Kuidas sa filmimaailma jõudsid? Kas oled sellega juba nooruspõlvest peale mingit erilist sidet tundnud või tekkis see aja jooksul muude tegemiste käigus?
Mul seda ajalugu ei ole, et ma oleks kümneaastasena käsikaameraga ringi käinud. Võib-olla oli mõni hetk, kus ka sellised hood käisid, aga see ei olnud päris nii, nagu paljude teiste filmitegijate taustalugudest kuulda võib. Minuni jõudis see kuidagi ringiga. Olen kogu aeg tahtnud teha loovaid asju. Keskkooli ajal disainisin arvutimängudele level’eid. Õhtud ja ööd läksid “Doomi” ja “Quake’i” lisade loomisele. See oli siis 90-ndate keskpaigas, kui esimest korda oli igaühel võimalik tol ajal populaarseid mänge ise täiendada.
Arvutimängud ja vahepealne elu viisid tehnoloogiatoodete disainimise juurde, start-up maailma. Startupindus on ka algusfaasis väga loov töö. Pead mitte millestki looma. Meie puhul siis erinevaid mobiililahendusi. Mina tegin seda Fortumo nimelises ettevõttes, mille kaudu sattusin mõneks ajaks ka Californiasse Silicon Valley piirkonda. Firma kasvas, aga tooted muutusid järjest vähem loovaks. Rohkem oli tegemist API-de, backend’ide ja muude natukene igavate asjadega, mis omakorda süvendas tunnet, et midagi on puudu.
Sattusin nädalavahetustel Los Angelesesse, kus mulle filmimaailm end avas. Hakkasin seal mingite inimestega suhtlema, kursustel käima ja siis hakkas see pisik külge. Aga see tööstuse osa, mida LA-s nägin, oli pigem ikkagi rohujuuretasand. Mäletan, et ühel nädalavahetusel üks hästi vana härra, kes oli kohalik koolituslegend, viis läbi praktilist töötuba ja ütles: “Üksõik, mis sa teed, tee seda 3D-s”. See peegeldas siis tolle aja meelelaadi, kuigi 3D osutus suhteliselt lühikeseks faasiks.
Aga film on selles mõttes huvitav loov-meedium, et sellega ei ole kunagi liiga hilja alustada. Sa teed seda alati tiimiga ja tiimis on erinevad kompetentsed spetsialistid olemas. Seega sa ei pea ise kõigis valdkondades maailma parim olema. Pead suutma lihtsalt leida need inimesed, kellega koos midagi ägedat teha.
Lisaks on filmi baaselement ikkagi stsenaariumi kirjutamine. Isegi kui režissöör ise stsenarist ei ole, peab ta ikkagi aru saama, kuidas lugu kokku jookseb, mis elemendid seal on ja mis oluline on. Kirjutamine on üldjuhul kogu protsessi kõige odavam osa, millest sinu filmi edu sõltub jällegi kõige rohkem. 90 protsendil juhtudest keskpärasest stsenaariumist head filmi ei saa. Kui on hea stsenaarium, siis võib hea režissöör teha sellest väga hea filmi, aga vastupidi on väga keeruline.
Kui sinna võrrandisse lisada filmi edu, siis muutub see veidi keerulisemaks.
Jah, aga minu jaoks ei ole filmi edu kunagi olnud seotud kommertseduga. Soov on ikkagi teha võimalikult häid filme, kommertsedu on teisejärguline. Kommertsedu puhul on ka kaks olulist aspekti. Üks on see, et, jah, loomulikult filmitegija tahab, et tema filmi nähakse. Film on suhteliselt kallis ja ajamahukas meedium, mida ei ole mõtet teha moel, kus seda näeb tegija ja tema kaks sõpra. Mida edukam on film, seda rohkem inimesi seda näeb ja seda rohkem tuleb selle mõju esile.
Teine asi on rahaline pool, mis on oluline jätkusuutlikkuse vaatenurgast. Sellisel moel filme teha, nagu Francis Ford Coppola tegi oma “Megalopolise”, kes müüs maha oma veiniistanduse, et teha üks hirmkallis film, mis tegelikult väga paljusid inimesi lõpuks paraku ei kõnetanud, ei ole kuidagi jätkusuutlik. Coppolale võib see muidugi okei olla, sest ta on 86-aastane ja tema jaoks võis see mõnes mõttes olla elutöö kulminatsioon.
Aga meile, kes me oleme nooremad ja tahame seda võib-olla veel 20 või 30 aastat teha, on oluline, et ikkagi jääks alles vabadus selles valdkonnas jätkata.
Rain Rannu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Mis klõps seal LA-s siis ära käis, et lõpuks otsustasid oma esimese filmi “Ameerika suvi” (2016) ette võtta?
