Tänavu kevadel kukkus Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi direktori konkurss läbi ja aastase lepinguga võeti ajutiselt tööle senine dokumentaalfilmide programmi juhataja Riho Västrik. Uue ameti kõrvalt on Västrik sel aastal välja tulnud lausa kahe uue filmiga: kevadel “Päikese kodanik” ning aasta lõpus kaua töös olnud “Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast”. Intervjuus tuleb juttu nii filmikoolis toimuvast kui ka sellest, kas ta lähiajal enam üldse kaamera taha jõuab.
Oled nüüd paar kuud töötanud BFMi direktori kohusetäitjana. Kas oled juba jõudnud kahetsema hakata, et selle pakkumise vastu võtsid?
(Mõtleb pikalt.) Sellele küsimusele ma ei vasta … Olen selle pakkumise vastu võtnud ja kannan koormat nii hästi, kui suudan.
Ma küsin siis teistpidi: kas on ka juttu olnud, mis edasi saab? Sul on praegu aastane leping, aga kas oleksid valmis ka jätkama?
Kindel on see, et praegu on mul aastane leping ja kevade poole tuleb uuesti rektorikonkurss.
Kas sa osaled?
Noh, sinna on veel tükk aega jäänud. Vahepeal valitakse veel ka ülikoolile uus rektor, seega eks me näe. Ütleme niimoodi, et kui alguses töötasin üks päev korraga, siis nüüd töötan juba nädal korraga ja varsti jõuan äkki niikaugele, et töötan kuu korraga.
Kas instituudi direktori koht on suurem koorem, kui oskasid arvata?
Ma ei arvanud kordagi, et see on kerge. Tuleb ikkagi arvestada, et meil on üle saja akadeemilise töötaja ja umbes 800 üliõpilast. Tegelikult üliõpilaste probleemideni ei ole ma veel väga jõudnudki, esimesed kuud on kulunud peamiselt töötajatele.
Sa oled BFMis töötanud üle 15 aasta, seega sul on hea ettekujutus, kuidas see kool peab töötama. Kas praegu läheb kõik õlitatult või juba parandad putitamist vajavat?
Üldiselt on meil väga palju asju, mis töötavad hästi, sest kool on väga eripalgeline. Siia on koondatud lisaks filmi- ja meediaharidusele veel reklaam, suhtekorraldus, kommunikatsioon, koreograafia, muusika, kunstiõpetajad ja nii edasi. Ehk siis hästi palju valdkondi, ülesanne on see kõik sulatada üheks suureks perekonnaks, kes ajab oma asja, aga seejuures mõeldakse ka kooli olemuse ja maine peale. Selle poole veel alles liigume.
Eks instituudi reform sai ka alles viis-kuus aastat tagasi tehtud, me alles sulatame ennast kokku. Kujutan ette, et mõnes teises Tallinna ülikooli instituudis on see sulatamine lihtsam, sest meil osa erialasid tarvitab tohutult tehnikat ja stuudioid, kulutades seega ühisest potist palju rohkem raha kui teised.
Põhiline küsimus on selles, kuidas niimoodi teha, et kõik oleksid rahul ja eelarve oleks tasakaalus.
Sa ütlesid, et sulatamisprotsess on alles käsil, aga kas see ühtesulamine on BFMi puhul üldse võimalik?
Hea tahtmise juures on võimalik veel palju paremaks minna, aga ma ei ütle, et oleme praegu halvad. Palju on ära tehtud ja üldpilt on okei, aga ma näen ka kohti, mida saab veel paremaks teha.
Aga kui palju on BFM selle aja jooksul muutunud, kui sina seal töötanud oled?
Kui BFM loodi, siis alguses oli siin palju eksperimenteerimist, sest reeglistik oli hägus. Väga palju oli võimalik improviseerida, mida kunstis tihti tehaksegi. Ühelt poolt andis see loomingulist vabadust, ma ei tea, kas see ka akadeemiline vabadus oli, aga teisest küljest oli ka see, et kui asjad hakkasid rohkem paika loksuma, siis mingisuguse seaduspärasuse järgimine oli sama loominguline ja vaba.
Näiteks sellel erialal, kus ma rahvusvahelises magistrantuuris õppisin, kulutati esimese lennuga kõik raha ära, teine lend veel kuidagi vedas välja, aga see pidanuks olema jätkusuutlik programm. Esimestel aastatel toodi meile üle maailma kalleid eksperte, aga neid ei sulatatud ühte pilti, vaid see, kes oli saadaval, tuli kohale, rääkis jälle sama juttu, mida kõik teised olid enne rääkinud, ning raha lendas tuulde.
