Riin Tamme arvamuslugu on tänuväärne algatus Eesti teaduse julgeoleku üle arutamiseks. Tema kirjeldatud riskid (avatud teaduse haavatavus, lääne teadlaste värbamine, usalduse kuritarvitamine jmt) on kahjuks juba reaalsus, mitte enam kujuteldav oht. Seepärast on teemapüstitus igati ajakohane. Riin Tamme arvamus lähtub arusaadavalt eelkõige Sisekaitseakadeemia perspektiivist, kuid oluline on teadusjulgeolekut ka laiemalt mõtestada.
Teadusjulgeolek (ingl.k research security) tähendab teadlaste ja teadustöö, sh teadusandmete, -tulemuste ning tehnoloogia kaitstust pahatahtliku mõjutamise ja väärkasutuse eest; samuti nende kokku leppimata ülevõtmist või omandamist, mida võivad teha teised riigid või valitsusvälised organisatsioonid.
Seejuures saab üldistatult eristada kahte teadusjulgeolekut ohustavat pahatahtlikku motiivi.
“Ehkki tööstusspionaaži otsene eesmärk ei ole teiste riikide destabiliseerimine, võib see tekitada suurt majanduslikku kahju.”
Esiteks teadus-tehnilist luuret (sageli nimetatud ka tööstusspionaažiks), mille eesmärk on omandada ebaausal teel andmeid, oskusteavet, intellektuaalomandit jmt, et ise hüvesid saada. Ehkki tööstusspionaaži otsene eesmärk ei ole teiste riikide destabiliseerimine, võib see tekitada suurt majanduslikku kahju.
Sõjalis-poliitilise luuretegevuse eesmärk on omandada teavet ja mõjutada teise riigi inimesi ning struktuure, et neid destabiliseerida, nende riikide kaitsevõimet nõrgestada ja nende omariiklust ohustada. Kumbagi ohtu ei tohi alahinnata, sest kui me teadusjulgeolekut tõsiselt ei võta, võime kaotada oma vabaduse.
Arenenud demokraatlikes riikides kehtib akadeemilise vabaduse ja ülikoolide autonoomia põhimõte. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 38 sätestab, et teadus, kunst ja nende õpetamine on vaba ning et ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud piires autonoomsed.
Teaduses tähendab akadeemiline vabadus teadlase õigust püstitada uurimisküsimusi, valida uurimismeetodid ja leida teaduslikult pädevad koostööpartnerid, avaldada uurimistööde tulemusi, väljendada kriitikat senistele uurimistulemustele ja õpetada teadusliku uurimistöö tegemist.
Õpetamise akadeemiline vabadus on õigus määratleda õpetatava materjali sisu lähtuvalt teaduslikest kriteeriumidest. Ülikooli autonoomia tähendab avarat enesekorraldusõigust, mis kaitseb neid välise (riigi) sekkumise eest. Akadeemilise vabaduse ja ülikooli autonoomia piiramine on õigustatud vaid teiste põhiseaduslike väärtuste (inimväärikus, riiklik julgeolek, loomade heaolu jmt) kaitseks.
Väärkasutuse oht ähvardab igasugust teadust
Teadlased ja teadus on just akadeemilise vabaduse ja ülikoolide autonoomia tõttu pahatahtlikele rünnakutele eriti vastuvõtlikud, nagu tõdeb ka Riin Tamm. Siiski tuleb täpsustada, et väärkasutuse oht hõlmab igasugust teadust, mitte ainult Sisekaitseakadeemia ja Kaitseväe Akadeemia julgeoleku-uuringuid.
Pigem isegi vastupidi, kitsamalt sõjalise eesmärgiga teadusuuringud on juba niikuinii juurdepääsupiirangute ja teiste turvameetmetega rohkem kaitstud, sellal kui näiteks psühholoogia-, viroloogia-, füüsika-, keemia- ja meediauuringuid tehakse valdavalt üleilmses avatud teadusruumis ja teadlaste rahvusvahelises koostöös ning need pakuvad kindlasti huvi ka vaenulike riikide eriteenistustele.
Ilmekas tõendus selle kohta on Tamme arvamusloos kirjeldatud hiljutised kahetsusväärsed spionaažijuhtumid Eestis. Kumbki teadlane tema näidetes ei tegelenud kitsamas tähenduses julgeoleku-uuringutega, üks neist oli sotsiaalteadlane ja teine mereteadlane.
