Taani kirjanik Tove Ditlevsen (1917–1976) on eesti lugejale tuntud eluloolistel seikadel põhinevate romaanide “Lapsepõlve tänav” ning “Kopenhaageni triloogia” autorina. Vähem on teada, et ta oli ka andekas lühilugude kirjutaja, kelle tekstid jõudsid esimest korda eesti keelde kogumikuna “Noor tütarlaps saab vanaemaks” (1964). See oli valimik Ditlevseni noorpõlve novelliparemikku koondavast kogust “Kevade” (1956), mis jõuab nüüd täies mahus eesti lugejate ette.

Ditlevseni lühilood viivad inimhinge valukohtadesse: adopteeritud poisi pähe, kes tunneb, et on perest kõrvale jäetud, kui perre sünnib “päris oma” laps; tüdruku kõrvale, kes igal õhtul pisarsilmi ema tehasetöölt koju ootab; perekonda, kus otsustatakse oma pattude lunastuseks isale aiakrunt osta; või sellesse kummalisse olukorda, kus me mõnel päeval iseennast ära ei tunne.

KATKEND

“Kevad”
Taani keelest tõlkinud Maarja Siiner

Juba kaugelt oli näha, et naine oli kuidagi muutunud. Mees istus tillukeses kohvikus sama laua ääres, kus nad viimase aasta jooksul igal pärastlõunal olid kohtunud. Ta vaatas läbi akna valget tänavat, kus inimesed, käed näo ees kaitseks, endale lumetormis teed tegid. Ta mõtles, et naine tuleb hiljem kui tavaliselt, ja veel enne, kui ta naist nägi, hiilis talle ligi ähmane, valulik rahutus. Ja kui ta naist lõpuks silmas, tabas teda rusuv, nüri hirmuaisting. Naine lähenes nagu tavaliselt tänava teisest servast ja ületas sõidutee, eirates kõiki liikluseeskirju. Ka riides oli ta nagu tavaliselt, kõik oli üsna nii, nagu alati oli olnud, ja ometi oli kõik nii raske ja ebareaalne, nagu oleks sellest aastaid, kui ta viimati siin akna all istus ja naist tulemas nähes tajus, kuidas pelgalt naise nägemine hajutas rahutuse, mida ta alati tundis, kui naine polnud temaga.

Naine võttis kübara ja mantli seljast ning trampis lume jalgadelt. Tema põsed õhetasid värskelt. Naisest õhkus nooruslikku, talvist kargust, kui läbi lokaali tuli. Naine ei vaadanud teretades talle otsa ja võttis istet tema vastas, mitte tema kõrval nagu tavaliselt. Naine naeris palju ja jutustas innukalt, kui külm väljas oli ja samas ka kui värske. Ta kohendas juukseid, hoidis käsi akna all oleva radiaatori kohal, soojendas neid ning ei vaadanud endiselt mehele otsa. Mehe süda tagus raskelt, tuimestatult. Ta suu kuivas. Tal oli tunne, nagu seisaks ta ja vaataks järele lahkuvale rongile, mille peale oleks pidanud iga hinna eest jõudma. Rongile pääsemine oli elu ja surma küsimus, see oli viimane, mis läks, tema jaoks viimane. Ta vaatas otse enda ette ja lasi naisel rääkida. Ta istus ja kaotas naist tükkhaaval ning tal polnud enam võimalust temani jõuda. Ta ei puuduta teda enam kunagi, ei suudle enam kunagi. Ta ei saa enam võtta naisel käest ja öelda, noh, plika, tühja sest – naine oli kättesaamatum kui enne temaga tutvumist.

Naine ütles: “Oled sa märganud, et kevad on kätte jõudmas?” – “Ei,” ütles mees. Naine naeris. Mees nägi, et naine on väga ärevil ja väga õnnelik. Ta oli teda kunagi juba nii näinud, kuid siis suutis ta mehele otsa vaadata. Naise silmad olid suured ja peaaegu täiesti mustad. Mees mõtles: ta on nii ilus.

“Muide, miks me alati siin istume,” ütles naine valjult, “siin on nii igav.” – “Võib-olla tõesti,” ütles ta ja mõtles: selline on armastuse risk. Ja kusagil tema peas tagus: sa ei näe teda enam kunagi, sa ei näe teda enam kunagi.

Orkester hakkas mängima. Mõlemad vakatasid. Mees tundis, nagu oleks ta suu saepuru täis, ka kõige tavalisemat lauset oli võimatu moodustada. Naine vaatas aknast välja ja punastas aeglaselt, nagu oleks temas süüdatud suur leek. “Hea kohv,” ütles naine vaikselt. Mees ei vastanud. Ta mõtles: no on rumal. Sõnad jäid nende kohale õhku võbelema. Hea kohv, hea kohv, osatas muusika. Hea kohv, kajas ruum vastu, nagu oleks naine seda taevani kisanud. Totter lause jäi nende kõrvu armutult helisema, kogu naise keha muutus ebameeldivustundest kuumaks ja raskeks. Mees vaatas naist ikka veel liikumatult ja sõnagi lausumata. Siis tegi naine korraga kätega abitu liigutuse ja tema pilk kohtus mehe omaga. Naise nägu oli üsna alasti ja süümepiinas nagu lapsel, kes on midagi korda saatnud. Siis ütles mees: “Sa oled armunud.” Ja suur salajane leek süttis taas naise sisemuses: “Jah,” sosistas ta.

Ma võin surra, mõtles mees, kuid miks ma peaksin tema pärast surema? Selge see, et ta on rumal ning viiekümne aasta pärast on ta vana ja kuivanud muumia, mis tähtsust sellel kõigel siis on?

Naise pilk libises üle lume. “Jah, ma olen armunud,” ütles ta, ja tundus, nagu oleks ta korraga naerma ja nutma puhkemas. Mehe süda tagus nagu vana kulunud mootor, millel pole enam midagi vedada, kuid mis jätkab töötamist, sest keegi on selle käima pannud.

Naine tõusis ja sirutas käe. Ta tahtis öelda midagi lohutavat, midagi kõigest hoolimata sõpradeks jäämisest, kuid mees ei vaadanud talle enam otsa ega võtnud tema kätt vastu. Valu ja üllatuse aisting libises hetkeks üle naise näojoonte, siis pöördus ta kõheldes ja rahutuna mehest eemale ja lahkus. Kuid tänavale jõudes rebis ta endal kübara peast ja pööras näo tormi poole. Siis eemaldus ta mehest, kähku ja kergelt, väga noore neiu ebaküpse, ülepingutatud veetlusega.

Mees ei liigutanud, kuid tema kuju vajus kuidagi kokku. Hakkas hämarduma, torm oli vaibunud. Kelner koputas talle õlale: “Teie arve, härra!”