda hoiab? Siis jookseb see kõik laiali ja kogu süsteem vajub kokku. Nii et pangaarvete privaatsus on üks kõige tähtsamaid privaatsusi, mis üldse meil on.
Aga selliste piirangute loojad ütlevad, et tänapäeva tehnoloogilised võimalused aitavad meil ära hoida väga raskeid kuritegusid.
See tähendab, et te kahtlustate, et kõik on kurjategijad.
Aga me kõiki ei kontrolli, ausõna, ütlevad nad.
Aga te tahate kontrollida kõiki. Kurjategijaid on loomulikult ja on väga kavalaid kurjategijaid, aga igaks juhuks me kontrollime siis kõiki, et äkki me leiame nende hulgast. See on mulle väga tuttav. Ma olin hoiukassade peavalitsuse juhataja seitse aastat ja ka nõukogude ajal oli sama asi, et kogu aeg tuli sõdida miilitsaga, kes tuli ja tahtis andmeid saada, ja ta ei saanud. Tuli, kümme inimest nimekirjas ja ütles, et andke meile need andmed. Seaduse järgi, kui oli algatatud uurimine, siis oli neil see õigus. Meie jurist küsis, et kelle suhtes uurimine on. “Vaat selle inimese vastu.” “Vaat, siis selle jaoks saate, aga mitte nende ülejäänute jaoks.”
Aga kogu see soov sorida inimeste isiklikes asjades on laialt levinud haigus tsiviliseeritud maailmas. Te ütlete, et teete seda minu enda pärast… Ma lähen nüüd muidugi väga riskantse teema peale, aga ütleme, et kõik on joodikud, sellepärast meil tuleb piirata alkoholi müüki. Nõukogude Liidus tõesti joodi palju ja sellepärast viinapoed olid lõpuks lahti kella 14–17. Aga see ei takistanud mingisugust joomist. Kahtlustamine on asi, mille vastu mina pean vajalikuks võidelda. Ei ole põhjust kodanikke kahtlustada. Kui teil on kahtlus, et mina olen pettur, siis kahtlustage mind ja uurige minu asja, aga ärge kõiki kohalviibijaid hakake vaatama, et äkki nemad ka. Et kus nemad oma raha hoiavad, kuhu nad ülekande teevad? Võtke lahti pangas oma konto ülevaade, seal on järjest kõik meie arveldused, mis kõik räägivad mingit lugu. Kujutage ette, et üks pahatahtlik inimene saab selle nimekirja kätte ja hakkab arutama, et mis siin on. Tuhat eurot on mingi toetus. Mis toetus, kellele, mispärast?
Aga väga paljud inimesed leiavad, et mul ei ole midagi varjata, palun, vaadake, mida ma elus teen. Miks me oleme tegelikult valmis väga palju oma privaatsusest ja seeläbi vabadustest ära andma?
Ma ei usu, et tegelikult ollakse sellega nii väga päri. Kui see asi läheb nii kaugele, siis on see ühiskond ikka haige. Siis me jõuame Orwellini juba. Lugege kõik Orwelli ja “1984”. Kui kõik on kontrolli all, et su koridoris on kaamerad ja sinu iga sammu jälgitakse, siis see on väga populaarne idee.
Ühelt poolt me näeme, kuidas kõrgtehnoloogilisi tööriistu kasutatakse just sellisteks tegevusteks, et hoida kuritegusid justkui ära. Teisalt, mis puudutab bürokraatiat, me ei näe, et seda IT-võimekust, e-riigi kvaliteeti kasutatakse. Miks meil on bürokraatiat ühiskonnas nii palju ja see kerkib nagu pärm?
Kõik räägivad, et on vaja bürokraatiat vähendada. Aga kus ta on, see bürokraatia?
Ma toon lihtsa näite viimastest päevadest – seesama teatrite rahastamise ümber toimuv. Kusagil on mingid komisjonid, kes otsustavad mingite kriteeriumite abil, kellele peaks raha minema, pannakse Exceli tabelisse, otsustatakse, kellele see raha läheb ja siis ühel hetkel, kui avalikkuses puhkeb mingisugune torm, otsustab minister, et unustame selle nädalatepikkuse töö ära ja anname ikkagi kahele teatrile selle vajamineva raha. Täielik nonsenss.
Jah, see on nonsenss küll. Ma tooks näite omaenda praktikast. Meil on üks teatrifond, kust me jagame juba 16 aastat toetusi teatritele. Kokku on päris suur summa selle all. Kes meil siis jagab seda raha? Mitte mina. See on minu raha, aga ma olen moodustanud sinna nutikatest inimestest niisuguse halduskogu. Selle administreerimine toimub rahvuskultuuri fondi kaudu ja see tuleb üks kord aastas kokku. Inimesed on käinud kõiki etendusi vaatamas, teevad otsuse ja ongi kõik. Ei ole mingit vaidlemist ega rohkem mingeid punkte või arvestust. Nii peaks olema see riigi tasandil ka.
Aga mis ikkagi riigi tasandil viib selliste otsusteni?
Inimestel on kange tahtmine jõuda nagu lõpliku tõeni. Et kui me paneme kõik punktidesse, tabelitesse, siis me saame kindlaks teha, mis tõeliselt on kõige parem lavastus.
Või ei taheta vastutada.
Ka see on muidugi tõsi.
Aga mida me sellest järeldame? Me oleme tahtnud selliseid professionaalseid, elukutselisi poliitikuid, aga sellega omal moel oleme kaotanud otsustusjulguse?