Seega kui mul paluti pärast lõpetamist teha dokumentalistika magistriprogrammi, lähtusin ennekõike sellest, mida ma ei tohi enda kogemuse pinnalt korrata. Ma seadsin eesmärgi, kuhu tahame välja jõuda, ja hakkasin sinna koondama asju, mis aitavad selle pildini viia, mitte see, et on mingid tüübid, kes pakuvad ennast, ja siis vaatame, mis tuleb. Ei olnud enam selline “tore kohtumine huvitavate inimestega”.
Minu arvates on praegused õppeprogrammid selle koha pealt viimseni kaalutletud ning õhku seal sees enam ei ole, kohati on ilmselt liigagi tihedaks lihvitud.
Kui keskendume BFMi sellele poolele, mis tegeleb just filmindusega, siis võib ju esitada sama küsimuse, mis lavakunstikooli eeskujul ikka ja jälle ette tuleb: äkki koolitame peale liiga palju noori? Kas meie turg vajab veel uusi filmitegijaid?
Kaks aastat tagasi olime üliõnnelikud, et meile tulid paljud lääne projektid ja kõigil oli tööd jalaga segada, aga nüüd, kui sedalaadi voog on kokku kuivanud, ei saa me BFMis, kus filmihariduse tsükkel on nelja-aastane, kraani vahepeal kinni keerata, kuna poliitika või olukord maailmas on muutunud. Võimalik, et praegu on rohkem spetsialiste tööta kui kaks aastat tagasi, aga me ei saa sellest teha järeldust, et nüüd ei võta üliõpilasi vastu ja ootame, kuni midagi muutub. Praegu tuleb ikkagi tegeleda sellega, kuidas töövoog siia tagasi saada.
Me võtame niigi üle aasta inimesi vastu ja kui kõik lõpetajad ei maandu lõpuks erialasele tööle, siis pole ka liiga suur katastroof, peamine, et parimad seal maanduksid.
Sa tõid välja, et te ei saa kraani kinni keerata, kui vahepeal turul tööd vähem on, aga kas BFMil on filmivaldkonnas praegu üldse piisavalt jõuõlga, et mingilgi määral poliitikat mõjutada?
Pean ausalt ja kahetsusega ütlema, et ei ole. See on üks asi, millega tuleb veel tegeleda, sest ma arvan, et me ei ole piisavalt kõvasti saanud oma häält kuuldavale tuua.
BFMi üks pool on tudengid, aga sama olulised on ka need, kes õpilasi teenindavad, ehk õppejõud. Kas praegu leidub piisavalt neid, kellega katta ära kõik vajalikud teemavaldkonnad?
Meie õppejõud on pikka aega ametis olnud ja nendega koos on välja kujunenud töötav süsteem. Ma ei ole otseselt ka kuulnud, et keegi kavatseks ära minna, ning aeg-ajalt ikkagi saame juurde uusi spetsialiste, kes on meie koolis õppinud, töötavad nüüd valdkonnas ning neil on missioonitunnet, et tuleks ka midagi tagasi anda. See on just see, mida mina kunagi tajusin ja mille pärast BFMi tööle tulin.
Hiljuti lahkus meie hulgast BFMi legend Jaak Lõhmus. Kas tema lahkumine jättis lünga?
Jaaguga koos lahkus suur hulk siseringi informatsiooni, ta oli elav entsüklopeedia. Ta teadis protsesside tagamaid ja ilmselgelt läheb nüüd Eesti filmi ajaloo õpetamisel veel väga pikk aeg, enne kui need kingad saavad täidetud.
Millises seisus on praegu BFMi dokumentalistika osakond? Sa arendasid seda aastaid, aga nüüd tegeled instituudi juhtimisega, seega dokiosakonnale jääb sul ilmselt vähem aega.
Ilmselgelt ei saa ma instituudi juhina enam olla samal ajal ka dokiprogrammi juht ning praegu võtabki juba Heilika Pikkov vaikselt tööd üle. Ma küll veel jätkan, kuna praegune kursus on minu vastu võetud, nad lõpetavad kevadel. Seega näpuotsaga olen veel selles asjas sees, ühte kursust veel õpetan ja ühe andsin juba Heilikale üle.
Dokumentalistika ajalugu jään võib-olla esialgu veel õpetama, kuna sinna on keeruline kohe asendajat leida, kuid tegelikult on mul üsna raske olla mõni tund nädalas ametis mitte BFMi direktorina. Kui kellelgi on mind vaja, siis ei saa ju öelda: ta ei saa sinuga praegu tegeleda, tal on loeng.