Tol ajal võtsin ma seda pigem põneva hobiprojektina. See klikk, et ma tahan teha mängufilmi, tekkis enne konkreetset idee, millest seda teha. Ka tunnetus, et tahan teha täispikka filmi, tuli enne ideed. Tavaliselt on teekond selline, et koolis teed lühifilme, nendega leiad ennast üles ja tõestad ka teistele, et oled võimeline filme tegema, ja siis võib-olla jõuad täispikani.
Minule kui kärsitust start-up maailmast tulnule, kus kõik peaks justkui kiiremini juhtuma, oli see tee liiga pikk. Samal ajal tekkis arusaam, et väike minimalistlik mängufilm aitab tegelikult paremini testida, kas see protsess mulle üldse meeldib ja milline võiks olla tulemus.
Üldjuhul on lühifilmide levipotentsiaal igal pool üsna madal, neid näevad väga vähesed inimesed. Heal juhul mõnes kassetis, mis ei jõua väga laia publikuni, mõni äkki levib kaugetel festivalidel. Mängufilmiga saab kohe testida, kuidas nii kino- kui laiem publik selle vastu võtavad. Sealt tuligi tunne, et tahaks teha võimalikult minimalistlikku mängufilmi, mida saaks teha hästi startupilikult.
Selle järgi tuli mõte teha film raamatute müümisest Ameerikas, sest tahtsin teha filme asjadest, mida ma ise mingil kujul tean või olen kogenud. Ja mis mulle huvitavad tunduvad. Tahtsin teha filmi subkultuurist, millel on mingid natuke teistsugused toimimispõhimõtted, mis võiksid olla huvitavad ka teistele ning proovida seda siis filmikeeles edasi anda, seda tunnet ja toimimisloogikat, kuidas see konkreetne subkultuur töötab.
Mida see test sulle siis õpetas?
Õpetaski seda, et mulle tohutult meeldib filmitegemine. Näiteks võrreldes tavalise ettevõtte tegemisega on filmi puhul hästi konkreetne algus ja lõpp. Kui sa ettevõtet alustad ja sel hästi läheb, siis oled sellega seotud võib-olla viisteist kuni kakskümmend aastat. Aga filmi puhul on kogu protsess – alates idee tekkimisest kuni filmi jõudmiseni ekraanile – üldjuhul palju lühem, kaks-kolm aastat. See on selgelt piiritletud. Üks saab läbi ja siis on jälle puhas leht ees.
Samas on võimalik alustada kohe ükskõik millise uue ideega. Iga filmiga tekib kogemus ja sageli ka tiim, kellega on tunne, et võiks veel midagi koos teha. Nii et iga uue filmiga alustad justkui ühe trepiastme võrra kõrgemalt, aga samas võib iga algus olla täiesti uus ja teistsugune. See kõik oli minu jaoks hästi huvitav ja põnev.
Niimoodi ennast ise nii-öelda peole kutsuda nõudis kindlasti omajagu julgust ja enesekindlust. Kas tundsid ka “traditsioonilisemat” teed mööda käivast, mingisugusest kujuteldavast BFM-i filmimaailmast teatud tõrget oma tegemistele?
Ei saaks öelda, et tundsin. Mitte, et ma ka väga oodatud oleksin olnud. Pigem see mind ülemäära ei huvitanud. Samas sattusin esimest filmi tehes kokku ka toredate BFM-is õppivate inimestega, kes julgesid kampa lüüa. Helirežissöör Markus Andreas, monteerija Moonika Raidam – nendega olen nüüdseks teinud viis mängufilmi. See, et BFM-ist tuleb noori ja julgeid oskajaid inimesi on ülivajalik. Mingisugust vastandumist ma küll ei tunnetanud.
Küll aga ma sain aru, et tundus palju huvitavam seda teekonda omamoodi alustada, kui et mingisse olemasolevasse protsessi sisse minna ja alles hiljem vaadata, kuidas päriselt tehakse. Startupindusest kaasa tulnud leiutamispisik oli vast see, mis mind niimoodi tegema pani.
Lisaks on start-up’e luues lähtepositsiooniks see, et enamik ettevõtmisi kukub läbi või ei anna soovitud tulemust. Ja mõnel neist läheb jällegi väga hästi. See tunnetus aitas ka filmindusse tulla niimoodi, et ei muretse liiga palju selle üle, mis nüüd keegi väga arvab või kas see lõpuni kõigi silmis õnnestub või mitte. Tol hetkel oli see kindlasti teisejärguline.
Rain Rannu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Esimese filmi võtsid ette täiesti omal käel? Või pidid ka juba veiniistandusi müüma?
Otsustasime seda produtseerida kahe sõbraga, kellest üks oli ka raamatuid müünud ja teisega olin tehnoloogiaprojekte koos teinud. Firma nimi, mille too hetk lõime, oli Alarahastatud Filmikompanii, mis osalt oli iroonia, aga teiselt poolt näitas, et see film eriti palju ei maksnud. Kokku olid filmi kulud suurusjärgus 35 000 eurot, mis õnnestus kinolevis tagasi saada.
