Laste käitumisharjumused hakkavad kujunema juba esimestest eluaastatest ning peegeldavad seda, kuidas lapsevanemad ja teised lähedased täiskasvanud igapäevaselt käituvad, maailma selgitavad ja erinevatele olukordadele reageerivad. Albert Bandura sotsiaalse õppimise teooria rõhutab, et lapse arengu keskmes on lähedaste täiskasvanute eeskuju: laps õpib vaatlemise, jäljendamise ja suhete kaudu.

Sellele vundamendile ehitub ka lasteaia ja kooli roll: mitte alustada uuesti kasvatamist, vaid toetada juba kujunevaid hoiakuid ning aidata lapsel digikäitumise oskusi järk-järgult tugevdada. Täiskasvanu on selles protsessis peamine kujundaja, sest just kodus kogeb laps esimest ja püsivamat ettekujutust turvalisusest, piiridest ja suhtlemisest.

Õpetajad ja teised lasteaias või koolis tegutsevad täiskasvanud lisavad sellele täiendava olulise kihi. Nende sõnad ja suhtumine aitavad lapsel mõista, milline käitumine on grupis aktsepteeritud, kuidas oma emotsioonidega toime tulla ja milline on lugupidav suhtlusviis. Need oskused on samal ajal ka alus digikäitumisele: kas laps julgeb abi küsida, märkab ebaturvalist olukorda ja oskab oma piire väljendada.

Seetõttu ei ole õpetaja roll lapsevanema asendamine, vaid turvalise ja järjekindla raamistikuga toetamine. Laps kasvab kõige paremini siis, kui kodu ja haridusasutus kannavad edasi sarnaseid väärtusi ja sõnumeid. Nii tekib toimiv võrgustik, kus lapsevanema eeskuju on esmane, õpetaja tugi aga väärtuslik jätk ja kinnistuspunkt lapse igapäevases arengus.

Digimaailm on osa lapse igapäevaelust

Internet on saanud laste mängu- ja suhtlemispaigaks, õpikeskkonnaks ja ukseks, mille kaudu avastada elu. Kuid see uks võib avaneda ka suunda, milleks lapsel pole veel vajalikku kogemust. Kui päriselus õpetame teed ületades mõlemale poole teed vaatama, siis digimaailmas pole lapsel sageli aimugi, kust oht võib tulla. Ka sellisel juhul on täiskasvanutel oluline roll aidata lapsel mõista, mis on turvaline ja mis mitte.

Eesti laste igapäevane internetikasutus on Euroopa keskmisest kõrgem. Pooled 12–17-aastastest on kokku puutunud seksuaalse sisuga sõnumite või piltidega ning iga kuues noor on kogenud internetis seksuaalset väärkohtlemist (Kantar Emor, 2024). Need andmed näitavad nii probleemi ulatust kui ka vajadust alustada ennetustööd juba enne, kui laps saab oma esimese nutiseadme.

Esimesed käitumisharjumused kujunevad juba beebieas. Varajase arengu uuringud näitavad, et lapse turvatunne ja enesejuhtimisoskused arenevad kõige tugevamalt, kui täiskasvanu reageerib lapse katsetustele järjekindlalt ja toetavalt. Sama kehtib ka digikäitumise alguste juures, laps õpib esmased signaalid turvalisusest ja piiridest kodus.

Kui laps jõuab lasteaeda, muutub tema maailm mitmekesisemaks. Ta suhtleb rohkem eakaaslastega, puutub kokku uute mängude, seadmete ja olukordadega ning digimaailm saab loomulikuks osaks tema igapäevast. Selles etapis on oluline, et nii lapsevanemad kui ka lasteaiaõpetajad pakuksid stabiilset ja rahulikku juhendamist, aidates lapsel mõista, mis on turvaline, mis mitte, ning kuidas oma tunnetega toime tulla. Täiskasvanute ühtne tugi aitab lapsel kujundada esimesi teadlikke harjumusi.

Lasteaed ei asenda kodu, vaid toetab vundamenti, mille kodu on loonud. Lapsed õpivad turvalist käitumist kõige paremini, kui see on loomulik osa nende igapäevaelust. Nii nagu räägime liiklusohutusest või pesemisharjumustest, tuleb internetikäitumistki käsitleda selge ja igapäevase teemana, selgitades, mis on sobimatu, kuidas öelda ei ja mida teha, kui miski tundub vale.

Eelkoolieas ei tähenda digipädevus ainult äppide tehnilist kasutamist, vaid oskust tunda ära oma piirid ja vajadusel küsida abi. Selle asemel, et keelata, on parem arendada dialoogi. Nagu ajuteadlane Jaan Aru on öelnud: “Ainuüksi nutiseadmete ära keelamine lastele ei lahenda probleemi. Iga laps peab ise aru saama, mida ta kaotab, kui ta on nutiseadme ori.”