Filmikooli õppejõu ja nüüd instituudi juhina oled sa aastaid näinud uusi tegijaid lähedalt. Oskad sa kirjeldada praegusi noori filmitegijaid? On neil mingi ühisosa ja näed sa ka mingit viimastel aastatel toimunud muutust?
See on keeruline küsimus, sest mina jään järjest vanemaks ja sealt tekib arvamus, et oma noorusaja muru nähakse ikka rohelisemana. Kõik põlvkonnad räägivad, et noored on hukas, aga ma ei taha hakata sedasama jora ajama. Usun siiralt, et inimesed, kes on siia kooli tulnud, tahavad filme teha ja õppejõud hoiavad nende silmad säramas.
Kindlasti on aastate jooksul muutunud suhtumine distsipliini, kas või näiteks sellesse, et kui loeng algab mingil kellaajal, siis kas me tuleme selleks ajaks kohale või hakkame tilkuma ning tilgume kuni lõpuni välja. See võitlus on juba kaotatud.
Aga mis nägu on uus Eesti film?
Ma arvan, et laias laastus on kõik hästi, ning ma ei hakkaks eraldi välja tooma, mida tehakse liiga vähe või palju.
Seda saab küll öelda, et kui mina õppisin, oli eriti ligane ja tume ajastu, kus ka kuskil erilises urkas võttel olles toppisime seina peale veega segatud turvast, et näeks veel rämedam välja. Sellist tendentsi enam ei märka ning meeletut ängi ülevõimendamist pole, kuigi ühiskonnas on ängi endiselt palju.
Aga mis nägu on loodusfilm? Kas me saame üldse praegu rääkida Eesti loodusfilmist?
Kindlasti saame rääkida Eesti loodusfilmist, aga milline ta nägu on, on võib-olla raske öelda … Ma loodan, et ta on Eesti looduse nägu, sest oleme siin endiselt unikaalses seisundis, kuna meil on veel seda loodust, millest filmi teha. Lisaks on meil ka suurepärane loodusfilmi ajalugu, viitan siin Rein Maranile, kes on loodusfilmi Eesti vaataja teadvusse igaveseks graveerinud.
Aga mingit loodusfilmitööstust kui sellist meil ei ole, samal ajal on loodusfilmiga võimalik konkureerida võrdselt kõigi teiste filmidega rahastusele, mis on juba natukene parem olukord kui meie naabrite juures, sest mõnel pool ei toeta filmifondid üldse loodusfilmi. Meil ei toetata populaarteadust, aga loodusfilm ei peagi tingimata populaarteaduslik olema.
Mind kummitas pikka aega sinu lause, et “Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast” on anti-BBC. Kas me võime siis öelda, et BBC toodetud suurejooneline ning eepiline loodusfilm on teinud kogu valdkonnale karuteene?
Ma ei tea, kas ta on teinud karuteene, sest publik vaatab neid ja nendel filmidel on palju plusse, juba see, et filmivahenditega võimaldatakse vaadata seda, mida muidu poleks võimalik näha. Kas või näiteks need super slow motion (eriti suure aegluubiga – toim) kaamerad, mis võimaldavad aega killustada. Üht sekundit saab näha mitme minuti jooksul ning kui on kiirete liigutustega tegelased, siis saab niimoodi ettekujutuse, mis tegelikult toimub. Samal ajal luuakse ka illusioon, et on mingi kiletiivaline, kes lendab aeglaste tiivalöökidega ning tiivad teevad veel timpani häält … Kui kogu film on nii tehtud, siis see tekitab võõristusefekti.
Selle anti-BBC puhul pidasin ma silmas rohkem peavoolu loodusfilme ja seda, et neil on omad konventsioonid, mille tõttu on tihti ka stsenaarne ülesehitus küllalt sarnane. Muidugi, see on väga laialt öeldud, on ka väga originaalseid asju, aga tihti liigutakse ikka sama teed pidi: on kindel moodus, kuidas mingit asja tutvustatakse, kuidas talle lähenetakse, ning siis tekib ärevus, kuna lähenemas on konflikt. See on nii ette teada. Olnud ise peaaegu 30 aastat asjas sees, olen sellest tüdinud.
Minu anti-BBC tähendab seda, et meil on tavaline vaatlev dokfilm, kus kaamera on nagu kärbes seinal, aga tegelased ei ole inimesed, vaid hoopis loomad. Neil on oma elu ja seda on huvitav vaadata.