Leidsime, et kuna me sellest valdkonnast kuigi palju ei tea, siis ei ole mõtet sinna ka kohe hullult raha matta. Enne oleks vaja aru saada, kuidas asjad käivad ja siis järk-järgult jõuda suuremate projektideni.
See tundub küll täiesti omaette must auk, aga ma ei suuda ennast kahjuks tagasi hoida ja küsin ka põgusalt kogu selle raamatumüügi-bisnisi kohta, mis mulle on alati tundunud intrigeeriv ja peaaegu et ulmeline moodustis. Minu jaoks on sellel alati mingisugune MLM-i ja sektilik kuvand küljes. Üldjuhul kuuleb pigem, kuidas rõõmustatakse selle üle, et ei saanud magada ja pidi ööpäev läbi töötama. Milline see kogemus sinu jaoks isiklikult oli?
On tõesti inimesi, kes on sellega kujul või teisel tegelenud 25 aastat ja kogu oma elu, karjääri ja finantsid selle peale üles ehitanud. Seal on täiesti võimalik lisaks kogemusele ka palju raha teenida. Ma ise vaatangi seda natukene nagu tippsporti. Müük kui tippsport. Ja kui tavainimese ning absoluutse tippsportlase saavutuste vahe on tohutu suur, siis müügis võib see vahe veel kontrastsem olla. Oma ala tõeline tipp võib müüa 20 või 50 korda rohkem kui see, kes niisama ustele koputab ja raamatuid näitab.
Äge oli näha ja tunnetada, kuidas ühel alal on võimalik ühe suvega jõuda mitte küll päris tippu, aga nullist väga heaks. See oli justkui selline kiirendatud õppeprotsess.
Hiljem võtsin filmindusse ja iduettevõtlusesse kaasa arusaama, et kui sa oled ühele asjale lühikese perioodi jooksul sada protsenti fokusseeritud, näiteks kolm suvekuud raamatumüügile, ja nii, et millekski muuks aega ei jää, siis on võimalik selle aja jooksul saavutada palju paremaid tulemusi kui mingi asjaga iga päev kolm või kuus tundi tegeleda. Ja seda eriti loovate tegemiste puhul. Filmi võtteperiood on tohutult intensiivne, millekski muuks aega ei jäägi ja on selles mõttes väga sarnane raamatumüügisuvele.
Ka stsenaariumit kirjutama hakates olen üritanud tekitada sarnase absoluutse fookuse, vähemalt nädalaks või kaheks, võimalusel ka pikemaks, et täiesti uue stsenaariumi maailma sisse minna ja samamoodi täie fookusega luua. Minu puhul tähendab see, et lähen kas kuhugi maale või välismaale, kus ei ole internetti, ühtegi sissetulevat e-kirja, sõnumit ega kõnet. Muude asjade kõrvalt luues olen avastanud, et see on väga-väga palju raskem.
See kõlab ju täitsa hästi, aga kui ma näen jälle pilti mõnest vanemast prouast, kes istub suure kõrgema matemaatika ja füüsika õpikute kuhja kõrval, mida ta ise kindlasti kasutama ei hakka, siis hakkab mul tast jällegi kahju. Isegi kui lapselapsed näiteks õpivad veel füüsikat või matemaatikat, siis arvatavasti ei kasuta nad ka neid mitmeköitelisi ja tuhandeleheküljelisi väljaandeid.
Samas on Ameerika väga müügikeskne riik niikuinii. Ja asja teine pool on see, et seal on ostjatele väga tugevad kaitsed ka. Kui vanem tädi ostab midagi, mida ta ei vaja, siis saab ta selle tagasi anda. Üldjuhul on nii USA-s kui kuskil mujal väga raske müüa inimestele asju, mida inimene osta ei taha. See, kas ta seda vajab, võib-olla subjektiivne, aga kindlasti tahab ta seda osta ja üldjuhul toimub see ostmine ikkagi emotsioonide pinnalt.
Hästi, põgeneme nüüd selle kaevu juurest ära ja tuleme filmimaailma tagasi. Miks oli vaja 2018. aastal filmistuudio Tallifornia rajada?
Vajadus tekkis esmalt sellest, et kui ma hakkasin oma järgmist filmi “Ükssarvik” kirjutama, ette valmistama ja oma kolleegi Tõnu Hiielaidiga vaatama, kuidas see ära toota, siis esmane tunnetus oli, et peaks leidma mingisuguse juba tegutseva produtsendi või produktsioonifirma.
Suhtlesime paari inimesega, kes meile meeldisid, aga saime üsna ruttu aru, et seal ei ole tingimata väga tugevat klappi ja et me tahaks natukene rohkem omamoodi teha. Produktsioonifirmadel olid ka kõigil omad protsessid ja valikukriteeriumid. Me ei tahtnud ennast olemasolevasse struktuuri mahutada.
Rain Rannu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Mis see oli, mis oli teie juures teisiti ja mis ei lasknud neil pusletükkidel kokku minna?