Selliseid oskusi nagu julgus abi küsida, tunnetada piire ja mõelda oma tegevuse üle saavad lasteaiaõpetajad arendada lihtsate lugude ja rollimängude kaudu. Kui laps teab, et võib iga murega pöörduda täiskasvanu poole, on ennetuse aluseks juba tugev vundament.

Õpetaja digipädevus loob usalduse

“Kui aga õpetaja ütleb, et ta ei tea, mis seal internetis toimub, võib see lapse jaoks tähendada, et tema mured ei leia mõistmist, ja ta ei julge neid jagada.”

Kantar Emori uuringust selgub, et lapsed usaldavad õpetajaid, kes tunnevad nende digimaailma. Kui õpetaja räägib TikTokist, mängudest või teistest veebikeskkondadest huvi ja avatud suhtumisega, tajub laps, et tema kogemust võetakse tõsiselt. Kui aga õpetaja ütleb, et ta ei tea, mis seal internetis toimub, võib see lapse jaoks tähendada, et tema mured ei leia mõistmist, ja ta ei julge neid jagada.

Õpetaja ei pea olema tehnoloogiaekspert, kuid tal peaks olema üldine arusaam keskkondadest, kus lapsed tegutsevad, ning oskus nendest teemadest rääkida rahulikul ja mitte hirmutaval viisil. Hirm ei suurenda vastutustunnet, teadmised, dialoog ja empaatia küll. Seetõttu on õpetaja digipädevus enamat kui töövahendite tundmine, see on valmisolek mõtestada digimaailma koos lastega.

Kool ja lasteaed jõuavad kõigi lasteni, ka nendeni, kelle peres digiohtudest rääkimine on keeruline. Tõhusad ennetusprogrammid kasutavad aktiivõppe meetodeid, rollimänge ja arutelusid, mis aitavad lastel päriselt läbi mõelda olukordi, millega nad veebis kokku võivad puutuda. Selline praktiline lähenemine annab harjutamisvõimaluse enne, kui laps reaalses digikeskkonnas valikuid tegema peab.

Rahvusvahelises praktikas rõhutatakse üha enam, et oluline pole pelgalt riskide vältimine, vaid laste vastupanuvõime, enesekindluse ja toimetulekuoskuste toetamine. Lapsi ei saa kõigi ohtude eest isoleerida, kuid neile saab anda tööriistad, et nad oskaksid ebaturvalist olukorda märgata, sellele reageerida ja vajadusel abi küsida.

Vanemad vajavad samuti tuge

Uuringud näitavad, et lapsevanemad on üldiselt teadlikud internetis peituvatest ohtudest, kuid paljudel puudub kindlus, kuidas lapse veebikäitumist suunata või millal sekkuda. See on eriti keeruline peredes, kus digipädevus on madalam või kus vanematel pole olnud võimalust oma teadmisi ajakohastada.

Kool ja lasteaed võivad siin olla sillaks, pakkudes usaldusväärset infot ja luues kohti, kus vanemad saavad ühiselt digimaailma küsimusi arutada. Koos õppimine vähendab riske ja tugevdab vanemate enesekindlust, nad tajuvad, et ei pea digikasvatust üksi kandma.

Vanemate koosolekul internetikäitumisest rääkimine võiks olla sama loomulik ja tavapärane kui koolitoidu, päevakava või õppekava käsitlemine. See normaliseerib teemat, annab selged sõnumid ja aitab luua ühtse lähenemise lapse toetamiseks nii kodus kui haridusasutuses.

Turvaline digikeskkond ei sünni juhuslikult ega ühe inimese pingutusest. See kujuneb siis, kui lapse ümber olevad täiskasvanud: vanemad, õpetajad, spetsialistid ja kogukond, tegutsevad ühtse eesmärgiga. Igaüks näeb last eri vaatenurgast, kuid ühine mõju loob raamistiku, milles laps õpib oma valikuid juhtima ja piire hoidma.

Digikasvatus ei ole ainult tehniliste oskuste õpetamine. See on väärtuste, suhtumise ja julguse kujundamine. Need tekivad kõige tugevamalt, kui täiskasvanud tegutsevad järjepidevalt ja üksteist toetades. Kodus alustatud vestlused leiavad jätku lasteaias ja koolis, spetsialistid annavad juurde teadmisi, praktika pakub kogemust ning riik loob tingimused, et vajalik tugi oleks kõigile kättesaadav.

Koostöö loob kindluse, et laps ei jää digimaailmas üksi. Ta teab, et tema ümber on inimesed, kes mõistavad, kuulavad ja aitavad tal keerulistes olukordades toime tulla. Just sellises võrgustikus kasvab lapsest noor, kes tunneb end digikeskkonnas turvaliselt ja oskab seal vastutustundlikult tegutseda.

Kommentaaris on tuginetud politsei- ja piirivalveameti tellitud uuringule “Laste internetikasutus ning võimalused internetis toimuva laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks” (Kantar Emor, 2024).