Kirjanik Astrid Reinla (1948–1995) on tänapäeval tuntud mammutseriaali «Õnne 13» esimese stsenaristina, mille eest ta 30 aasta eest postuumselt kultuurkapitali preemiagi sai. Laste(vanemate) – eriti laulva revolutsiooni aegsete – seas aga ühe kodumaise muinasjututegelase loojana: «Pätu» (1988), kes jõudis nii laulukassetile kui sai seriaalikski, pakkus äratundmist paljudele peredele, kus pidevalt kõiksugu äpardusi juhtus – ja millises väikelastega peres ei juhtuks.
Et üks Reinla esimesi teoseid oli õhuke sinakashalli kaanega «Teofrastus» (1985), ei mäleta ehk enam paljud. Või siiski, teos on saanud mitu kordustrükki, tõlgitud saksa ja inglise keelde ning 2019. aastal valmis raamatu põhjal isegi auhinnatud animafilm, nii et päris unustatud ta ei ole. Ja selle üle on hea meel. Sest just see, tänavu 40-aastaseks saanud raamatuke on Reinla loomingus miski, millest õhkub eriliselt nii hingesoojust, ajastu vaimu kui ka autori intellektuaalsust – vaadakem kasvõi peategelase nime: Teofrastus Bombastus Filippus Aureolus – ja poeb selle abil otse südamesse, vähemalt tollasele lapsele.