Suhteliselt varakult tunnetasime näiteks erinevust selles, kuidas filmi puhul kuludega ümber käia. Ülisageli on nii Eestis kui ka välismaal traditsioonilises filmitootmises levinud see, et on osakonnad ja mingisugune hulk erinevaid positsioone. Meile aga tundus, et suur osa sellest, mis võtteplatsil toimub, jääb kaadri taha ja filmi ei jõua.
Seal on igasugused telgid, video village’id, mõnel võttel on näiteks kakskümmend erinevat ekraani ja terve hunnik assistente. Loomulikult on sellel kõigel oma põhjus, miks nii tehakse, aga meie jaoks ei tundunud see kuidagi mõnus. Palju ägedam oleks töötada väikese tuumikmeeskonnaga, kes suudab kiiresti liikuda ja kohaneda muutuvate oludega – olgu see siis ilus päikeseloojang või juhuslik hetk, mis tänaval toimub.
Väikse meeskonnaga suudame selliseid hetki paremini tabada. Kasvõi “Ameerika suve” filmimise kogemus, mis sai tehtud mikrotiimi ja kolme nädalaga. Hommikul me veel ei teadnud, mida päeva jooksul filmima hakkame. See tundus mulle päris äge ja tahtsime vaadata, kas suudame seda ka Eesti oludes teha. “Ükssarvikut” tehes oligi meil tugev allergia kõige vastu, mis meile tundus, et ekraanile ei jõua, vaid jääb selle taha.
Kuna meid ka keegi ülemäära enda alla meelitada ei üritanud, siis tundus kõige parem ise teha. Loomulikult kaasasime erinevaid inimesi, kellel oli varasem tootmiskogemus, aga suuresti üritasime ikkagi teha asju omamoodi. Sellest Tallifornia sündiski.
Peaaegu kõik otsused on meil tekkinud pigem oma vajadustest lähtuvalt. Näiteks paar filmi hiljem tekkis tunne, et jääme liiga sõltuvaks teistest filmirendifirmadest, siis otsustasime luua oma kaamera- ja valgustehnika võimekuse, millest omakorda sündis IDKFA-nimeline moodustis, mis nüüdseks rendib tehnikat ka teistele.
Ja kuna oli juba mõnda aega märgata, et Eesti filmi rahvusvaheline müük on keeruline, viis see selleni, et sel aastal lõime koos paari teise produktsioonifirmaga oma müügiagendi Baltic Crime. Kõik need ja mitmed teisedki on sündinud meie enda vajadusest.
Mida Baltic Crime pakub, millest teil endal varem puudu jäi?
Film, eriti hea film, on paratamatult mingil moel lokaalne. Vahel see lokaalsus muudab ta ka universaalseks, näiteks “Savvusanna sõsarad”, mis on väga Eesti-spetsiifiline, aga just see spetsiifilisus teebki ta mingis mõttes universaalseks.
Aga enamasti on filmid siiski lihtsalt spetsiifilised. Siis tekib küsimus, kuidas peaks mõni Saksa või USA müügiagent suutma või tahtma seda Eesti filmi välismaal müüa. See on pigem üsna lootusetu ettevõtmine – jah, nad võtavad filmid oma kataloogi, aga enamiku puhul ei juhtu suurt midagi, sest see on raske töö ja keegi peaks tegutsema.
Välismaise müügiagendi puhul tuleb aasta lõpus mingisugune aruanne, kus on mingit tööd näha. Vahepeal ehk suhtled korra aastas Cannes’i filmiturul, aga sellist pidevat kontakti ei ole. Me tundsime, et tahame omada suuremat kontrolli selle protsessi üle, tahtsime selget läbipaistvust ja tunnet, et meie filmidega tegeletakse päriselt.
Sinna on muidugi oodatud kõik eesti- ja välismaised filmid, mitte ainult meie omad. Pigem ongi alati nii, et enda vajadustest lähtuvalt algatad midagi, aga et see saaks olla jätkusuutlik ja toimiv, piisavalt kvaliteetne, siis see eeldab, et see suudab ennast turul ka teiste jaoks kehtestada.
Kuhu tänaseks, pärast seitset tegutsemisaastat, Tallifornia Eesti filmimaastikul sinu silmis paigutub?
Tänaseks oleme seitsme aastaga tootnud täpselt kümme mängufilmi ja lisaks on meil terve hulk filme töös. Tallifornia nägu ongi suuresti see, mis nägu on meie filmitegijad ja nende loodud filmid. Meenutuseks siis, et lisaks minu enda filmidele oleme koos Rasmus Merivooga teinud kaks tema filmi: “Kratt” ja “Tulnukas 2”. Meel Palialega oleme teinud “Kiik, kirves ja igavese armastuse puu” ja “Pikad paberid”. Esko vendadega tegime filmi “Mind on kaks” ning Miguel Llansóga “Igavese suve”.
