Täna on viimane päev Premium liiga hooaja parimate ja halvimate valimiseks. Võib-olla aitab mõtteid koondada hokist tuntud +- statistika, mis mõõdab mängijate kasutegurit kaudselt.
Kaudselt selles mõttes, et +- ei arvesta mängija konkreetseid tegevusi, vaid jälgib meeskonna edukust nendel mänguminutitel, kui mängija viibib väljakul. Võrreldes meeskonna väravate vahet koos mängijaga ja ilma temata, peakski pika aja peale selguma tema kasulikkus meeskonnale.
Mängija tegeliku mõju selgitamiseks võib niiviisi kuluda väga palju aega, mistõttu vaatleme siinkohal ainult meeskondade põhitegijaid. Jätame võrdluse alla need mängijad, kes mängisid sel hooajal Premium liigas vähemalt 1620 minutit ehk kogusid vähemalt 50% võimalikest mänguminutitest. See tähendab 18 täismängu jagu minuteid juhuslikkuse väljasõelumiseks.
Ühtekokku käis sel hooajal väljakul 271 mängijat, kellest aga ainult 97 kogusid piisavalt palju mänguminuteid, et meie luubi alla jääda. Kellel neist on väljakul viibitud aja jooksul meeskonna väravate vahe kõige parem ja kellel kõige halvem?
Nagu ülalolev graafik kinnitab, satuvad +- mõõdiku üldarvestuses tippu kõige parema väravate vahega meeskondade kõige raudsemad põhimehed, viimaseks kipuvad omakorda jääma nõrgimate meeskondade stabiilsed põhimehed. Nii on graafiku esikümnes ainult Flora ja Levadia mängumehed (nii Flora kui Levadia väravate vahe oli +53), tagaots on aga Kalevi mängijate päralt (Kalevi väravate vahe oli -81).
Kõige paremini on läinud Flora poolkaitsjal Nikita Mihhailovil ja Levadia väravavahil Karl Andre Vallneril – nende väljakul viibides on nende meeskonnad löönud koguni 49 väravat rohkem kui vastased. Ehk pisut üllatuslikult on kõige viimaseks jäänud Kalevi esiväravakütt Taaniel Usta, ent samas on see ka loogiline, sest Kalevi väravate vahe on konkurentsitult nõrgim ja Usta on mänginud rohkem minuteid kui ükski tiimikaaslane.
Võrdlustingimuste võrdustamiseks vaatame järgmiseks +- näitajat 90 mänguminuti kohta. Ootuspäraselt jätab see küll tabeli tippu ja põhja samade meeskondade mängijad, kuid annab võimaluse ka vähesema mänguajaga palluritele.
Esikohale kerkivad Levadia keskkaitsjad Victory Iboro ja Tanel Tammik, neist esimese väljakul viibides on meeskond löönud 90 minuti kohta koguni 2,07 väravat rohkem kui vastane!
Muidugi on ka minutipõhise lähenemise juures omad konksud, mida tuleb silmas pidada. Näiteks kipuvad tippmeeskonnad koosseise roteerima just eeldatavalt lihtsamates mängudes, kus muidu väiksemat rolli täitvad mängijad saavad enda statistikat parandada, samal ajal kui tippmängude tasavägised lahingud jäävad valdavalt põhituumikule.
Sedalaadi ohukohti unustamata püüame siiski võrdlustingimuste võrdsustamisega edasi minna, arvutades lõpuks välja iga mängija +- kasuteguri. Selleks võrdleme mängija väravate vahet 90 minuti kohta tema meeskonna üleüldise väravate vahega 90 minuti kohta, lahutades mängijaga koos saavutatud tulemuse tema klubi üldisest tulemusest.
Selle näitaja ilmselgeks miinuseks on kõige raudsemate põhimeeste tulemused. Näiteks Pärnu Vapruse väravavaht Ott Nõmm tegi kaasa kõik kohtumised algusest lõpuni – see tähendab loomulikult, et tema +- näitaja 90 mänguminuti kohta (0,08) on täpselt sama, mis Vapruse üldine väravate vahe 90 minuti kohta, ja selliste mängijate +- kasutegur on seetõttu alati 0.
Isegi kui see miinuskoht arvesse võtta, on tulemused päris üllatavad. Ülaloleva graafiku alusel on kõige suurem positiivne mõju oma meeskonna väravate vahele olnud Iborol, Nikita Ivanovil ja Magnus Villotal – koos Iboroga väljakul on Levadia väravate vahe 90 minuti kohta koguni 0,6 võrra parem kui ilma temata.
Tõeliselt veidraks kujuneb aga graafiku alumine ots, sest tuleb välja, et oma meeskonna väravate vahe on kõige rohkem tagasi andnud Sander Tovstiku, Joao Pedro ja Taavi Jürisoo väljakul viibides. Neist viimased kaks on ju vastavalt Levadia ja Kalevi võtmemängijad, Tovstik tegi aga Floras tugeva läbimurdehooaja. Graafiku põhjakihist leiame teiste seas ka Eesti koondislased Michael-Schjönning Larseni ja Evert Grünvaldi, nii et +- kasutegur läheb intuitsiooniga tugevasse vastuollu.
Niisiis on igal vaatenurgal omad vead ja kaugeleulatuvaid järeldusi ei maksa +- statistikast teha, võib-olla ei sobigi see jalgpallimängu tõsiseks hindamiseks. Sellest hoolimata on põnev võrrelda näiteks ühe klubi mängijate erinevaid näitajaid – kellega väljakul läks sinu lemmikmeeskonnal kõige paremini ja kellega koos ei sujunud kohe üldse?