
Kui vaadata lõppenud kohalike valimiste järgset poliitilist õhustikku, siis on päris selge, milline saab olema üks järgmiste riigikogu valimiste põhikonfliktidest.
Vähemalt hetkeseisuga tundub, et Eesti poliitika siseneb tunnelisse, mille nimi on kultuurikonflikt. Kas konfliktist saab sõda, on veel vara prognoosida, kuid õhus on märke, et sinnapoole me pigem tüürime. Diametraalselt erinevad reaktsioonid, mis ilmestasid näiteks Rein Veidemanni antud intervjuud seoses isadepäevaga, totaalselt erinevad käsitlused BBC vigadest Trumpi intervjuu monteerimisel on vaid üksikud näited tuleviku debattide mustritest. Mõnes mõttes on poliitikud ise juba defineerinud järgmist Eesti poliitika peamist veelahet, sest mitmed Reformierakonna juhtpoliitikud on väitnud, et selleks on põhimõtteline vaidlus Eesti tuleviku üle konservatiivsete jõudude ja nende kui progressiivsete vahel. Politoloogiliselt on kahtlemata innovatiivne käsitlus, kui Reformierakond asetub ühele teljele sotsidega. Aga see väärib omaette analüüsi.