Protsess on pigem selline, et kui mõni noor, andekas või muidu äge filmitegija meile silma jääb ja kui meie jääme talle samuti silma ning meil omavahel klapib, siis hakkame koos tegema. Idee on selles, et kui see koostöö toimib, siis teeme rohkem kui ühe filmi, kuni see koostöö toimib. See kujundabki lõpuks Tallifornia näo.
Rain Rannu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Ise tunneme, et me oleme kindlasti autorikino, aga publikule suunatud autorikino. Üldjuhul väga sügava arthouse’i tegemine ei ole meie maitse. Selliseid filme, mis võivad olla küll suurepärased filmid, aga sageli on potentsiaalne arv inimesi, keda nad ka suure edu korral kõnetavad, suhteliselt väike, sest nende mõistmiseks võib vaja minna väga tugevaid taustateadmisi. See ei ole meie maitse.
Samas ei teeks me kunagi ka ühtegi filmi lihtsalt kommertstootena. Eelkõige peab see olema midagi ägedat, mis meid ennast kõnetab, ja teiseks peaks sel olema mingisugune jätkusuutlik mudel, mis võimaldaks ka päriselt jätkusuutlikult tegutseda. Mõne filmi puhul eeldabki see, et sellel peab olema teatud publikuhuvi.
Möödunud aastast üks oluline jälg oligi mõneti Eskode debüütfilm ja Paliale, võib vist öelda, läbilöögifilm, mis nüüd ka Eestist Oscarile esitati. Kas need olid teie jaoks läbimõeldud riskid või täiesti tavalised riskid, kus oli lihtsalt väga palju usku noortesse tegijatesse?
Kindlasti algas kõik sellest, et meil oli usku tegijatesse. Meile meeldis see, mida ja kuidas nad tegid. Need riskid, mille me võtsime, olid siiski suuresti kaalutletud. Jah, me võtsime ise riski, aga mõlema filmi puhul oli meil ka mingil määral olemas riigitoetus, mis oli väga oluline.
Kuna Eesti publikuarv on selline nagu ta on ja kui teha midagi natukene kitsamat, nagu noortefilm seda on, siis seda puhtalt tururiski pealt tehes ei saa väga suurelt mõelda.
Aga need filmid mõlemad mõtlesid suurelt, küll erineval moel, aga siiski. “Mind on kahe” puhul oli nädalane võtteperiood Nigeerias ja “Pikad paberid” oli üliambitsioonikas lavastuslikult, arvestades seda, et seal olid väga läbimõeldud, hästi lavastatud ja orgaanilised kaadrid. Võib ju mõelda, et mis see siis ära ei ole, paned kaamera tööle ja näitlejad mängivad, aga sellise orgaanika saavutamine eeldab väga põhjalikku tööd kõigi osaliste poolt. Nii et need filmid kahtlemata märgilised.
Eelmine aasta oli märgiline veel selle poolest, et meil tuli välja kolm täispikka mängufilmi. Nende kahe kõrval ka “Tulnukas 2”. Juhtuski nii, et Tallifornia tegi Eesti suurima kassahiti “Tulnukas 2” ja teisalt kriitikute poolt kõige enam hinnatud filmi “Pikad paberid”. Mingis mõttes olid need nagu spektri eri servad, aga teisalt väga sarnased, sest mõlemad on julged autorifilmid. Ja just see on meie jaoks oluline.
Aga Paliale filmid ja Eskode debüüt on teile jätnud siiski julguse neid nii-öelda tootmispileteid veel välja jagada? On see eesmärk omaette, et neid uusi hääli areenile tuua?
Põhiline kriteerium on see, et projekt meil endal silmad särama paneks ja selline värskus alati pigem paneb silmad särama. Tegelikult olid ju nii Eskod kui ka Paliale teinud aastaid lühifilme ja igasuguseid muid loovaid projekte. Siin on oma roll ka sellel, kuidas ma ise filmimaailma tulin. Hakka julgelt pihta ja tee esimene täispikk pigem varem kui hiljem. See on edasi kandunud ka meie lähenemisse noortega. Pigem julgustame ennast varem proovile panema kui traditsiooniline süsteem.
Sina ise oled nüüd täiskohaga filmimees või jagad ennast veel erinevate asjade vahel? Kui suure osa su ajast võtab Tallifornia ja filmitegemine?
Ma pakun, et umbes 120 protsenti. Nii et jah, täiskohaga. Kui alguses oli filmitegemine hobi, siis nüüd on kõik muu hobi.
Hobikorras käid ettevõtete nõukogude koosolekutel ja täiskohaga teed filme?
Põhimõtteliselt. Kui ma mõnes muus ettevõttes saan mõnele ettevõttele kasulik olla nõu või kogemusega, siis hea meelega, aga aktiivne aeg läheb filmidele.
Kui oluline päästevõrk sinu varasemad tegemised on olnud Talliforniale. Kas ilma selleta oleks tulnud mõni hetk ka putka kinni panemist?