Jah, teil on õigus. Edukas otsustamine tähendab alati riskide võtmist. Kui sa ei julge riske võtta, siis sa ei tee ka kunagi mingeid otsuseid. Kusjuures riskidega on alati see, et mõnikord läheb viltu ka. Alati ei ole nii, et riskisin ja läks õigesti. Poliitikute seas on väga palju neid, kes ühe silmaga mõtlevad kogu aeg, et nüüd ma tahaks teha seda, sealt võib-olla tuleb kolm häält juurde.
Praegu, kui me siin raadiomaja seitsmendal korrusel seda juttu teiega ajame, on Eesti ühiskonnas puhkenud järjekordne väärtuskonflikt. Väga palju räägitakse viimastel päevadel väärtusruumist, sellest, kuidas üks või teine saade või sõnavõtt sellega üleüldse ei haaku. Mida see räägib meile praegusest ühiskonna tervisest?
See räägib vaimse tervise lünkadest, ma arvan. Mis need väärtused on siis? Kümme käsku? Kas see kuidagi puutub kümnesse käsku? Ei puutu!
See räägib siis vaimse tervise probleemidest riigikogus, sest seaduseelnõud, näiteks rahvusringhäälingu likvideerimiseks, on tulnud riigikogust. Väited või diskussioonid Istanbuli konventsiooni ja sellest lahkumise teemadel jällegi on tulnud riigikogust. Miks sellised vastasseisud ja lõhed ühiskonnas ikkagi tekivad, miks poliitikud neid käivitavad?
Ühest küljest on osa inimesi, kodanikke, kes nii arvab ja neil on omad esindajad riigikogus ja nad ütlevad seda, mis nad arvavad. Ja siis on küsimus selles, kas riigikogu siis otsustab ERR-i likvideerida või otsustab Istanbuli konventsioonist väljuda või mitte, seda ta tõenäoliselt ei tee. Demokraatia ongi see, et on kaks võimalust: kas inimesed omavahel mõtlevad, et see Istanbuli konventsioon on mingi ilge jama, aga mitte kuskil keegi avalikult sellest ei räägi või teine võimalus,
et sellest räägitakse avalikult. Ja siis see kahtlemata mõjub sageli nagu mingisuguse psüühilise kõrvalekaldena. Võtke siin mõned aastad tagasi toimunud meeleavaldusi ja asju, mis siin on olnud, ja mujal maailmas ka.
Nii et ma ei oska öelda, ma arvan, et seni, kuni ikkagi enamusotsustamine, demokraatia, seadusandlik kogu tuleb kokku ja arutab, kas ERR-i on vaja või ei ole ja kui ikkagi enamus arvab, et ERR-i pole vaja – noh, siis see likvideeritakse. Muide, see oli vanasti tõsine teema, kui Reformierakond alustas – et riigiringhäälingut üldse mitte teha, et ei olegi vaja, et las eraringhäälingud ainult teevad selle sama töö ära ja Postimehe peatoimetaja kirjutas samateemalise juhtkirja ju alles mõned päevad tagasi. Aga seda otsustab ikkagi lõpuks 101 inimest ja ma ei usu, et see 101 inimest selle peale läheks.
Põhimõtteliselt Euroopa Liiduga liitumine ja kõik suured asjad… Missugune meeletu võitlus oli parlamendis Vene vägede väljaviimise lepingute ratifitseerimise üle. Mina olin välisminister ja see, kes seda parlamendis kaitses. Väga palju inimesi olid selle ratifitseerimise vastu ja siis oli väga raske seletada, et saage aru, jutt on vägede väljaviimisest, mitte sissetoomisest.
Ma ei tea, see on mõnes mõttes nagu paratamatu ja tundub, et ühiskonnas üldiselt, Euroopas on nagu seisak ja kõik vaatavad Aasia poole. Aasias paljudel riikidel läheb hästi, aga mitte kõigil. Ja see on nagu mingi seisak, et otsitakse sellist uut hingamist. Ja kuna on seisak, siis hakkavad igasugused veidrused ja seisukohad esile tulema.
Siim Kallas raadiosaates “Reedene intervjuu” Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Siim Kallas, te olete praegu 77-aastane, ülimalt vitaalne ja nõtke mõtlemisega. Järgmisel suvel valitakse Eestile uut presidenti. Jooksete selle jooksu kaasa?
Ei.
Kindel?
Jah, esimest korda küsitakse minult sellist asja.
Teie erakonnakaaslase Andrus Ansipi nimi on juba kuluaarides läbi käinud.
Ansip on minust üle kümne aasta noorem. Ma arvan, et minu aeg on ikka läbi. See ei ole enam variant, kuigi ma olen noorem kui Trump.
Te olete olnud poliitikas üle 50 aasta. Te olete olnud mitu korda minister, olete olnud Eesti Panga president, peaminister ja teinud silmapaistvat karjääri Brüsselis. Kuidas teile tundub, kas Eesti rahvas on teid vääriliselt hinnanud?
Ma olen küll rahul. Ma ei tea, milles see seisneb.
Te olete väga suure osa oma elust pannud ikkagi riigi ülesehitamisse. Ühel hetkel võiks ikka mingid dividendid tulla?
Teenetemärke on ikka antud. Just täna ma lähen Tartusse, kus Tartu Ülikool annab mulle teenetemärgi. See teeb jälle südame soojaks. Ka Toomkiriku kogudus andis mulle Maarja medali, mis ka liigutas täiesti teise koha pealt.
Ma olen saanud kõige kõrgemad teenetemärgid, mida Eesti Vabariik jagab, nii et mul pole nagu enam pretendeerida millelegi.
Aga paneb see päriselt hinge värisema, kui selline tähelepanu osaks saab?
Eks natuke ikka. Me oleme ju kõik edevad. Ega poliitik ei saa poliitikat teha, kui pole naudingut prožektorite valgusest.