Kas loodusfilminduses on viimasel ajal toimunud mingeid suuremaid muutusi? Kas sinu film läheb muutustele vastuvoolu või vooluga kaasa?
Ma ei taha, et seda filmi väga loodusfilmiks tituleeritaks, sest siis hakkavad kohe mingid mürkrohelised oma jura ajama. See on dokumentaalfilm, aga olgu, kuna seal on loomad, siis nimetame seda loodusfilmiks.
Loomadokumentaal?
Nojah, aga tavalise doki kohta sa ei ütle, et see on inimesedokumentaal. Või kui film on tehtud mõnest keskkonnast või maastikust, kas siis ütleme maastikudokumentaal?
Kui vaadata filmi pealkirja “Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast”, siis võib ka arvata, et see on hoopis lastefilm. Kas see vastab tõele?
Ma arvan, et lastel on seda väga tore vaadata. Ma ei ole seda otseselt lastefilmina loonud, aga ta on ka lastele sobiv. Võib-olla mitte liiga väikestele, sest see on ikkagi aeglane vaatamine, pisemad lapsed vajavad ilmselt seletusi, sest mina mängin lihtsalt kohalolekutundele. Eeldan, et vaatajal on vähemalt nii palju teadmisi, et saab aru, et mäger on mäger ja hunt on hunt ning kui nad kokku saavad, siis hunt peaks mägra ära sööma, aga kui mäger hoopis hundi ära ajab, siis see on midagi erilist.
Siin-seal on juba öeldud, et see film ei tutvusta ega seleta, aga ma ikkagi loodan, et nii väike eelteadmine on vaatajas olemas … Pole liiga palju tahetud, et tuntaks ära hunt, karu ja rebane.
Sul oli mitusada tundi musta materjali. Kuidas sealt lõplikku filmi otsima hakkasid?
Esimene ülesanne oli välja selgitada, kui palju meil on üldse väga erilisi episoode, kas neid on piisavalt, et moodustada filmi kriitiline mass. Teine küsimus oli lahendada ära inimese roll selles kontseptsioonis, sest seda me ei kavatsenud varjata, et enamik filmist toimub kotkaste söödaplatsi ümbruses, aga see tuli ikkagi kuidagi loogiliselt filmi sisse tuua.
Jõudsime selleni, et meil oli rida selliseid sketše ja etüüde, et lihtsalt ei jaksa enam vaadata, kuna kuulipilduja tulistas ainult puhtaid hõbekuule. Tuli leida viis, kuidas vahepeal rahustada ning luua aja kulgemine, mis oli veel palju raskem. Liikuvaid elukaid on lihtsam filmida kui sellele võrdse kunstilise tasemega mitteliikuvaid elukaid. Kuidas aastaajad muutuvad? Okei, vahepeal sajab vihma ja lund ning lehed langevad, aga mis veel toimub?
Praegu on film võib-olla veel natuke liiga tihe, aga nendele, kes on harjunud Youtube’iga, on see hoopis liiga aeglane.
Tuled filmiga nüüd suurelt kinolevisse ning paadis on üks Eesti suuremaid levitajaid Hea Film. Kas usud, et see dokk lööb levis läbi?
Ma vähemalt proovin. Paar tuhat vaatajat oskan ma ise ka kokku tuua, seda olen varasemate filmidega teinud, aga vaatame, mis proffide abil võimalik on. Ma lihtsalt lasen ennast kanda praegu ja teen seda, mida mulle öeldakse, et peab tegema.
Sul tuli nüüd sel aastal kaks filmi välja, aasta algul veel ka “Päikese kodanik”. Kas nüüd BFMi direktorina oled paari kuuga juba jõudnud arusaamisele, et filmitegemisega tuleb mõneks ajaks rahu teha?
Jah, seda ma teadsin juba kevadel, kui jah-sõna ütlesin. Oli selge, et tänavu suvel lõppes minu vabadus selliste lõbudega tegeleda, olin sellega arvestanud.
Veel ei kripelda, et saaks juba kaamera taha tagasi?
Toome ikka selle filmi kõigepealt välja, saaks ängist lahti, sest kinolevi on sama ängistav teema kui filmi tegemine. Kui tuleb hea vaatajate arv, siis on muidugi tore, aga tihtipeale pole vaatajaarv selline, nagu sooviti, ja siis on halb tuju mitmeks nädalaks garanteeritud. Aga ma väga loodan, et “Kriimsilm, karuott ja rebane” leiab oma vaatajad.