Mingi piirini tootmist ise finantseerides on vabaduse element võib-olla tõesti olnud natukene suurem kui muidu. Aga jällegi, meie filmid, eriti alguses, ei ole väga palju maksnud ja me ei ole võtnud megasuuri riske ühegi filmiga. Oleme läinud suhteliselt konservatiivselt ja see tee ei ole olnud nii kapitalimahukas.
Kapitalimahukam element on olnud Tallifornia filmifond, mille me kolm aastat tagasi lisaks tegime, et ka teistesse Eesti ja välismaa projektidesse investeerida. Selle kaudu olime abiks näiteks Tanel Toomi “Viimase vahiposti”, Rainer Sarneti “Nähtamatu võitluse” ning Tõnis Pilli “Fränki” juures.
Need investeeringud aitavad teil siis enda asju kergemini ja paremini teha?
Mõnel juhul on ta puhas investeering, teisel juhul oleme natukene muul moel ka seotud. Pigem kasvas mõte seda filmifondi teha välja sellest, et Eestis on palju ägedaid projekte, millel võiks olla natukene suurem väljund ja millele me võiks kaasa aidata. Teisalt on ka sel puhul oluline, et meile endale see film väga meeldiks, seega ei ole ta kindlasti ka puhas finantsprojekt. Eks filmiinvesteeringud ongi maailma ühed riskantsemad finantseeringud.
Rain Rannu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Riskantsemad kui iduettevõtlus?
Kindlasti.
Adrenaliini saab ka siis selle võrra rohkem?
Filmiinvesteeringu puhul on hea asi see, et kui see ebaõnnestub, siis film jääb alles. Kui start-up ebaõnnestub, siis ei jää midagi alles peale mälestuste ja kogemuste. Küll aga on start-up’ide puhul potentsiaalne võit edu korral palju suurem, mis justkui kompenseerib nende ebaõnnestumiste eest.
Eesti filmi ajaloos on ülivähe rahvusvahelisi kommertsedusid, aga samas kõik on võimalik. Lätlaste “Flow” rahvusvaheline box office oli ju 50 miljonit eurot, mis on täiesti uus tase. Ka soomlastel on korduvalt olnud selliseid filme, näiteks “Sisu” ja “The Angry Birds Movie”, aga ka mõned indie-filmid. Meil ei ole selliseid edulugusid, aga samas ei ole mingit põhjust, miks ka mõni meie väga hea film ei võiks rahvusvaheliselt lennata.
Tallifornia on tänaseks iseennast toitev masin või on talle ikka vaja kütust juurde valada vahel?
Iga projekt on erinev. Väiksemaid asju suudame teha edukalt omal jõul, aga suured loov-ambitsiooniga projektid vajavad üldjuhul midagi täiendavat, et neid saaks piisava kvaliteediga teha.
Ja täitsa ilma EFI ja kulkata ikkagi ei saa? Või on see olukord, kus loll oleks mitte küsida?
Kindlasti esimene variant, sest meie väikse turu põhjal on ilmselge, et see ei kanna välja ambitsioonikamaid kunstiprojekte, sh filmi. Selles mõttes elame ikka samas reaalsuses, kus kõik teised. Tahes-tahtmata on film väga kallis kunstivorm ja mingi piir tuleb suhteliselt kiiresti ette, kui proovida seda ainult erarahast toetada.
Küll aga ma usun, et palju rohkem projekte saaks teha erasektori ja riigi tihedamas koostöös. Et meil ei oleks nii, nagu sageli on, et ühes otsas on täies ulatuses riigi finantseeritud projektid ja teisel pool täielikud eraprojektid, mis peavad ise hakkama saama. Väga loodaks, et finantseerimises tekiks rohkem hübriidvorme.
Eskode ja Paliale filmid on Tallifornia ümber justkui ka kerge metseenluse kuma loonud. Kas sa ise tajud seda ka?
Eks ikka, aga ma ise päris selle nurga alt ei mõtle. Tahame Tõnuga, et meie meelest põnevad ja head asjad saaksid ja peaksid saama realiseeritud. Üritame siis leida võimalusi, kuidas need ära realiseerida. Pigem on see mõtlemine selline. Aga see võib meie panus olla küll, et mõned asjad oleks ilma meieta sündimata jäänud.
Kuidas see riigi ja erasektori suhe kultuuri rahastamises areneda võiks? Selle üle on nüüdseks põhimõtteliselt juba aasta aega kestnud kultuurivaldkonna pahameeletormi kontekstis ka arutatud.
Kas sa näed, et kõikidesse teistesse olukordadesse, näiteks ERSO või teatrite murede puhul, võiks ka eraraha kuidagi paremini mahutuda? Või on film oma potentsiaaliga “Flow” kombel plahvatada kuidagi erandlik? Kui keegi välismaale laulma saata, siis seda raha ei näe suure tõenäosusega enam kunagi.
