Elisabeth Kaukonen avas Vikerraadio keelesäutsus sõna hunnitu tähendust ning selle kasutust nii looduskujundites kui ka murdekeeles.
Hunnitu tähendab eesti keeles ‘suurepärast, võrratut, äärmiselt kaunist’, näiteks nagu lauses “Mäherdune hunnitu õhtu on täna”. Tihti kasutatakse seda omadussõna looduse kirjeldamiseks – ka keelekorpusest jääb silma, et koos hunnituga esineb palju selliseid naabersõnu, nagu merevaade, päikeseloojang, mägi või loodus.
Samuti võib hunnitu olla mõni meeltega seotud nähtus, näiteks heli või lõhn – nagu viitab lause “See mustjaspunane vein on hunnitu aroomiga”. Sõna esineb ka mõne taimeliigi nimetuses – nii kasvab meil hunnitu vaak, hunnitu robiinia ja hunnitu punanupp.
Sõna päritolu kohta allikatest, sh etümoloogiasõnaraamatust, aga palju infot ei leia. Näiteks eesti keele seletav sõnaraamat 2009. aastast pakub sõna hund üheks kirjelduseks ‘toredus, hiilgus’. Nii võiks üks oletus olla, et hunnitu pärineb sellest sõnatüvest, ehkki hund seesuguses kasutuses on harv. Tore sõna on aga hundsulestik, mis tähistab harilikult isaslinnu värvikat pulmasulestikku. Nagu lauses “Väikepüti puhkesulestik on heledam kui hundsulestik”.
Hunnitu kohta leiab veel märke Aino Kiindoki 1958. aastal avaldatud artiklist, milles autor kirjeldab kirjanik Eduard Vilde keelekasutust. Vilde kasutas oma teostes palju murdesõnu, mida kogus peamiselt Wiedemanni sõnaraamatust. Selliste sõnade seas olid ka hunnitu ja sama tähendusega hunnine.
Niisiis on hunnitu laialdasemalt kasutusse läinud tänu Vildele. Samas leidub tema teostes ka selliseid sõnu, mis on tavakasutajale tundmatuks jäänud – näiteks nagu jommitama, rupik, piherik või küpsiküüsi. Vahvad sõnad, kas pole? Mida need tähendavad, jätan aga seekord õhku. Mine sa tea, äkki kuulete neist veel mõnes järgmises säutsus!