Igasugune teadus, teadusandmestik ja ka teadlased ise oma oskusteabega on suur kultuuriline, majanduslik, aga ka riikliku julgeolekutähtsusega väärtus. Eesti on teadusrikas riik. Paljud meie teadlased kuuluvad maailma teaduse absoluutsesse tippu.
Hiljutine koroonaepideemia kogemus näitas, et Eesti teadlased on suutelised ülikiiresti rakendama oma maailmatasemel teadmisi akuutsete probleemide lahendamiseks. Meie tipptasemel teadus väärib varastamist ja see ongi lühidalt öeldes Eesti teaduse julgeolekuprobleem.
Teadusjulgeolek vajab tähelepanu kõigis teadusasutustes
28.–30. novembrini Brüsselis toimunud Euroopa Komisjoni teadusjulgeolekukonverentsil tõdeti, et tänapäeval ei saa enam eristada nn puhast teadust ja militaarkasutuse potentsiaaliga teadust, kuna igasugusel teadusel ja tehnoloogial on kahesugused kasutusvõimalused.
Piltlikult öeldes võib sama mikrokiip leida rakendust nii laste mänguasjas kui ka ballistilises raketis. Seepärast on oluline, et riigid toetaksid julgeoleku tagamisel oma teadus- ja innovatsioonisüsteemi tervikuna ja teeksid seejuures koostööd. Kui vaenulikul riigil õnnestub Eestist varastada uus teadmine või tehnoloogia, võib see kujutada ohtu paljudele riikidele maailmas, mitte ainult meile endile.
“Teadus või majandus ei tohi seista kõrgemal inimõigustest ega riigikaitsest.”
Teaduse edu ja majanduse jõud põhinevad rahvusvahelisel koostööl, ent koostööle võivad kehtida piirangud. Eesti on katkestanud igasugused suhted Venemaa ja Valgevenega, sest teadus või majandus ei tohi seista kõrgemal inimõigustest ega riigikaitsest. Ukrainaga peame olema solidaarsed kõik, sõltumata ametialast.
Eespool selgitatud akadeemiline vabadus pakub kaitset üksnes sama väärtusruumi jagavate ja õigusriigi põhimõtteid austavate sekkujate eest. Paradoksaalsel moel muudab see teadlaste kaitseks loodud põhimõte nad hoopis haavatavamaks, kuna loob olukorra, kus teadustegevus ei sõltu oma riigist, kellel võiks olla võimekus kaitsta teadlasi demokraatlikku riigivõimu mitte austavate sekkujate eest. Seetõttu peavadki teadlased ja teadusasutused teadusjulgeoleku eest ise vastutuse võtma.
Brüsselis toimunud konverentsil rõhutati, et kui teadlased ise teadusjulgeoleku eest ei hoolitse, hakatakse seda tegema nende eest. See võib kaasa tuua akadeemilise vabaduse karme piiranguid. Teadusjulgeolek vajab tähelepanu kõigis teadusasutustes.
Seepärast ei saa nõustuda Riin Tamme ettepanekuga, et kui koondada mingit tüüpi uuringud ühte rakenduskõrgkooli, on teiste ülikoolide teadlastel võimalus rahulikult oma tööd julgeolekuohtudega arvestamata edasi teha.
Teadusjulgeolek on meie kõigi kohustus ja vastutus ning see tuleb tagada kõikides Eesti ülikoolides, teadusasutustes ja ettevõtetes, mis teaduse ja tehnoloogiaga tegelevad. Aeg on rohkem kui küps, et riigi, ülikoolide, rakenduskõrgkoolide, teadus- ja arendusasutuste ning ettevõtjate esindajad üheskoos arutaksid, mida me teaduses ja tehnoloogias kaitsma peame ning kuidas seda teeme. Selleks on Riin Tamme arvamuslugu andnud väga hea tõuke.
Meil on ühiselt vaja tõsta teadlikkust ohtudest, luua riskide maandamise meetmed ja teha selleks koostööd nii institutsionaalselt, riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt, et säiliksid akadeemilise vabaduse põhimõtted, ent teadlased ja ülikool oleksid piisavalt kaitstud. Nagu ütles Euroopa Komisjoni teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadi asepeadirektor Signe Ratso eelnimetatud konverentsil: “Peame olema avatud, aga mitte naiivsed; ettevaatlikud, aga mitte paranoilised.”