Üldiselt olen väga tugevalt seda usku, et erafirma majandab paremini kui riik. Kultuurivaldkond on samas selline, mille puhul on oluline, et riik sinna panustaks, sest muidu meil ei oleks oma kultuuri ja ei tekikski midagi. Aga ma näen, et puhtalt riigi poolt rahastatud filmiprojekt on kindlasti oma tegemisel ebaefektiivsem kui täielikult erarahastatud projekt. See nn hübriidprojekt oleks seega ka kindlasti efektiivsem kui riigiprojekt, kui neid puhtalt majanduslikult vaadata.
Filmi puhul kehtib Parkinsoni seadus, mis ütleb, et kui sul on konkreetse asja teostamiseks kindel aeg, siis sa teed selle ära täpselt tähtajaks. Raha ja eelarvete puhul kehtib sama asi. Kui sul on kindel eelarve, siis kulud kasvavad alati selliselt, et kogu eelarve saab ära kulutatud. Filmi puhul sageli veel natukene otsa ka.
Rain Rannu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Teatrist ma ei oska väga palju rääkida peale selle, et mulle meeldib seal vahepeal käia ja väga paljudele eestlastele meeldib ka, aga kui puhtalt numbrite pealt vaadata, siis filmivaldkond on oluliselt vähemal määral rahastatud kui teater. Ja mure ei ole selles, et teater saab liiga palju raha, vaid film ei saa piisavalt, kui arvestada, milline mõju filmil meie kultuurile on.
Üks lihtne asi, mis meil Eestis siiani tegemata on, millest on küll palju räägitud, on see, et kui siia tuleb välismaa tootja, kes soovib erakapitali toel toota, siis ta saab 30 protsenti cash-rebate põhimõttel tagasi. Ja see on väga loogiline, et ta saab, sest ta loob siin töökohti. Aga kui Eesti erakapital teeb sama suure investeeringu Eesti filmi, siis Eesti erakapital ei saa midagi tagasi. Ehk siis me kohtleme praegu Eesti kapitali ebavõrdselt.
Tulemus ongi see, et ülipalju erakapitali filmindusse ei ole läinud. Sealt on võib-olla tulnud ka see metseenluse-kuvand, mis ei ole ka täielikult vale, sest filmi investeerivad inimesed, kes ilmtingimata ei looda seda raha tagasi saada. Samas on seda väga raske vaadata päris investeeringuga.
See on üks lihtne koht, mida saaks parandada.
Miks seda siis tehtud ei ole?
Seda peab küsima nendelt, kes neid otsuseid teevad.
Mida te teete praegu selleks, et “Pikad paberid” saaksid shortlist’i, nominatsiooni või hoopis Oscari?
See on nagu täiesti uus maailm ja igale väikesele riigile long shot, aga see ei tähenda, et ei peaks sellega tegelema. See on nagu olümpiamängudel osalemine, kus eesti sportlased ei pruugi alati saada kuldmedalit, aga igal juhul tasub osaleda, et saada kogemus ja kunagi kui on kullavõimalus, siis osata seda ära kasutada.
Toimetame mitmel rindel, et “Pikad paberid” jõuaks võimalikult paljude filmiakadeemia liikmete silme ette. Meil oli siin USA screening’ute tuur Los Angeleses, New Yorgis ja Delaware’is. Lisaks veel Londonis ja mitmetel Euroopa festivalidel. Kogenud konsultantide toel toimub ka online-turundus kampaania, mis on suunatud just akadeemia liikmetele, et nad filmi vaataks.
Kui suure osa “Pikkade paberite” eelarvest see Oscari kampaania eelarve juba moodustab? Kas on juba kahekordistanud?
Kui peaks järgmisesse vooru jõudma, siis võib kahekordistumisest rääkida, sest siis avaneb ka võimalus.
Laiemalt vaadates on filmide turundamine Eestis päris tugev probleem. Mitte, et meil tootmiseelarved oleks tohutult suured, aga kui võrrelda tootmiseelarveid turunduseelarvetega, siis need proportsioonid on ikka ülimalt paigast ära. Turunduseelarveid praktiliselt ei olegi.
Kui filmile on ette nähtud riigi toetus, siis turunduseelarve, mida on võimalik taotleda, on mõeldud ainult Eesti kinoleviks. Mõnele maailma filmfestivalile või Oscarile kandideerimiseks ei ole ette nähtud mitte mingisugust eelarvet. See tuleb kõik kuskilt lisaks leida.
Nii et teeme üliägeda asja valmis, aga kui on võimalus seda maailmale näidata, siis on kütus otsas ja ei pääse sinna maailma.
Rain Rannu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Sinu-teie viimane film “Uus raha” võeti ka hästi vastu. Kui sa panid ennist spektri kahte otsa “Tulnukas 2” ja “Pikad paberid”, siis tundub, et “Uus raha” paigutub täpselt nende vahele. On olemas nii publik kui ka võrdlemisi positiivne kriitikute tagasiside. Mis seal õigesti läks?
Minu jaoks on see autorifilm, mis mõnusa energia pealt tekkis ja tore on näha, et see kõnetab ka. Vaatajatele meeldib, kriitikud kiidavad ja ka vaatajanumbritelt on ta minu filmidest edukaim. Ning ta on endiselt kinodes, olles seal juba päris pikka aega püsinud. Ning ta on endiselt veel kinos ja päris pikka aega.
Sellega tekib lõbus olukord, kus tavalise inimese ja seega ka kinokülastaja elus on viimased aastad olnud hoopis vastupidine mure sellele, et raha järsku liiga palju oleks.
Ega me ei tulegi kinno murele lahendust leidma. Kinno tuleme pigem sellepärast, et sellele probleemile mõtlema ei peaks. Kino on osalt ikkagi ka meelelahutus ja võimalus kaks tundi veeta kuskil teises maailmas, mis on meie omast erinev. Nii et ma siin vastuolu ei näe. Ka endale meeldib pigem vaadata filme, mis viivad hoopis kuhugi mujale.
Kas ise pead ka uut raha oma parimaks filmiks?
Iga režissööri arvates on tema parim film see, mida ta parasjagu teeb ja paremuselt teine on see, mis just välja tuli. Hästi on, kui on niimoodi.
Sa juba teed uut filmi?
Eks ikka. Aga meil on pigem komme rääkida asjadest siis, kui on õige aeg. Me ei ole väga head ettehaipijad. Tore on midagi valmis teha ja siis kui asi lõpuks kohale jõuab, siis on väike üllatus ka.
Näiteks “Tulnukas 2” tegime me üldse varjunime alla. Inimesed said teada, et see tuleb kuu aega enne kinodesse jõudmist. Ja filmil ei olnud isegi treilerit, vaid üks väike stseenike tiiserina. Antud kontekstis töötas see väga hästi.
Aga kinodest rääkides, siis kuidas Tallifornia kivi otsast paistab filmitööstuse laiem mure Apollo rohkem või vähem monopolistumise üle?
Meil oli see hirm, kui me mõned aastad tagasi ise oma filme levitama hakkasime. Ei olnud kindel, kuidas me suudame pisilevitajana kinokavadesse saada. Aga see hirm sai üsna ruttu leevendatud. Saime aru, et saab küll ja Eesti on selles suhtes väga hea riik, kui näiteks USA-s on väiksemal filmil suurde kinopilti pääsemine suhteliselt võimatu. Eestis on tegelikult kõigil see võimalus.
Aga lõpuks sõltub kõik vaatajast. Üsna ruttu on selge, kas vaataja tuleb või ei tule. Kui ei tule, siis ei ole ka film kinos kaua. Kui tuleb, siis ei ole vahet, kes on tootja või levitaja.
Nii et muret üldise tööstuse-hügieeni pärast te ka ei jaga?
Me ei ole seda ise sellisel kujul kogenud. Oluline ongi filmi turundada, et inimene teaks, et see on olemas, ja samas peab see seda sama inimest kuidagi kõnetama, et inimene tahaks seda vaatama tulla. Need on need asjad, mille puudumisel teisi ei saa süüdistada.
On ju absoluutselt selge, et kunstifilmidel ongi kinopotentsiaal tunduvalt väiksem. Ei saa süüdistada kino, et ta ei pane kunstifilmi prime-time’ile kaheks nädalaks järjest, kui see film toob seansile kaks inimest. Nii et minu arvates algab see alati ikkagi sellest, mis film sul on ja kuidas sa seda ise turundad. Ma ei ole näinud, et kedagi eelistataks. Vaataja otsustab. On see hea või halb, ma ei tea, aga nii on ta meil ja suuresti ka igal pool mujal.
Mis sul filmitegija ja -tootjana kõige ekstravagantsem unistus on?
Tahaks väga kaua veel filme teha. Ma kunagi ei mõtle nii, et tahaks võita Oscarit. Need on kõik välised asjad, mis juhtuvad siis, kui sa teed asju, teed neid õigesti ja kui sul on õnne. Pigem minu unistus on see, et oleks tervist, energiat ja silmad säraksid.
Ja mis on sinu viimased kõige suuremad filmielamused?
Mulle endiselt tohutult meeldib “Pikad paberid”, mida ma nüüd USA tuuril uuest kaks korda otsast lõpuni vaatasin. Äge oli näha, kuidas see kõnetab ka meist täiesti erinevat publikut teisel pool ookeani.
Viimane ülitugev elamus oli “Brutalist”, ka “Challengers” ja üks veider film “Hundreds of Beavers”, mis Eestisse ei ole mingilgi kujul jõudnud. Kellel on võimalus kuskilt kätte saada, siis soovitan üles otsida. Selline täiesti kreisi slapstick-komöödia, mis kannab algusest lõpuni. Eriti kui seda sõpruskonnaga vaadata. Midagi natukene teistsugust.
Aitäh.
Aitäh.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.